02 June, 2017

vol 3


Jälle üks magamata öö. Mitte, et ta kurdaks selle üle, aga unine surin kehas on muutnud ta ülitundlikuks. Naine istub suvalise kortermaja välistrepil, kompsud kõrval, ja meenutab varahommikust vestlust. Tal on natuke kahju, et teda ei mõistetud. Siiski tundus, et pigem venis jutuajamine pikaks ja vaevarikkaks hoopis mehe enda pärast. Viimane kartis, et naise ebaratsionaalne käitumine võib mõjutada tema mugavust ja turvalisust. Nii väga mees ka seiklusi ei armastanud, et kogu oma aastate pikkuse kogumistöö kaotada adrenaliini nimel. Mees üritas ja üritas veenda naist endaga kaasa tulema, aga talle isegi ei vastatud muud, kui soovitati koju pöörduda ja täpselt samasugust elu edasi elada. Pika peale mees istus autosse ja sõitis ilmselt Eesti poole. Naine kössutas trepil ja tönnis ja tönnis.

Äkki tuleb trepile võõras meeseterahvas, kohvitass käes ja suits suus. Astus naisest peaaegu üle ja asetas tassi maja seinal olevale postkastile. Naisel voolasid pisarad kontrollimatult. Kuid põhjus oli uus. Ta tundis seda õnnist tunnet, mida arvas meest tundvat. Ilus hommik, seiklused on ees, väike väike pinge hinges, et liiga palju pealtnägijaid tema suitsukimumisel ei oleks ja kannukohv piimaga. Naisele meenusid need hetked tema elus, vanas elus. Äkki istuja märkas, et mees vaatab teda ja küsib midagi. Hääletooni järgi võis aimata pigem küsilauset kui jutustavat. Nüüd naine vaatas meest juukseotsast kuni katkise sandaalini. Juuksed olid töepoolest kontrastiks koledatele jalanõudele. Selliseid poleks naisterahvas oma sõbral küll lubanud osta ka uuest peast. Aga juuksed olid kaisukaru pehmused. Selliseid polnud ta veel varem näinud või siiski just selliseid oli ta terve lapsepõlve näinud. Aga võõras rääkis ikka midagi. Oli vist õige aeg oma seljakott selga tõmmata ja kilekott näppu haarata ja minema hakata. Suvalisele poole, mitte sinna, kus hommikune mees oli läinud.

Ta oli jalutanud juba tunni ja rahu hakkas hinge saabuma. Ununes dialoog ja meelest läks kannukohvi nostalgia. Pigem tuletas ennast meelde ihu. Kingad hõõrusid ja tundus, et väike varvas on juba verine, kurk kuivas ja isegi kõht veits korises. Mitte, et naine oleks midagi kahetsenud, aga ta teadis, et ka vastutusvaeses elus peab tegelema olmeprobleemidega. Õnneks sellises elus oli ta ise tema ainuke olmeprobleem ja "enda" lahendamist sai edasi lükata. Kui üldse naisel häid omadusi ühiskonna silmis oli, siis see, et ta suutis ebamugavusi taluda pikalt, liiga pikalt.

Auto jäi teepervele seisma. Välja astus hommikune ilusate juustega mees ja ütles midagi läti keeles. Nüüd haige varba omanik teadis, et peab vastu rääkima, sest hetkel ongi tema maailma naba. Tema pärast jäi ju mees seisma, mitte tee ääres olevat viljapõldu imetlema ega auto tehnilist seisukorda kontrollima. Naine ütles, et on eestlane ja lihtsalt läheb kuskile, kasutades sõna somewhere. Autoomanik ei kostnud selle peale midagi. Lihtsalt oli.  Naine mõtles, et tegemist on jälle ühe naabervabariiklasega, kes eelistab inglise keelele vene keelt ja oli juba valmis oma lauset teise keelde ümber panema, kui mees ütles inglise keeles: "You do not care where?" Ja kutsus naise oma autosse, visates nalja, et ta sõidab päris lähedale kaaslase valitud sihtpunktile.

