22 October, 2017

Toss


Istun omal voodil. Käes sahtli esipaneel ja põrand koitanud villaseid sokke täis. Hunnik on hall ja kahvatu, möni üksik eredam triip seas. Aga kui palju värvilisi mälestusi, nu ei saa ühtegi hõredikku ära visata, sest viimne kui üks sokk on vanaema kätetöö. Toksin varbaga jalavarje ja mötlen, et kui kuskil sulgeb uks, siis peaks kuskil mujal avanema uus. Nii pidvat olema. Eks ma siis usun sellesse ja lasen asjadel kulgeda. Samas seda teist ust ei tahaks pauguga lajatada.

06 October, 2017

Lõke


Istun mere ääres. Tuul vuhiseb ja lained teevad neile kohast häätl. Lõkkelt lendab sädemeid. Proovin möelda neist kujundeid. Enamasti tulevad meelde konkreetsed asjad: loomad, masinad, aga sekka juhtub ka abstraktseid elemente. Mõni sädemete kogu meenutab usaldust, nad on üksteisest nii kaugel, kuid liiguvad kuni hajumiseni sünkroonis. Teine jälle kohusetunnet, lendab sirgjoones tähtede poole, ilma vigureid tegemata ja eriti ei lase ka tuulel ennast möjutada. Teeb oma asja. Sätin varbad teki sisse ja keeran ennast täiesti külili. On mönus ja ebamugav korraga.

Tegelikult on ju sügis ja normaalsed inimesed ei ole mere ääres, ei tee löket, vaid istuvad kodus ja joovad teed või rühivad spordisaalis viimati söödud kommi maha. Mina aga proovin selgust saada selles virr-varris, mille suve jooksul oma pähe tekitasin. Tegelikult vist oli liiga hea suvi, sest probleem võib ju peituda selles, et ei suuda harjuda tavalise sügisega.

Meri teeb täiesti õiget häält. Täpselt sellist nagu ta Hiiumaal ja ka Lätimaal teeb. Ta lihtsalt teeb seda häält.  Kui on olemas telekanal, mis näitab pidevalt lõkketuld, miks siis ei võiks olla raadiot, kus vesi pahiseb, vuliseb, kahiseb ja muliseb? Ma kuulaks seda.

Eemlalt kostab inimese liikumist. Kergeid vandesõnasid ja lohisevaid samme. Kas töesti suvel krudiseb liiv teisiti kui sügisel? Aga ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud midagi sellist. Järelikult pole ma kuulanud. Äkki käib säuh ja pragin ning lõkkest lendab taeva poole kari roosasid elevante ja jäneseid. Kusjuures elevandid on kordades kiiremad üles lendamisel.

Noormees: "Ma arvan, et kui vanakas otsas, siis läheme minema. Ma ei hakka rohkem oksi vedama." Ma arvan, et võin ise seda teha, aga ilmselt mitte piisava innukusega, sest arutlusse asja ei võetud ning tegudeni ei jõutud ammugi.

Võtsin paar lonksu pudelist ja ulatasin teki teise otsa noormehele: "Ära külmeta!"
"Jah, hakkame parem kohe minema."
"Sa siis ei taha jääda, tule mu teki alla."
"Tegelikult ei ole ennast siin mötet mugavalt sisse seada, nagunii kaua me sellele olukorrale vastu ei pea. Kustutame parem lõkke, joome pudeli põhjani ja hakkame minema."
"Las lõke jääb. Ega siin ju midagi pölema ei sütti. Kõikjal ainult tühi liiv. Ma tahan minnes näha lõkkekuma nii kaua kui võimalik."

05 October, 2017

Ei taha katki minna


Ma arvasin, et ma olen tugevam. Ma arvasin, et mina võtan asju möistusega. Arvasin, et suudan piiri tömmata päris maailma ja ajutise seikluse vahel. Ma arvasin, et mind on nii mitu korda katki tehtud, et ma lihtsalt enam ei purune. Aga tegelikult ... Ma ei tea, kust peaks alustama, et selle haavandi pikkuse ja ulatuse paika saada. Et aru saada, milline ots teeb rohkem haiget ja kust kohast ma juba tugevnema hakkan. Kuhu peksab emotsioon rohkem sisse ja kus mõistus korrigeerib.

