:) :) :)

"Alguste inglit pole ma iial kohanud. Võib-olla on ta seisnud mu alguste juures, aga algust ei tunne ju ära." Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel"

Kui nüüd tagasi möelda, siis see iseloomustab minu eelmist nädalat. Võiksin ritta panna must miljon omadussõna, mis ma kõik olen läbi, üle ja kaasa elanud. Ja kõikide nende emotsioonide algpunkt on kuskil palju kaugemal kui eelmine nädal.
Alustan kronoloogiliselt, sest hierarhiasse panekul tuleb mängu praegune hetk ja see ju kogu aeg muutub. Õnneks on aeg lineaarne ja sellega probleeme ei teki.

Mängisin jälle korvpalli, täiesti uues vöistkonnas. Imetlusväärne oli see, et paari minutiga oli inimestel nende roll selge. Oleksin võinud ju rohkem korvi tabada, aga tegelikult tegutsesin oma vöimete piires. Ja korvi all :) Pärast oli kohe nii hea tunne nagu lapsepõlves, kui maja ees hommikul üksi palli plätsutama läksin ja viieteist minutiga võistkonna öue sai ilma telefoni ega muud kanalit kasutamata. Piisas minust ja pallist ning sellest plätsutamiset, mis me koos tekitasime. Ja päriselt - korvpalliisu tuli tagasi. Täiega. Kuigi pikk hooaeg ja vahepealsed tagasilöögid, siiski piisab ühest "naeratusest", et asja möte uuesti meenuks.

Nägin inimest, kes oli kunagi mu jaoks tähtis. Tore oli, aga oli ka kohmetus. Ei osanud kuskilt otsast alustada ja pärast ka lõpetada mitte. Kas kallistamine oleks olnud asjakohane? Kas tuleb aeg, mil ... ? Tundus, et kõik see, miks ta mulle kunagi meeldis, oli alles (ja rohkemgi veel :)).

Käisin väikste sõpradega kohalikku vaatamisväärsust kaemas. Ja jälle meenus mulle see, miks mulle meeldib see, mida ma teen. Asjalikkus seotud absurdiga. Kuidas väikesed sõbrad pingutasid ja giid siis oma eluvaatega korraliku käitumise neile keeruliseks tegi.

Jooksin naistejooksu. Tunne hakkab tagasi tulema, kuigi see pole õige koht oma tempo (ja sportimise) jaoks, siiski oli üleootuste vahva. Enesetunne hea, mitmed toredad tuttavad enne, pärast jooksu ja ka selle ajal.
Sain endale raamatupoest kolm uut raamatut, sest kohe-kohe on saabumas uus raamaturiiul, mis peaks katma kogu suure toa seina ja lahendama hunnikute probleemi.

Käisin onu juubelil. Sai 50. Pidu oli väga söömiskeskne, samas sai suhteid soojendada sugulastega, mis aja- ja ruumitökete töttu on tekkinud. Tegelikult ju tahaks suhelda ja eelkõige koos asju teha. Iga kord luban, et nüüd ja nüüd. Õnneks vahepeal ka õnnestub. Või siis on kellegi sünnipäev või pulm.

Käisin peol. Jälle. See aasta vist rohkem kui varasemas elus kokku. Ja millised lood ma sealt sain. Üleelusuurused. ...

Eesti kuulsaim mees (ei, mitte president :)) tahtis minuga klaarida ühte ammust lugu, kus ta korvpalliväljakul olevat mu nutma ajanud ja ma olevat poole mängu pealt minema tormanud. Ka treener ütles, et ta olevat liiale läinud (tegelikult oli kergejõustikutrenn). Ta kandvat seda taaka sellest hetkest saadik kaasas ja küsis, et kas olen talle aneks andnud. Ma ei tea, et see oleks minuga juhtunud. Ja nuttes palliplatsilt koju tormamine on minule tulnud seoses vanadusega ja alles hiljuti. Et ka varem? Miks ma ei mäleta? Pärast muidugi veiderdasime ja viskasime nalja, et mõni inimene on lihtsalt parem kui möni teine. Ja tulevikus lubasin teda teretada (kusjuures jah, siiani ma ei julgenud seda teha, ... kas juured peituvad korvpalliplatsil?)

Mulle tehti komplimente, mida tavaliselt tehakse ilusatele naistele. Ei tundunud völtsid. Tegijaks meesterahvas, kes kunagi soovitas mul kasvöi ükskord elus naisterahvana käituda. Samas vöiksin ju igapäevaselt rohkem temaga suhelda, aga nagu ikka hoopis peomelus valin turvalise söbra. Nii ongi õige.

Kuulsin ka lugu, kuidas minust tegelikult lugu peetakse. Tekitas kummastava tunde.

