29 April, 2013

Äkki hakkab parem?


Üldse ei plaaninud kirjutada sellest raamatust, sest sellest ei saa kirjutada. Ühesõnaga kogu raamat oleks tulnud ümber trükkida, vat sellise mulje jättis mulle. Aga tegelikult see nädalavahetus on nii kirju olnud, et tahtsin mingit konkreetset punkti asjale panna. Ja Stefan Kleini "Andmise mõte" tundus kõigi teiste teoste taustal väga loogiline lõpp/algus. Populaarteaduslik raamat inimesest ja tema olemusest. Kumbad saavad elus paremini hakkama, kas altruistid või egoistid? Miks inimesed aitavad võhivöörast ja kumb 50 dollarit teeb õnnelikumaks, kas endale kulutatu või sõbrale kulutatu? Raamatu pealkiri annab vastuse. Näiteid olen jaganud teiste inimestega, võib-olla sellepärast, et endale paremini kinnistada, aga võib olla selle sama andmise pärast.

"Esmalt sai inimestest kõige sõbralikumad, seejärel kõige intelligentsemad ahvid."
"Häbi on karistus, mille me ise endale määrame."

27 April, 2013

Jännu


Kummaline päev, mis tõenäoliselt ei unune kunagi. Millegi tõttu ei saanud hästi öössi magada ja ajasin ennast laupäeva kohta varakult voodist püsti. Tegin oma igahommikusi tegevusi, nende hulgas ka Oskari söötmist. Kui ta puurist välja tõstsin, siis avastasin, et ta kukub külili. Proovisin korra veel ja juhtus sama. Lasin hädasireeni lahti ja algas nõupidamine. Otsustasime enne üheksat arsti ukse taha passima minna, nuh loomade kiirabisse. Saimegi enne ühte taksit jutule. Arst vaatas sealt ja sealt ja pakkus teadagi mida. Küsisime rohte ja ütlesime, et kui ei mõju, siis esmaspäeval räägime jälle. Kodus oli tavapärane võitlus, et meie jännu manustaks suukaudseid rohte (läbi aastate on see üks omapärasemaid terviseminuteid meil olnud). Mu riided olid täis kõiksugu gemüüset, mis oleks pidanud olema Ossi kõhus.
Ja siis oli vaja jooksma minna. See tähendas üksikut autosõitu tund ja kakskümmend koos oma mõtetega ja tund pool jooksu ja tagasi. Spordi poole pealt oleks võinud rahule jääda, aga üks teine mõte haamerdas peas, kuni see muutus reaalseks peavaluks.
Kodus oligi suurim hirm teoks saanud. Ehk jänes oli oma puuris juba kangestunud. Tuli teha ettevalmistusi matusteks. Sellega lõppes meie kümme ja pool aastat kooselu. Ikka vaatan veel toanurka. Tõenäoliselt aastaid. Sest asjadest lahti saamiseks pidi kuluma pool aega, mil nendega harjusid.

Ja aasta tagasi samal ajal kaotasin ka kedagi tähtsat.

25 April, 2013

Hea, aga ei ütle ...


Nüüd oskan ma küll vastata, et miks ma eile teatris käisin. Mul oli just seda etendust vaja näha. Läks kuidagi kokku kõige sellega, mida viimasel ajal olen lugenud, uurinud ja õppinud. Vähemalt mõnda asja on mind ka õpetatud. Draamateatris oli Eric-Emmanuel Schmitti "Külaline". Rein Oja mängis dr Freudi, kelle tuli külaline, kelle olemasolus ta kahtles (Tõnu Oja).

Mu meelest oli etenduses nii palju tahke, et ma oma esismeses emotsioonis ei jaksa neid tähtsuse järjekorda panna. Alguses tahtsin minna lavale ja gestaapolasele peksa anda (üldse ei talu ebaõiglust - see paneb mind mõtlema, et kaua ma oma elukutses veel vastu pean), siis kuulasin nii pingsalt doktori tõestusi sellest, et jumalat ei ole, et tundsin kuidas kõrvad pingutusest vilistama hakkasid (tegelikult oli hääl piisavalt vali, aga ei tahtnud midagi mööda lasta ja võib-olla oli see hoopis aju, mis üle kuumenes). Kuidas juba tekkis arusaam, et äkki on ja äkki tulid jälle kahtlused. Inimese uskumine on nõnna habras. Võib erinevas elukeskkonnas kõikuma lüüa. Ja loomulikult kogu see juutide küsimus.
Mulle meeldisid näitlejad. Polnud midagi võltsi ja väikse lava tõttu ei pidanud keegi karjuma ega tatti pritsima esimese rea vaatajate peale. Ma ikka pidevalt imestan, et miks ma väiksena Tõnu Ojast ei möelnud muud kui Pätu isast. Juba teine kord, kui mul selle uitidee pärast on nii väga piinlik.
 

"Mina ei kraba raha kokku, aga juut olen mina."
"Kui tihti sina ENDA raamatuid loed?"

23 April, 2013

Lauluvõhik


Käisin etendusel. Enne minekut täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab. Kuidagi jõuetuks olen jäänud ja koduse tööga vähem vaeva hakanud nägema. Lugesin küll Linnateatri kodulehelt üle, mis kujutab endast "Eesti filmi laulud", aga ju siis ei ole eestikeelsed sõnad minu jaoks piisavalt täpsed. Üllatus oli juba see, et Salme kultuurikeskus oli täis üle keskmise ealisi inimesi ja kui siis nüüd palakatit nägin, siis aimasin, et tegemist pigem laulmise kui näitlemisega. Polnud neil lauludel midagi viga ja ilusad inimesed laval esitasid neid kenasti. Aga miski pärast tuli mulle meelde lapsepõlv, kus kohalikus kultuurimajas nääripeol lauldi ja tantsiti ja visati lava pealt nalja. Inimesed on ennast üles löönud ja plaksutavad iga etteaste peale kätevõrude klõbinal. Samal ajal ikkagi oodati toda Näärivana, kes oleks lasknud teatraalsel pingel langeda ja inimesi ennast loomulikult tunda.