Kunagi ammu ma olin öelnud inimesele rohkem, kui ma seda tavaliselt teen. Olin lasknud teda piiluda oma salajastesse möttekambritesse ja arvasin, et tekkis kahepoolne suhe. Sain kuulda sõnu, mis tõstsid mu enesekindlust ja lasin teele fraase, mis võrdub enda riietest paljaks koorimisega. Siis aga tuli välja, et tema ellu pole sellist suhet vaja, mina aga korjaku oma uhkus ja avatud meel kokku ning toppigu kuskile. Ai, kui haige mu hing oli. Väga. Ja toppida polnud neid kilde kuskile.

Loomulikult ei vandunud ma kõikide pühakute nimel, et seda teed ei käi ma enam kunagi. Aga samal ajal, kui proovisin aru saada, millest olin ilma jäänud, mida kaotanud ja kas kogu loost on ka midagi õppida, ei saanudki mitte ühtegi uut suhet mu ellu tulla. Ei saanud ka ühtegi vana ellu ärgata ega olemasolevad areneda. Tegelikult tähendab see seda, et ma ei saanud luua oma ellu uusi mälestusi. Oli kulgemine, oli analüüs, aga kaasa polnud midagi võtta.

Tuli leppimine. Tuli päris maailm. Tahtsin liikuda ja adrenaliini. Selleks on vaja häid inimesi. Usalusväärseid ja turvalisi. Häid. Meeled avanesid. Seiklused jooksid mööda puid ja kontserte, mööda sporti ja tööd. Ilu haaras mind looduses ja inimeste silmades. Olin nii ametis elamisega, kui see jälle juhtus. Oli sattunud mu teele inimene, kelle seltskonnas avastasin, et endale hoian vähem kui välja annan. Kus ma leian välise bravuuri taga just selle, millele tahan panustada. Hakkasin rohkem ütlema ja vähem mötlema. Lasin ennast vabaks. Olin nõus minema maailma lõppu (kuni esmaspäeval jälle tööle minna vaja). Ja siis mulle tuli äkki koputus möistuselt. Töi karja argumente, üks loogilisem kui teine, iga töend teisest klaarim, ... aga minu emotsioon. Minu vajadus olla lihtsalt lauale laotatud alateadvus. Ürgnaine. Ma ei taha katki minna. Enam ei taha. Äkki on ka teisel osapoolel seda avatust vaja. Ma ei räägi hingesugulasest, ma räägin kahest meelest, mis sobivad nagu pusletükid. Ma tahan olla kellegi pusletükk. Praegu ma tean ka kelle oma. Aga sarnaneb liialt eelmise looga ...

Kas on nii, et inimene saab seda, mis on ära teeninud, kasvõi korraks? Või on mu kord läbi?

Kas mu isa oli oma elu jooksul korragi pealaest jalatallani õnnelik?

10 September, 2017

Saavutus


Ühel vihmasel päeval keegi küsis mu käest diskussiooni jätkuna, et mis on minu suurim saavutus senise elu jooksul. Ma vormisin vastust kaua. Selle esitaja oli juba ammu unustanud oma teemapüstituse ja filosofeeris edasi. Aga tegelikult esimest korda ma teadsin, mis ma vastata tahan. Ainult soovisin oma vastust teistele söödavaks ja selgeks teha, seetöttu valisin sõnu. Kuna ma sain oma mõtte valmis, siis panen ta kirja, et võrrelda kümne aasta pärast:
"Minu suurim saavutus on see, et ma teen trükivigu, aga mu väiksed sõbrad ei kahtle mu keeleoskuses. Ma ajan tähtsate meeste nimesid innukal esinemisel sassi, aga väiksed sõbrad võtavad mind ikkagi tõsiselt. Ma riidlen, aga mu peale ei solvuta, sest teatakse mis asja ma ajan. Minu tagasisidet usaldatakse ja ei seata kahtluse alla."
Nüüd, kui ma selle olen kätte võitnud, siis ma saan ju jälle olla noor ja maailma paremaks paigaks vormima hakata.
Mul oli see aasta nii võrratu suvi, kogu tegevus, romantika, lõbu ja seiklus, samas ka surve, mis aitas mul jälle ennast rohkem leida.
Ja veel rohkem hindan inimesi oma kõrval.