Ja kohtumised suurimate söpradega olid nii nii soojad ja vajalikud. Kes meeldivad, need meeldivad ja teised on statistid :) Ma pole öel, aga mulle piisab neist 5 ilusast, olulisest inimesest. Mönus tunne. Ja ikka on tore ennast jagada nendega, kellel on südames ammu välja vöidetud koht. Asjade algus ...

"Edu on kunstis alati hirmutav ja läbikukkumine masendav."

"Kõik, mis ma olen andnud, olen ma kelleltki saanud."

"Et ka kõige tühisem inimene on tegelikult huvitavam kui kõige suurem kunstiteos."

"Haiget saab äkki, aga valu läheb üle enamasti tasapisi."

"Ma ei leina. Aga miski väike minus leinab kogu aeg." T. Õnnepalu

Niitsin eila 5 tundi muru. Järelvibratsioon on siiani.

Magamine

Olen nädala elanud nagu vatis. Röömustanud ja kurvastanud. Ühesõnaga lubanud endale emotsioone raadiost muusikat kuulates, telekast filmi vaadates ja lehest uudist lugedes. Eelkõige aga sporti vaadates. Viimaselt korvpallikohtumiselt koju tulles olid ikka pisarad silmas.

Ühel päeval ma ütlesin, et kolm kossutrenni nädalas on liig ... ega must elukutselist ei saa. Aga ju nii peabki olema, sest mind kutsuti järjekordsele kohtumisele ühe "uue" võistkonna koosseisus. Loodan, et olen seekord enesekindlam :) Seega on kolm trenni piisav.

See nädalavahetus sõna otseses möttes magasin. Tahan erksamaks saada ja tulevasteks sündmusteks ette valmistuda. Ikka tegelikult jooksin ka. Ja disci harjutasin. Aga ülejäänud aja magasin. Isegi ei unistanud mitte. Veits lugesin.

Jonas Jonasson "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga" - ei olnud nii üllatav, kui esimene sama autori raamat. Teisest küljest jälle tundus terviklikum ja vähem hüplikum. Kõige kodusemad olid kuninga kirjeldused. Tema dialoogid olid kuidagi kivirähulikud. Kohe tugevalt tekkis selline paralleel.

"Teise maailmasõja ajal tekkis "Marssali naps": üks osa viina, üks osa akvaviiti, sorts džinni ja kaks sortsu vermutit."

"Silmavaade"

Kunagi üks naisterahvas rääkis oma presidendi kohta ülevoolavaid sõnu ja siis üks meesterahvas lisas sinna portsu juurde. Oli tore lugu. Täpselt samuti tunnen ennast praegu. Palju positiivseid omadussõnu ja siis veel natuke. Lugu ise hakkab kaugelt ja töenäoliselt lõppeb veel kaugemalt (et tuleb teine ja kolmas ja neljas .... osa), kuid refrääniks on see, et mulle meeldivad inimesed ja uued situatsioonid. Ihu läheb kohe imelikuks, kui selle peale mötlen. Kujutada ette õhtut seltskonnas, kus on täpselt kaheksa tuttavat nägu ja paarsada vöörast. Tegelikult saaks sellest emotsioonist rääkida ainult konkreetselt.

Ühesõnaga korvpallivõistlused esimest korda uues naiskonnas. Mängud olid pingelised ja pabistasin selliselt, et kõrvus kohises. Samas sain palju mängida ja võiks öelda, et viimaseks kohtumiseks arvasin, et enesekindlus on töusnud, kuid vöta näpust. Siis sai see hoobi ootamatust kohast. Nimelt uue mängijana mu kaaslased proovisid mind innustada ja õpetada. Hüüdes mu nime pidevalt. (Aa, pean veel rääkima, et enne mänge küsisin, et kas võin kanda oma kossupükse, kuna need on laiemad ja mugavamad. Vastuseks sain, et siis tömban endale liigset tähelepanu. Ole teistega ühesugune ja keegi ei märka sind. Tundus loogiline, kuigi püksid olid ebamugavad). Tagasi jõudes viimase mängu juurde, kus juba julgemalt ja otsustavamalt tegutsesin, hüüti mulle pingilt: "Tubli, ..." ja nii korduvalt, kuni ühel hetkel kui mötted olukorrast välja sain, siis panin tähele, et sellised hüüded tulid meesterahvaste häälega ja igalt poolt. Ma siis viskasin minutisel vaheajal nalja, et mul ju on samad püksid kui teil, aga ikka hüütakse minu nime. See oli viimane sulatusahi ja olin meeskonda omaks vöetud. Naer liidab.