Naine läks autosse. Tal polnud võita ega kaotada midagi. Ei pidanud kellegagi aru pidama ja ta oli näinud meest tema koduses olukorras. See lisas usaldusväärsust kaaslasele. Neiu vaatas pilguga üle ka jalanõud, mis praeguseks hetkeks olid vahetatud kenade tänavakingade vastu. Nii kenade, et selliseid soovitaks neiu ka oma sõbrale.

Sellest otsustaski naine rääkima hakata, sest vaikimise pärast teda ju autole ei kutsutud, ikka meelt lahutama. Ta lausus: "Sul olid hommikul väga koledad sandaalid." Mees turtsatas naerma ja tegi seda südamest ja päris pikalt. Nii pikalt, et naine tahtis olukorda lõhkuda ja ütles: "Nüüd on Sul kenad jalanõud." Mees kõkutas edasi. Võib-olla ongi nii parem, jõudis naise peast läbi käia, kui mees ütles läbi naeru: "Ma arvasin, et sa ei näinud ega kuulnud hommikul midagi, aina nutsid ja nutsid."

12 May, 2017

Vol 2


Ta istub voodil. Suvalises hotellitoas. Kõrval tühi Vana Tallinna pudel ja kaks läti keefiri pakendit. Ta ei tunne ennast nii purjus, kui seda taarat vaadates võiks arvestada, isegi iiveldama ei aja. Arvatavasti on selleks hetkeks kiri läbi loetud ja üks süda pulbriks murdunud ehk siis katki läinud ja need jupid omakorda veel purunenud. Vat nii palju ülekohut saab teisele inimesele teha. Uks avanes, neiu suunas oma pilgu televiisorile, kust tuli lätikeelne jutusaade, meenutas "Foorumit", aga inimesed tundusid vabamad kui meie poliitikud. Ilmselt naine ei petnud tulijat oma süvenenud pilguga, sest voodilt haarati pult ja peale paarisekundilist klõbistamist jäi pilt pidama muusikakanalil. Lauldi inglise keeles koosolemisest ja usaldusest.
"Lähme hotellibaari, seal käib trall ja tagaajamine."
Naine tahtis esialgu eitavalt vastata, aga kuna ei leidnud ühtegi argumenti tuppa jäämise kaitseks ja mõeldes sellele, mida meesterahvas üldse silmas pidas, kui tegi endale mõned päevad tema jaoks perest vabaks, siis oleks mitte minemine järgmisele inimesele liiga tegemine. Kohe, kohe saab naine hakata ainult enda elu elama, seni peab veel teistega arvestama.
"Ma vahetan pluusi."
"Hea küll, ma lähen, tule järgi."
Green Day särki seljast tõmmates käisid peast läbi erinevad mõtted - loogilised ja ebaloogilised, aga ta kordas endale: "Mul on lõbus. Väga." Selle sõna juures tõmas ta bändisärgi selga tagasi ja lahkus ruumist. Selle kuradi jama pärast ta ju enda vana elu eest põgenes. Pole ju vahet, mis seljas on. Kaaslane istus lärmaka seltskonnaga kõige uksepoolsemas lauas, et lihtne oleks õues suitsetamas käia ja juba lisas organismi Vana Tallinnale lisaks midagi Läti pärast. Kohe tehti naisele lauas ruumi, klaasid liikusid nina alla ja inglise ning vene keele segu kõlas paralleelselt külabändiga, mis laval  musitseeris ikka läti salakeeles. Naisel läks kohanemiseks aega. Vaatas iga lauasistuja hoolega üle - juuksed, silmad, kõnemaneer, käte liigutused ja poole tunni pärast juba suutis neid kopeerida ja seltskonda sulanduda. Mingil hetkel oli ta kogu teemade koordineerimise üle võtnud ja nüüd ta ainus kaasmaalane hakkas tantsima kibelema. Eks tal tekkis