"Pole raske jääda, kui tahet lahkuda ei olegi." L. L. Huttenbach

02 June, 2017

vol 3


Jälle üks magamata öö. Mitte, et ta kurdaks selle üle, aga unine surin kehas on muutnud ta ülitundlikuks. Naine istub suvalise kortermaja välistrepil, kompsud kõrval, ja meenutab varahommikust vestlust. Tal on natuke kahju, et teda ei mõistetud. Siiski tundus, et pigem venis jutuajamine pikaks ja vaevarikkaks hoopis mehe enda pärast. Viimane kartis, et naise ebaratsionaalne käitumine võib mõjutada tema mugavust ja turvalisust. Nii väga mees ka seiklusi ei armastanud, et kogu oma aastate pikkuse kogumistöö kaotada adrenaliini nimel. Mees üritas ja üritas veenda naist endaga kaasa tulema, aga talle isegi ei vastatud muud, kui soovitati koju pöörduda ja täpselt samasugust elu edasi elada. Pika peale mees istus autosse ja sõitis ilmselt Eesti poole. Naine kössutas trepil ja tönnis ja tönnis.

Äkki tuleb trepile võõras meeseterahvas, kohvitass käes ja suits suus. Astus naisest peaaegu üle ja asetas tassi maja seinal olevale postkastile. Naisel voolasid pisarad kontrollimatult. Kuid põhjus oli uus. Ta tundis seda õnnist tunnet, mida arvas meest tundvat. Ilus hommik, seiklused on ees, väike väike pinge hinges, et liiga palju pealtnägijaid tema suitsukimumisel ei oleks ja kannukohv piimaga. Naisele meenusid need hetked tema elus, vanas elus. Äkki istuja märkas, et mees vaatab teda ja küsib midagi. Hääletooni järgi võis aimata pigem küsilauset kui jutustavat. Nüüd naine vaatas meest juukseotsast kuni katkise sandaalini. Juuksed olid töepoolest kontrastiks koledatele jalanõudele. Selliseid poleks naisterahvas oma sõbral küll lubanud osta ka uuest peast. Aga juuksed olid kaisukaru pehmused. Selliseid polnud ta veel varem näinud või siiski just selliseid oli ta terve lapsepõlve näinud. Aga võõras rääkis ikka midagi. Oli vist õige aeg oma seljakott selga tõmmata ja kilekott näppu haarata ja minema hakata. Suvalisele poole, mitte sinna, kus hommikune mees oli läinud.

Ta oli jalutanud juba tunni ja rahu hakkas hinge saabuma. Ununes dialoog ja meelest läks kannukohvi nostalgia. Pigem tuletas ennast meelde ihu. Kingad hõõrusid ja tundus, et väike varvas on juba verine, kurk kuivas ja isegi kõht veits korises. Mitte, et naine oleks midagi kahetsenud, aga ta teadis, et ka vastutusvaeses elus peab tegelema olmeprobleemidega. Õnneks sellises elus oli ta ise tema ainuke olmeprobleem ja "enda" lahendamist sai edasi lükata. Kui üldse naisel häid omadusi ühiskonna silmis oli, siis see, et ta suutis ebamugavusi taluda pikalt, liiga pikalt.

Auto jäi teepervele seisma. Välja astus hommikune ilusate juustega mees ja ütles midagi läti keeles. Nüüd haige varba omanik teadis, et peab vastu rääkima, sest hetkel ongi tema maailma naba. Tema pärast jäi ju mees seisma, mitte tee ääres olevat viljapõldu imetlema ega auto tehnilist seisukorda kontrollima. Naine ütles, et on eestlane ja lihtsalt läheb kuskile, kasutades sõna somewhere. Autoomanik ei kostnud selle peale midagi. Lihtsalt oli.  Naine mõtles, et tegemist on jälle ühe naabervabariiklasega, kes eelistab inglise keelele vene keelt ja oli juba valmis oma lauset teise keelde ümber panema, kui mees ütles inglise keeles: "You do not care where?" Ja kutsus naise oma autosse, visates nalja, et ta sõidab päris lähedale kaaslase valitud sihtpunktile.