Minu kahjuks räägib muidugi see, et pole pooli Eesti filme näinud, muusikalist kuulmist ei ole ja seega mul nostalgiat ei tekkinud. Äratundmisrööm oli ka ainult ilmselgetel asjadel. "Laanetaguse suvest" pärit laulu "Maailm, mis elab sinus" olin nagu varem kuulnud. Ilmselt oleks mul õhtu korda läinud, kui keegi oleks "Imemehe" tunnusmuusikat lasknud ja käbid plahvatama pannud. Samas ajas muigama ka "Tagametsa tango".

Tegelikult ma ei nurise. Väga õpetlik oli, sain uusi teadmisi endale pimedast alast. Nägin ilusaid ja veel ilusamaid inimesi. Kuulsin laule ja ka kuulasin. Mitte ei olnud ainult taustaks helisemas. Harjutasin vooseisundi saavutamist, aga selles pole nii kindel.

Täna lähen uusi elamusi hankima.

15 April, 2013

Jänes ...


Olen juba õues jooksmas käinud, kuigi oli veel jäiseid kohti. Olen Eesti mõistes tippsporti vaatamas käinud. Olen mälumängus eduelamuse saanud. Olen uue tutvuse loonud ja vana sõbra sünnipäeval käinud. Olen üle elanud ebaõigluse sporivaldkonnas ja saingi tugevamaks sellest. Ning viimaseks - olen meeletult kuulnud kommentaare oma soengu üle. Isegi, kui mu juuksed sinised olid, ei pööratud sellele nii palju tähelepanu kui nüüd mu kõrvadeni ulatuvatele kiharatele.
Need on minu tähtsündmused viimasest postitusest. Arvatavasti tuleb uusi emotsioone kuhjaga peale. Ilmad lähevad ilusamaks, võimalused suuremaks.
Mitte ühestki eelpool mainitud elemendist ei ole vajadust kirjutada. Olen ausalt saanud need emotsioonid välja elada. Mitte üks rööm ega ülekohus ei jäänud sisse kriipima ega mu isiksust öönestama. Või kui, siis nii sügavale, et hetkel mul pole sellega midagi peale hakata. Hiljem ka enam mitte, sest siis on kahju juba tehtud.
Perioodil, kus loen mitu raamatut korraga, räägiksin sellest, mis üllatas. Sarah Winman "Kui jumal oli jänes" romaani valisin tõesõna pealkirja järgi. Lugesin selle arvustust ajalehest ja läksin raamatukokku küsima. Neil polnudki seda, aga tellisid minu päringu peale. Seega ei jäänud mul muud üle, kui siis see teos läbi lugeda. Üldse ei kahetse. Vastupidi, olin vahepeal asjast väga suures lummuses. Täiesti alguses meenutas ta mulle üht teist raamatut. Lapsed, noorem õde, vanem vend, kõrvalmaja tont (aga seekord ikka päris tont). Hiljem see paralleel kadus, sest kasvati suureks ja juhtus erinevaid lugusid. Suhted ja ellusuhtumine võttis mu jalust nõrgaks. Tahaks endale ka või nii. Aga nö jumal mul juba on ja arvestades tema elutingimusi, ta tõenäoliselt auto alla ei jää. Tore raamat. Sündmustik hoidis ka oma haardes.
"Ja kirjutasin sellest, millest ma tol hommikul ilma olin jäänud. Oma hinge tunnismehest, kes saatis mind lapsepõlves nagu vari, siis kui unistused olid väikesed ja kõigile kättesaadavad. Kui maiustused maksid penni ja jumal oli jänes."

Vot nii

01 April, 2013

Juustuke


Ma ei suutnud raamatukogus vastu panna pisikesele oranžile raamatule, mille pealkiri oli "Juust" (ei olnud kokaraamat). Ma võtsin ta otsapidi kätte ja tegin selgeks, et Belgia kirjandusklassikaga tegemist. Seega minu teadmatus Willem Elsschotist ja isuäratav pealkiri kooskõlas kaanekujunduse ja väikeste lehekülgede arvuga olidki see, miks ta koju tarisin. Ehk ei suutnud vastu panna.

Millest kõigest ei ole maailmas raamtuid kirjutatud. See oli üks neist avastustest. Mees tuleb "päris" töölt ära, et hakata juustu müüma. Suurtes kogustes vahendama. Takerdub pisiasjadesse ja ebaõnnestub. Läheb "päris" tööle tagasi. Kukub läbi enne kui on suutnud endale põhitõed selgeks teha.
Tegevus on peale Esimest maailmasõda, oluline on ühiskondlik positsioon (kuigi tegelane ise ütleb, et mitte selleks ta ei hakanud juustumüüjaks). Raamatus pole poliitikat. Ongi ühe mehe siseheitlus eneseteostuse, pere ja õigete ja valede otsuste küüsis. Igapäevaelu.
Ja pealegi polnud peategelasele kunagi elus juust meeldinud (vastupidiselt mulle). "Imelik, aga mulle tundus selle kauba juures olevat midagi vastikut ja naeruväärset. Mulle oleks meeldinud millegi muuga kaubelda, näiteks lillesibulate või hõõglampidega, mis on ju samuti tüüpiline Hollandi kaup."

Mulle meeldib raamatukogus tagasi toodud raamatute riiul.