Õhtul juba tundsin ennast lahedalt oma uute tuttavate seas. Väike drink ja mitmed lood. Ja siis seltskondlik osa, kus esialgu tundisn ennast ebamugavalt ja pögenesin telefoni (see on mul miski uus komme). Ühel hetkel see krabati mu käest ja tekkis vestlus, kus eelkõige vabandati, et mu olukord selles viimases mängus ebamugavaks tehti, aga kõigile tundus, et oleks tore sama hüüda, mis mu mängukaaslased. Ütleme nii, et saadi andeks, sest kõigist paarisajast inimesest ma olin juba päeval seda meesterahvast märganud ja ta oli mulle meelde jäänud. Elu on imelik, mu ei mäleta tavaliselt must mööduvaid inimesi. Ja edasi oli juba puhas fannnn. Kunagi oli mul pluuse, kus oli kirjas, et laif is fann (täpselt nii).

Kojusõidul peeti mulle maailma iroonilisem loeng. Tegelikult oli lihtsalt olukord irooniline. Räägiti, et minu vanuses peaks naisterahavas juba lapse peale mötlema. Ammu juba. Iroonia? Sellest, et sama naisterahvas rääkis mulle (tervele mu klassile) umbes 16 aastat tagasi, kuidas hoiduda rasestumisest (ja suguhaigustest). Mulle meeldis see iseseisev, konkreetne ja sportlik "tädi" juba siis.

Aga mis kõige põhilisem. Ma kuulsin inimeste isiklikke lugusid, mis panid mind tundma ennast normaalsena. Teistel ka adrenaliinivajadus, ka teinud veidraid asju ... mõni ikka nii naljakas ... , aga kuna pole minu lugu, siis ei kirjuta ... Aga itsitan. Appi kui vabastav see teadmine on.

Eriti tore, mis mulle öeldi, et ma pole eriti jutukas :) :) Mul on huvitav "silmavaade" :) :)

Kulgemine

Ühel päeval ütlesin kõvasti välja, et pole ammu midagi ajalooga seotut lugenud. Vist hakkas piinlik, sest raamatukogusse minnes hakkas kohe silma Theo Sommeri "1945. Ühe aasta elulugu". Tõlge oli tip-top ja oligi kena meelde tuletada erinevaid asjakesi sellest perioodist. Natuke häiris see sõjasüü veeretamine ja kes kellest siis nüüd rohkem kannatas. Aga mis teha, see Teine maailmasõda kord juba on selline. Nüüd võin jälle oma teise armastuse manu minna ja ilukirjandusele pühenduda. Või reisikirjandusele. Või spordile.

"Ebainimlikkus pole rahvuse tunnus, loomastumine on ideoloogilise sõgeduse, rassiuhkuse või religioosse fanatismi tagajärg."

"Võitja on see, kes saadab lahingusse viimase pataljoni."

"Kõige pimedam hetk on alati enne päikesetõusu."

"Kui küla põleb, jookseb igaüks oma maja poole."

"Nagu elektripliidi plaat: kohe, kui vool katkeb, see jahtub."

"Sõda oli sundinud liitlasi kokku hoidma, rahu ajas nad laiali."

W. Churchill: "Mr. Attlee is a very modest man, and he has plenty to be modest about."

"Aatomiajastu tähtsaim põhiprintsiip: ennast kindlalt tunda tohid ainult siis, kui oled vastase saanud pantvangi võtta."

Ühel päeval, kui tundsin rahutust hinges ja sügelust tallas, läksin Viljandisse järvejooksule. Esimest korda elus jooksin seal. Kunagi mõtlesin, et proovin elu jooksul ikka igas Eesti linnas silgata, seega selles kontekstis panin märgi jälle maha. Võrreldes eelmise nädalavahetusega oli enesetunne rohkem sportimise sarnane, aga veel on tee minna, et saavutada oma parim vorm. Päev oli vahva. Nägin tuttavaid ja kaks isegi kisendasid raja ääres mu nime. See äratas mind mu jooksumõtetest ja pani rohkem ümbrust kaema ja inimestele lehvitama. Jõudsin ju nädal varem järeldusele, et naeratav inimene on parem inimene. Kusjuures selle ümber järve padistamisega kadus see järv ikka paar korda mu vaateulatuselt. Usaldasin kaasjooksjaid ja ikka jõudsin lõppu.

Istun oma dilemma otsas ja kaalun võimalusi, kas osalen nädalavahetusel korvpallivõistlustel või säästan enda enesehinnangut võimaliku purunemise eest. Teisest küljest olen mina ju see, kes alati räägib, et kes ei proovigi peale visata, see viskab vähem kui see, kes pooled oma visetest mööda viskab. Kas jään oma enda filosoofia ja teooria ohvriks?

Kas kõike peab elu jooksul proovima? Ma räägin seaduslikest asjadest.