Naine läks autosse. Tal polnud võita ega kaotada midagi. Ei pidanud kellegagi aru pidama ja ta oli näinud meest tema koduses olukorras. See lisas usaldusväärsust kaaslasele. Neiu vaatas pilguga üle ka jalanõud, mis praeguseks hetkeks olid vahetatud kenade tänavakingade vastu. Nii kenade, et selliseid soovitaks neiu ka oma sõbrale.

Sellest otsustaski naine rääkima hakata, sest vaikimise pärast teda ju autole ei kutsutud, ikka meelt lahutama. Ta lausus: "Sul olid hommikul väga koledad sandaalid." Mees turtsatas naerma ja tegi seda südamest ja päris pikalt. Nii pikalt, et naine tahtis olukorda lõhkuda ja ütles: "Nüüd on Sul kenad jalanõud." Mees kõkutas edasi. Võib-olla ongi nii parem, jõudis naise peast läbi käia, kui mees ütles läbi naeru: "Ma arvasin, et sa ei näinud ega kuulnud hommikul midagi, aina nutsid ja nutsid."

12 May, 2017

Vol 2


Ta istub voodil. Suvalises hotellitoas. Kõrval tühi Vana Tallinna pudel ja kaks läti keefiri pakendit. Ta ei tunne ennast nii purjus, kui seda taarat vaadates võiks arvestada, isegi iiveldama ei aja. Arvatavasti on selleks hetkeks kiri läbi loetud ja üks süda pulbriks murdunud ehk siis katki läinud ja need jupid omakorda veel purunenud. Vat nii palju ülekohut saab teisele inimesele teha. Uks avanes, neiu suunas oma pilgu televiisorile, kust tuli lätikeelne jutusaade, meenutas "Foorumit", aga inimesed tundusid vabamad kui meie poliitikud. Ilmselt naine ei petnud tulijat oma süvenenud pilguga, sest voodilt haarati pult ja peale paarisekundilist klõbistamist jäi pilt pidama muusikakanalil. Lauldi inglise keeles koosolemisest ja usaldusest.
"Lähme hotellibaari, seal käib trall ja tagaajamine."
Naine tahtis esialgu eitavalt vastata, aga kuna ei leidnud ühtegi argumenti tuppa jäämise kaitseks ja mõeldes sellele, mida meesterahvas üldse silmas pidas, kui tegi endale mõned päevad tema jaoks perest vabaks, siis oleks mitte minemine järgmisele inimesele liiga tegemine. Kohe, kohe saab naine hakata ainult enda elu elama, seni peab veel teistega arvestama.
"Ma vahetan pluusi."
"Hea küll, ma lähen, tule järgi."
Green Day särki seljast tõmmates käisid peast läbi erinevad mõtted - loogilised ja ebaloogilised, aga ta kordas endale: "Mul on lõbus. Väga." Selle sõna juures tõmas ta bändisärgi selga tagasi ja lahkus ruumist. Selle kuradi jama pärast ta ju enda vana elu eest põgenes. Pole ju vahet, mis seljas on. Kaaslane istus lärmaka seltskonnaga kõige uksepoolsemas lauas, et lihtne oleks õues suitsetamas käia ja juba lisas organismi Vana Tallinnale lisaks midagi Läti pärast. Kohe tehti naisele lauas ruumi, klaasid liikusid nina alla ja inglise ning vene keele segu kõlas paralleelselt külabändiga, mis laval  musitseeris ikka läti salakeeles. Naisel läks kohanemiseks aega. Vaatas iga lauasistuja hoolega üle - juuksed, silmad, kõnemaneer, käte liigutused ja poole tunni pärast juba suutis neid kopeerida ja seltskonda sulanduda. Mingil hetkel oli ta kogu teemade koordineerimise üle võtnud ja nüüd ta ainus kaasmaalane hakkas tantsima kibelema. Eks tal tekkis