jälle hirm, et ta magab oma võimaluse maha ja mõni kiirem slaavlane jõuab ette. Või tegelikult ta ei tahtnud enam jagada ei tähelepanu ega ka naist. Viimane aga oli jutustamisest ja kuulamisest nii suures sõiduvees, et ta oli oma elumuudatuse unustanud ja tantsimine ei tundunud ahvatlev. Tal oli lõbus. Väga. Sujuvalt oli seltskond tantsusaalist koridori liikunud, et mugavam kõneleda oleks, kui avastati seina ääres kinnine lauatennise laud, mis kohe üles seati. Imeväel ilmusid reketid ja pallid ja algas sõna otseses mõttes trall ja tagaajamine. Keskealised inimesed jooksid ja kilkasid. Kaks tundi ja võitja oli välja selgitatud ja inimesed väsinud. Polnud ju enam esimene noorus, ikkagi keskiga ja vahepeal oli tankiminegi ununenud. Loomulikult naine ei võitnud, sest võites sõpru ei võida. See tõde oli isegi väsimuse ja alkouima juures meeles.
Õhtul võõrasse voodisse vajudes meenus siiski ka minevik. Lugu sellest, kuidas ühel öösel suutis ta kolmekümneaastased mehed ja naised üle mopivarre hüppama meelitada ja sellest peaaegu, et olümpiamängud välja kujunesid. Naise elu tipphetked.
Uks avanes:
"Su telefon on välja lülitatud. Ma arvasin juba, et läksid selle lätlasega minema," ütles mees murelikult.
"Läksingi ju. Ta saatis mu ukseni. Väsimus tuli peale ja ma ei tahtnud takistada sul võitmast ping-pongi meistri tiitlit."
"Aga su telefon?"
"Kodus."
"Kodus. Aga kui sulle helistatakse? Muretsema ei hakata? Või mis mõttes?"
"Ole nüüd rahulik. Kõik on korras. Sul pole ju mulle vaja helistada, olen siin."
"Aga kui koju tagasi lähed, mis siis ütled?"
"Me ei pea ju sellest praegu rääkima," ärritus naine väheke. Tal polnud kavatsustki hakata oma mõtteid selgitama mehele, kes armastas elada oma turvalisustsoonis ja tundis paar korda aastas puudust lapselikust seiklusest, mis aga ei kaalunud üles kõike seda materiaalset, emotsionaalset, mis tal oli olemas. Oma kätega loonud, oma tahtejõuga hoidnud ja oma egoga kaitsnud. Mees arvas, et naisel on samad väärtushinnangud. Ta ei aimanudki, et ta kaaslasele pigem meeldis konstantne seiklus  ja ainult paar korda aastas turvalisus.
Mehe pilk kainenes, hiljutisest lauatennise võidust saadud naeratus kadus ja mure ilmus tumeda varjuna ta näkku:
"Sa ikka saad aru, et ma lähen koju tagasi. Ma ei kavatse ..."
Naine ei lasknud mehel lõpetada. Ta ei soovinud piinlikku vestlust, mis oleks lõppenud tõdemusega, et ta on kehvem naine, kui see, kes mehel kodus on. Pole vaja uut elu alustada madala enesehinnanguga. Seega vastas kiirelt:
"Muidugi saan. Minu telefonil ei ole midagi pistmist sinuga. Ütle parem, mis me homme teeme."
Tundus, et naiivne küsimus lähituleviku kohta rahustas mesterahva maha ja ta hakkaski vastust otsima:
"Lähme loomaaeda. Seda sa ju soovid."
Naisel langes kivi südamelt, sest ta arvas, et kummaline vestlus telefonist on rikkunud kaaslase meeleolu ja positiivse suhtumise temasse. Aga antud vastus näitas, et pigem mitte. Praegu veel oli nende vahel kõik korras. Täpselt nii korras, et elada seikluslikult ja ilma kohustusteta paar päeva.

