Puhkus vol 5

Majapidamise kõige huvitavam koht on endiselt külmkapp. Selle uks käib kinni lahti. Midagi sealt ei võeta, midagi juurde ei panda, aga käiakse vaatamas ja imetlemas. Avastasin, et olen selle mõne tunni jooksul, mis kodus olen olnud, paar korda külmiku juures käinud ja selle sisu tühja pilguga vaadanud. Ja siis tagasi tulnud oma eelnevate tegevuste juurde.

Üllatus, üllatus ... ma olin eile kutsutud kolmele peole. Päriselt ka. Seega kõige hilisem kutse langes ära, kuigi raske südamega. Mulle tundus, et need, kus käisin, seal olin oodatud. Esimene üritusekene oli uue väikse kodaniku auks ja teine siis suurejooneline vananemine. Sellest võikski natuke lähemalt kirjutada. Läksin koosviibimisele, kus tundsin ainult sünnipäevalast, teadsin veel ühte meeskodanikku ja päevakangelase naist oli ka korra näinud ühes suures kaubanduskeskuses. Ülejäänud nelikümmend inimest olid täiesti uued, isegi tänaval pole kohanud. Esimese tunni aja jooksul panin plaani paika, söön kõike asju natuke, joon natuke ja siis ratta selga ja kodu poole kadjama. Tund möödus, istusin ja sõin, vahetasin mõned sõnad juubilariga ja ikka istusin. Võtsin otsustavalt torditükikese, et nüüd hakkan lahkuma, kui äkki istus mu lauda kaheksa mulle täiseti tundmatut inimest, kes kõik tahtsid muga suhelda ja nii sellest tunnist sai südaöö. Koju vändates mõtlesin, et kuidas sellised asjad juhtuvad, ma ei läheks mitte kunagi ühegi vööra inimesega lampi lobisema ei hariduspoliitikast ega ilma hetkeseisust. Aga nii see oli, nemad tulid. Seega jäi mul katki kolmandale pidustusele minek. Süda tilkus küll verd, aga mis teha. Peole muide läksin ikka lootusega, et üks mu tore kolleeg on ka kutsutud, aga ju ma sain asjast valesti aru.

Õnneks, vahepeal olen kodus maganud ja seega raamatuid lugenud. Kõige veidram asi, mida omale lugemata teoste riiulist krabasin, oli Jeremias Gotthelf´i "Must ämblik". Tutvustuses öeldi, et kristlik õudukas. Selline ta siis oli, enda ohverdamine teiste nimel ja must äblik, mis kasvas välja põse seest ning tappis inimesi oma kihvtiste koibadega. Tõesõna veider lugu, mis kutsub inimesi vagadusele. Ühesõnaga üks šveitsi pastor mõtles 1842. aastal välja loo, mille elemente olen näinud tänapäeva filmides. Huvitav, miks ämblik pole soositud putukas (või ei ole ämblik putukas)?
Ma arvan, et mõni eesti kirjanik oleks sellest rahvajutu sügemetega loost pigem huumori välja pigistanud. Kõik vajalik ju olemas, külaelanikud, kes sõlmivad kuradiga lepingu ja siis otsustavad, et kavaldavad saatana üle. Paganlikud eestlased tegid nii, kristlikud šveitslased tegelesid tagajärgedega.

"Jah, kes pime, see ei näe ka päikest, ja kes kurt, see ei kuule ka kõuekõminat."

Puhkus vol vol vol

Jalutasin koju surnuaiast. Päike paistis, tuul puhus. Mõtlesin millegi tõttu võrdsuse peale. Sealt jõudsin soolisele võrdõigusele. Pole kunagi sellele tähelepanu pööranud, see on samasugune taustamüra kui reklaamid. Aga täna mõtlesin ennast kurjaks. Kuidas saab olla võrdne võrdsuse pärast? Mehed on targemad, julgemad, tugevamad, kiiremad ja naised pehmemad ja empaatilisemad. Seega ongi tööturg jagatud. Nu ausõna, ma ei võta naissoost tänavapolitseid eriti tõsiselt. Isegi see ajab mind itsitama, kuidas range näoga tädi peatab mu auto ja ütleb, et peaksin puhuma, kuna reid on. Ise on nii karmi näoga nagu otustaks millegi üle. Puhas Ugala. Ma muidugi täidan oma kohust, aga .... ihiiiiii. Noorsoopolitseist saan aru, naine suudab kergemini astuda teise inimese kingadesse, sest loodus on nii seadnud. Seega ma loodan, et ei tule seda aega, kus mehi ja naisi hakatakse hindama (spordis) samas kategoorias. Samas naiste sport on veidi igavam. Ja tegelikult mulle meeldivad naised väga. Mmm naiste tennis .... (mitte Eesti naiste oma). Või oli probleem selles, et mees saab sama töö eest rohkem raha kui naine. Las siis saab. Nagu ma juba mainisin, naised ongi rumalamad ja tavalise filosofeerimisega seda ei muuda.