jälle hirm, et ta magab oma võimaluse maha ja mõni kiirem slaavlane jõuab ette. Või tegelikult ta ei tahtnud enam jagada ei tähelepanu ega ka naist. Viimane aga oli jutustamisest ja kuulamisest nii suures sõiduvees, et ta oli oma elumuudatuse unustanud ja tantsimine ei tundunud ahvatlev. Tal oli lõbus. Väga. Sujuvalt oli seltskond tantsusaalist koridori liikunud, et mugavam kõneleda oleks, kui avastati seina ääres kinnine lauatennise laud, mis kohe üles seati. Imeväel ilmusid reketid ja pallid ja algas sõna otseses mõttes trall ja tagaajamine. Keskealised inimesed jooksid ja kilkasid. Kaks tundi ja võitja oli välja selgitatud ja inimesed väsinud. Polnud ju enam esimene noorus, ikkagi keskiga ja vahepeal oli tankiminegi ununenud. Loomulikult naine ei võitnud, sest võites sõpru ei võida. See tõde oli isegi väsimuse ja alkouima juures meeles.
Õhtul võõrasse voodisse vajudes meenus siiski ka minevik. Lugu sellest, kuidas ühel öösel suutis ta kolmekümneaastased mehed ja naised üle mopivarre hüppama meelitada ja sellest peaaegu, et olümpiamängud välja kujunesid. Naise elu tipphetked.
Uks avanes:
"Su telefon on välja lülitatud. Ma arvasin juba, et läksid selle lätlasega minema," ütles mees murelikult.
"Läksingi ju. Ta saatis mu ukseni. Väsimus tuli peale ja ma ei tahtnud takistada sul võitmast ping-pongi meistri tiitlit."
"Aga su telefon?"
"Kodus."
"Kodus. Aga kui sulle helistatakse? Muretsema ei hakata? Või mis mõttes?"
"Ole nüüd rahulik. Kõik on korras. Sul pole ju mulle vaja helistada, olen siin."
"Aga kui koju tagasi lähed, mis siis ütled?"
"Me ei pea ju sellest praegu rääkima," ärritus naine väheke. Tal polnud kavatsustki hakata oma mõtteid selgitama mehele, kes armastas elada oma turvalisustsoonis ja tundis paar korda aastas puudust lapselikust seiklusest, mis aga ei kaalunud üles kõike seda materiaalset, emotsionaalset, mis tal oli olemas. Oma kätega loonud, oma tahtejõuga hoidnud ja oma egoga kaitsnud. Mees arvas, et naisel on samad väärtushinnangud. Ta ei aimanudki, et ta kaaslasele pigem meeldis konstantne seiklus  ja ainult paar korda aastas turvalisus.
Mehe pilk kainenes, hiljutisest lauatennise võidust saadud naeratus kadus ja mure ilmus tumeda varjuna ta näkku:
"Sa ikka saad aru, et ma lähen koju tagasi. Ma ei kavatse ..."
Naine ei lasknud mehel lõpetada. Ta ei soovinud piinlikku vestlust, mis oleks lõppenud tõdemusega, et ta on kehvem naine, kui see, kes mehel kodus on. Pole vaja uut elu alustada madala enesehinnanguga. Seega vastas kiirelt:
"Muidugi saan. Minu telefonil ei ole midagi pistmist sinuga. Ütle parem, mis me homme teeme."
Tundus, et naiivne küsimus lähituleviku kohta rahustas mesterahva maha ja ta hakkaski vastust otsima:
"Lähme loomaaeda. Seda sa ju soovid."
Naisel langes kivi südamelt, sest ta arvas, et kummaline vestlus telefonist on rikkunud kaaslase meeleolu ja positiivse suhtumise temasse. Aga antud vastus näitas, et pigem mitte. Praegu veel oli nende vahel kõik korras. Täpselt nii korras, et elada seikluslikult ja ilma kohustusteta paar päeva.

