26 September, 2015

Uiteil


Ühel hetkel ma tabasin ennast veidrustel. Ma sätin ennast korda, annan maksimumi endast tööl, ületan oma võimeid trennis, surun väsimuse ja valu maha ning naeratan. Ja teen seda mitte ainult enda jaoks, vaid inimese jaoks, kes seda nagunii ei kuule ega näe. Kuigi on muidugi usundeid ja teooriaid, mis ütlevad, et koguaeg vaatab ja jälgib. Samas tundub see ikka puhtrealistlikule inimesele võimatu. Ühesõnaga olen parem inimene kellegi jaoks, kes sellest enam osa ei saa.

Ikka mötlen selle üle, et kas ma andsin endast piisavalt tagasi.

Veel avastasin, et liiga palju suhteid põhineb võimuvöitlusel. Kellel keda rohkem vaja on. Kes on üksi parem kui koos. Olen isegi langenud kummaliste suhete lõksu, aga seal on lihtsalt lahti rääkimata, mis üksteiselt soovitakse. Ja samas ei suuda ma kunagi võtta teist inimest kui puhast meelelahutajat oma elus. Ikka tahan, et elu oleks õiglane ja vördne. Kuigi see muinasjutt kustus ühel 6. detsembri päeval.

Praegu jookseb mul peas mitu multikat. Üks igatahes on selline, kus ma lihtsalt lähen ja harjutan nr 6 palli viskamist korvi. Olen nõus meeste trennis lolliks jääma ja vähe tabama, aga naiste trenni võtaks prioriteediks. Selles vallas on lihtsalt rohkem väljundeid. Ja ka konkurentsi.

Igatahes käisin seenel, kuid korjasin ka pohli.

21 September, 2015

See päev


Inimestel on erinevaid kiikse ja omadusi. See ei muuda meid muidugi vähem inimeseks. Miks saavad inimesed haiget, kui kõik, mis ma teen, teen vaid endale. Kui tegelikult ma käitun ainult endaga. Aga ma pean kandma märki, et olen halb ja tundma ennast piinlikult. Ma ei ole sellest huvitatud. Samuti ei ole ma sellest huvitatud, et inimesed minu tegusid võtavad kuidagi endasse puutuvalt. Igasugused inimesed, ka kõige lähemad. Mida iganes ma ka ei teeks, ei kahanda see austust ja armastust tähtsate inimeste vastu. Ma lihtsalt ei taha kontrollida kõike endaga seonduvat. Ju mu ajukeemisas on see puudu- või ülejääk, mis sunnib mind hüppama vette tundmatus kohas. See kõik ei tee mind kehvemaks oma ala asjatundjaks. Ega ka ebakõlmatuks kodanikuks. See kõik ei tee mind isegi halvemaks kaaslaseks ega sõbraks. Ja kui ei oleks seda miskit veidrat survet, siis tunneksin toredusejudinaid möeldes eluvõimalustele.
Lihtsalt on hetki elus, kus ma valin lõbusa kohustuste vaba elu. Kus ma eksperimenteerin ja tunnnen, et on veel asju, mis tuleks enne vananemist ära teha. Lihtsalt on hetki elus, kus tahan ennast enda parameetrite järgi tunda väärtuslikuna.

Jooksin oma sünnikohas igaaastast jooksu. Võistlesin korvpallis. Ei tulnud kõik päris välja, aga ma ei anna alla, sest läbi kukkumiste kaudu jõuan edasi. Isegi kui pean oma ego veel kümme korda alla suruma ja kehva olema, siis üheteistkümnendal korral saan vajalikule tasemele, sobitun keskkonda.

Et on see päev, kust positiivset energiat on lendamiseks, aga miski minust väljast sunnib jalad mutta trampima.

17 September, 2015

Rutiin


Olen vaikselt uude režiimi sisse elanud. Teinud enda jaoks loogiliseks kahe maja vahet jooksmise ja proovin ka sportimist hakata paigutama vabadesse hetkedesse (kahe maja vahet jooksmine ei lähe arvesse). Aga kõige esimesena tegin ennast haigeks. Täitsa ise tegin. Ei võtnud oma keha nõrgenemise märke tõsiselt ja surusin ennast ikka disci mängima (peavalu kiuste), jooksma (hingamisraskustele sülitades), korvpalli plõksima (jalalihaste valust hoolimata). Tulemuseks on vatiseesoleku (liik) tunne, kähisev hääl, nohisev nina ...
Jooks oli suhteliselt piinarikas. Jalad ja hingamine olid mölemad nutused. Peale seitsmeteistkümnendat kilomeetrit oleks nagu nuiaga pähe saanud ja edasine oli puhtalt mina versus loogiline mõistus ja tervis. Õnneks lõppes see lõputu piin 21 kilomeetriga. Samas ketast oli uimasena hea visata, enda eksimusetele reageerisin tuimalt. Ei jaksanud ega tahtnudki ennast tagant utsitada, mis omakorda möjus putile hästi. Ei mingit pinget. Tahtmise tunne tuli tagasi. Eks ta nii käib nagu sulle-mulle saag.
Lugesin raamatut vulkaanidest (Alexandra Witze ja Jeff Kanipe "Lõõmav saar") ja imestan vaikselt, miks varem loodusnähtused pole mind köitnud. Teisest küljest kui vähe ma tean asjast ja enne raamatu lugemist ei adunud ma sedagi. Ja muidugi nüüd tahaks hirmsasti Islandile minna. Hirmus hirmsasti.

Vaatasin Rakvere etendust "Sinatraga kuu peale". Oli lugu, olid tunded, olid ägedad naised. Töenäoliselt mitte väga pikalt mu meeltes, aga olles seal ja sellel hetkel, ma kella ei vaadanud ja oma elu peale ei mötelnud.

03 September, 2015

Seest suurem


Töö, võistlus, teater. Ja kõige olulisem on siiski see lõhn, mis on sügisel. Iga aastaga tunnen seda järjest selgemini; järjest eredamalt ta mu ninasõõrmetesse tungib. Uute asjade ja adrenaliini lehk nostalgia vinega. Ja puud pole veel värvilisedki. Seega jõuab tunne süveneda kui vihmasel päeval läbi  kollaste, punaste ja pruunikate lehtede sahisedes sammudes.
Tahaks seda tunnet ebaeestlaslikult sõnadesse panna. Nagu teaksin, et saan midagi uut ilma vanast samaväärsest loobumata. Nagu oleksin seest suurem. Nagu uus kallis auto, millel on kõik vana ja armsaks saanud odava masina omadused.

Teatriks oli iirlase raamatu järgi tehtud etendus, kus noormees soovis noorust ja igavesi naudinguid. Suhteliselt raamatu järgi tehtud lugu. Seega sai keskenduda detailidele ja inimestele. Plusse ja miinuseid kokku võttes tundus, et õpetlikkus jäi domineerima. Lõpuks veel rõõmsate ja ilusate vanainimeste pildid panid I-le punkti. Tee või tina, ei ole ka peale etendust veendunud, et tahaksin olla 80-aastane. Mitte, et hetkel ka 15-aastane olla tahaksin.

Kui nüüd töö asjadega joonele saan, siis panen oma väärtushinnangud paika ja asun kogemusi ja emotsioone koguma, mis siis ka vanaduses valuutaks kõlbaksid.

"Enne kui sa mind armastad, pead sa õppima jälgi jätmata läbi lume jooksma."

"Su vead ei muuda su voorusi vähem tõeliseks."

"... veski, millel pole vilja jahvatada, muutub paratamatult vägivaldseks."

Harold Pinter "Kääbused"