Puhkuse ajal õnnestus ridade haaval ka üks raamat läbi saada. Nu nii vähe pole ma küll ühelgi suvel lugenud, samas nii vähe öid oma kodus pole ka maganud. Ja neil on omavaheline seos, sest olen nö voodis lugeja. Teoseks oli Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". See oligi päris hea fragmentaalseks lugemiseks. Algus oli naljakas, selle pärast ma ta üldse haarasin. Tegelikult on üks selline film (raamat) juba olemas. Ja lõpp kuidagi vajus ära, kogu pinge kukkus kokku juba 30 lehekülge enne lõppu. Aga meeldejäävad tegelased, nujah, paljusid neist olin kohanud ajalooõpikus varemgi. Kaks kohta ajasid ka valjuhäälselt naerma. Pealkiri on petlik, vanamees oli teose jaoks kogu aeg olemas. Kui nüüd ei virise, siis oli hea lugemine.

"Elu on ju selline, et õige pole tingimata õige, vaid määratlus sõltub sellest, kes selle paika paneb."

Vanadus

Uus avastus. Ilusad ja päikselised päevad. Ma olen välisõhus viibinud piisavalt, aga ikka valge. Pole varasematel aastatel sellele nii suurt tähelepanu pööranud, aga mulle tundub, et selle asjaga on nii nagu mul iga teisegagi. Harjuta, tee, viibi päikese käes palju tahes, ikka ei saa üle oma varju hüpatud. Või siis lihtsalt pole oma laulu üles leidnud.
Käisin eila Valgerannas ronimas. Vanaks olen jäänud. Sõna otseses mõttes. Meeldib väga kõikuda puude vahel, vaadata silma oma kõrguskartusele, aga enam ei annaks selle nimel "oma elu". Ja kui pea ikka palavusest ringi käib, siis ei lähe järgmisele rajale. Mul on häbi vana olla ja just eeskätt seetõttu, et mul polnud imelik nö katkestada. Hetkel on see mu eneseotsingute uus leid ja ma hästi ei suuda sellega toime tulla.Mul on häbi, et mul ei ole häbi.

Käisin ka eila Tõstamaa mõisas (koolis) vaatamas Gerda Kordemetsa "Surm, sünd ja laulatus". Mulle meeldis see lugu. Nad ei mänginudki suurte efektide peale, polnud pauku ja mürtsu ja autosid (imelik suveetendus, tõesti). Oli kolm näitlejat ja laulja. Ja siis tore armastuslugu, mis polnud imal, vaid natuke karm. Veel oli vahva see, et ajalooline kontekst oli tugev, jutud katkust, näljast, Põhjasõjast, nõidadest ja ebausust, rootsiagsest Narva linnast. Tagurpidi näitamine oli ka hea element pinge üleval hoidmiseks. Kas peaks ka olemaga agad? Muidugi olid, alustades ebamugavatest koolitoolidest (vaesed lapsed) ja lõpetades kellegi hullu autoalarmiga, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Peale kõike muud olid mõned agad ka seespool, aga see lugu lummas mind seekord. Ma isegi ei aimanud.
Ning kõik laval olevad näitlejad ei olnud ka mu lemmikud. :)

See on vanadus ...