11 May, 2017

Pidin ma sind üldse kohtama


Ta istus oma voodil ja tundis, et on otsustanud. Vaatas spordikotti, mis oli täis topitud mälestusi, mitte eluks vajalikke esemeid ja sisendas endale, et kõige raskem on uksest välja astuda. Kõik ülejäänu tuleb juba lihtsalt. Ta tõusis püsti ja raputas koti asjadest tühjaks. Ta ei tahtnud teise inimese omandisse enda eelmist elu pakkida. Tõi köögist hoopis suure toidupoe taaskasutatava kilekoti (tehniliselt ei kuulu see kellelegi) ja pani oma fänni T-särgid ja kaks kõvade kaantega raamatut sinna. Need olid olulised maamärgid, mis seljakotti ei mahtunud.
Ta ei vaadanud toas viimast korda ringi nagu seda filmides tehakse, vaid käis hoopis WC-s, sest see on enne pikka reisi loogilisem tegevus. Pani telefoni, pangakaardi ja kirja esikusse kapile ning sulges enda tagant ukse. Võtmed kukutas heleda kõlksatusega postkasti ja nüüd tundus, et enam ei saa taganeda. Mitte tema uhkuse juures.
Õnneks tuli auto kohe. Naine läks ebaloomulikult kiiresti autosse nagu sajaks vihma või oleks üleelusuurune tuul. Sulges ukse ja vaatas oma kaaslast, kes küsis:
"Kauaks sa linnaloa said?"
"Kaugele Sa kavatsed sõita?"
"Noh, nädala lõpuks on mul pere ees mõned kohustused."
Naine kuulas vastuse ja mõtles, et selle nädala lõpuks pole tal enam ühtegi kohustust mitte kellegi ees. Nädala lõpuks on tal ainult üks eesmärk - alustada keskealisena puhtalt lehelt. Inimesena, kellel on elus olnud rohkem õnne kui ebaõnne, kes on rohkem saanud kui andnud. Ja kelle näol ja kehal on elamisest omad jäljed. Kavatseb seda nädalat kasutada ülemineku perioodina. Ja tegelikult ei muutu tema elus ju mitte midagi. Ta on kogu aeg heade inimeste keskel olnud ja tundnud ennast üksikuna. Mitte, et ta ennast ainulaadseks või eriliseks või mittemõstetavaks oleks pidanud, vaid just nimelt nii üksikuna, et pole mitte millestki kinni võtta. Selline tunne nagu liivakastis liiva läbi sõrmede lastes ei jääks ühtegi terakest näppide vahele. Mitte ühtegi. Selline tunne, et oled nii laiali, aga iga üksikosa nii kokkusurutud, et hingata on raske.
"Ühes etenduses öeldi, et elu on nagu maantee, kiirtee. Inimesed on nagu autod. Samas iga natukese aja tagant tulevad bensiinijaamad. Ma mötlesin, et mõnes jaamas teeme peatuse ja mõne jätame vahele. Mõnda tankimist mäletame elu lõpuni, samas enamikku teeme ainult vajadusest edasi elada." Naine hakkas naerma ja jätkas:
"Ükskord, kui ma uue masinaga bensiini võtma läksin, siis ma ei teadnud kumbal pool mu kütusepaak on ja tiirutasin segaselt ümber tankuri. Iga kord kui peatusin, olin ikka valet pidi. Kas see võiks olla metafoor?"
Mees roolis küsis:
"Said ikka kütuse paaki?"
"Ilmselt. Ma seda ei mäleta enam. Kas Sulle bensiinilotot meeldib mängida?"
"Mis see on?"
"Kui tuluke, mis ütleb, et paagis on vähe bensiini, põlema hakkab, siis sõita edasi nii kaua, kui julged. Aga kui seda mu eelmise jutu kontekstis vaadata, siis proovida elus üksi hakkama saada nii kaua kui võimalik. Ma olen selle loto jaoks siiani liiga nõrganärviline olnud, aga nüüd olen valmis."
"Kahjuks on mul paak triiki täis, seega mänguni läheb veel aega."
"Jah ... nädala lõpuni."