Puhkus vol 3

Teen loetelu, sest analüüsiks pole aega. Sedasi ma siis ameeriklaseks muutungi. Aga puhkamine nõuab iga minu hetke, seega tunnen ennast isegi siis süüdi, kui kallil vabal ajal tolmuimejaga mööda tuba asun ringi jooksma. Aga mis hädaga teed, kui ikka külaline hakkab uksele koputama, siis peaks tolm ennast vähemalt tulija suuruse jagu koomale tõmbama.
Tänaseks hetkeks olen meres juba kaks korda ujumas käinud. Nii päälinna külmvannis kui ka Hiiumaal lainete sees. Viljandis ujusime äikesega, suured veetilgad veekogu pinnal olid nagu muusika. Moodustasid paterni, mis ligidalt vaadatuna meenutas mulle helisid. Ma ei tea, kust selline paralleel ja ma ei taha sugugi huvitav olla. Või vähemalt mitte huvitavam kui ma olen. Sellel samal hetkel sain teada, et kellal asuv kiri veekindluse kohta on kõigest tähekombinatsioon, mille eest ei vastuta eelkõige kellasepp. Või vastupidi, selle eest just tema vastutab. Selle kella puhul. Ja ka kahe eelneva puhul.
Üks suveetendus ka nähtud. See oli Värskas olev "Peko". Etendusena jättis sügavama mulje piiriäärne peomelu ja see, et inimestel on nii suured kunstilised ootused kõige suhtes. Odav pauk ja möll ning ilusad autod ei lase enda valvsust varastada. Äkki minu avatus massikultuurile teeb minust osakese massist. Aga tegelikult oli selles nö rahvaloos liiga palju asju kokku klopsitud ja traagelniidid olid näha. Loomulikult, räägime alati sitast, see demokraatlik teema ühendab kõiki generatsioone.
Hiiumaa. Sadamas sain sellise moeelamuse, et mulle tuletati meelde, et hingamine on eluks ikka äärmiselt vajalik. Mees 80 ja 90 vahel. Hall ülikond, vest ja triiksärk. Püksid sokkides ja kingapaelad ümber sokkide seotud. Punane võrknokamüts ja hall 5-sentimeetrine patsijupats reguleerimisaugust väljas. Tuli välja bussist, kus oli palju lapsi ja veel rohkem vanureid. Huvitav ekskursioon.
Eile sain uue tuttava, kellest võib ajaga saada natuke rohkem (kasvõi poolsõber). Ja siis olen näinud inimesi, keda pole aasta kohanud. Teate, mida vanadus teeb, aasta on nii lühike, et kohmetushetke ei tekkinud ja rääkida oli ikka. Ei tulnud jääd sulatada, võis kohe iroonitsema hakata :) Nii mõlemal kohtumisel erinevate inimestega.

Ja maraton jääb see aasta vist ära ...

Puhkus vol 2

Arvan, et tabasin ära tööl käimise mötte.

1. Oskan hinnata vaba aega
2. Mul on vahendid vaba aja veetmiseks

Peale jaanipäeva käisime lennusadama muuseumis. Vat see on nagu välismaal. Saab igale poole sisse ronida ja pole kurjasid silte, et mitte näppida. Osade elementide iva ongi katsumises. Väljas nägin vana tuttavat laeva, mis tõi mind mõtisklema enda ajaloo üle. Kahjuks sellekohaseid juhiseid ega teadete tahvleid polnud üles riputatud.
Peale seda jalutasime Green Dayd kuulama. Laulmise ajaks oli vihm otsas ja päike säras. Energiat oli laval rohkem kui minul kunagi. Mulle meeldis kõige rohkem see, et üks fänn sai endale kitarri ja minu lemmiklugu ikka ka maha mängiti. Laululaval oli peris mitu inimest, aga minu teretatavad olid kas väikesed sõbrad või dicsgolfarid. Mida see ütleb küll minu elu kohta?
Nädala teisel poolel algas viis päeva puhast emotsiooni, mille olen endast juba sajal korral välja puhunud. Rääkinud kõigile, kes tahavad kuulata, nendele, kes on viisakad kuulama ja ka nendele, keda tegelikult minu juhtumised karva võrragi ei huvita. Ausõna on olnud ebaõnnestumisi, aga samas on ka meeletut ja otsatut imetlemist. Selle kõrval muidugi oma elu kahvatus ja kaotas mõtte. Oma elu tundus eesmärgitu ja oma iseloom tahtejõuetu. Ehk kuidas taluda neid tuhandeid mööda visatud korve selleks, et saada maailma parimaks korvpalluriks?
Pühajärves ka ujumas käidud. Ei mäletagi, millal seda viimati tegin. Nüüd tahaks ennast ka merre kasta.

Nii mõnus on olla.