11 May, 2017

Pidin ma sind üldse kohtama


Ta istus oma voodil ja tundis, et on otsustanud. Vaatas spordikotti, mis oli täis topitud mälestusi, mitte eluks vajalikke esemeid ja sisendas endale, et kõige raskem on uksest välja astuda. Kõik ülejäänu tuleb juba lihtsalt. Ta tõusis püsti ja raputas koti asjadest tühjaks. Ta ei tahtnud teise inimese omandisse enda eelmist elu pakkida. Tõi köögist hoopis suure toidupoe taaskasutatava kilekoti (tehniliselt ei kuulu see kellelegi) ja pani oma fänni T-särgid ja kaks kõvade kaantega raamatut sinna. Need olid olulised maamärgid, mis seljakotti ei mahtunud.
Ta ei vaadanud toas viimast korda ringi nagu seda filmides tehakse, vaid käis hoopis WC-s, sest see on enne pikka reisi loogilisem tegevus. Pani telefoni, pangakaardi ja kirja esikusse kapile ning sulges enda tagant ukse. Võtmed kukutas heleda kõlksatusega postkasti ja nüüd tundus, et enam ei saa taganeda. Mitte tema uhkuse juures.
Õnneks tuli auto kohe. Naine läks ebaloomulikult kiiresti autosse nagu sajaks vihma või oleks üleelusuurune tuul. Sulges ukse ja vaatas oma kaaslast, kes küsis:
"Kauaks sa linnaloa said?"
"Kaugele Sa kavatsed sõita?"
"Noh, nädala lõpuks on mul pere ees mõned kohustused."
Naine kuulas vastuse ja mõtles, et selle nädala lõpuks pole tal enam ühtegi kohustust mitte kellegi ees. Nädala lõpuks on tal ainult üks eesmärk - alustada keskealisena puhtalt lehelt. Inimesena, kellel on elus olnud rohkem õnne kui ebaõnne, kes on rohkem saanud kui andnud. Ja kelle näol ja kehal on elamisest omad jäljed. Kavatseb seda nädalat kasutada ülemineku perioodina. Ja tegelikult ei muutu tema elus ju mitte midagi. Ta on kogu aeg heade inimeste keskel olnud ja tundnud ennast üksikuna. Mitte, et ta ennast ainulaadseks või eriliseks või mittemõstetavaks oleks pidanud, vaid just nimelt nii üksikuna, et pole mitte millestki kinni võtta. Selline tunne nagu liivakastis liiva läbi sõrmede lastes ei jääks ühtegi terakest näppide vahele. Mitte ühtegi. Selline tunne, et oled nii laiali, aga iga üksikosa nii kokkusurutud, et hingata on raske.
"Ühes etenduses öeldi, et elu on nagu maantee, kiirtee. Inimesed on nagu autod. Samas iga natukese aja tagant tulevad bensiinijaamad. Ma mötlesin, et mõnes jaamas teeme peatuse ja mõne jätame vahele. Mõnda tankimist mäletame elu lõpuni, samas enamikku teeme ainult vajadusest edasi elada." Naine hakkas naerma ja jätkas:
"Ükskord, kui ma uue masinaga bensiini võtma läksin, siis ma ei teadnud kumbal pool mu kütusepaak on ja tiirutasin segaselt ümber tankuri. Iga kord kui peatusin, olin ikka valet pidi. Kas see võiks olla metafoor?"
Mees roolis küsis:
"Said ikka kütuse paaki?"
"Ilmselt. Ma seda ei mäleta enam. Kas Sulle bensiinilotot meeldib mängida?"
"Mis see on?"
"Kui tuluke, mis ütleb, et paagis on vähe bensiini, põlema hakkab, siis sõita edasi nii kaua, kui julged. Aga kui seda mu eelmise jutu kontekstis vaadata, siis proovida elus üksi hakkama saada nii kaua kui võimalik. Ma olen selle loto jaoks siiani liiga nõrganärviline olnud, aga nüüd olen valmis."
"Kahjuks on mul paak triiki täis, seega mänguni läheb veel aega."
"Jah ... nädala lõpuni."

17 February, 2017

Nii juhtub


Miljon, must miljon emotsiooni. Aga alustan lihtsamast. Pealinna ühistransport, mida pole kasutanud aastaid. Mulle meeldiks liialdada ja öelda, et sadu aastaid, aga see metafoor oleks ilmselgelt mage. Sain kioskist teada, et üksikuid pileteid müüvad ainult bussijuhid. Võtsin endale viis eurot näppu ja astusin juhi poole. Viimane vaatas mu tegevust ja pani demonstratiivselt käed rinnale risti ning lausus peaaegu ladusas eesti keeles: "Mul pole raha." Vaatasin tema poosi ja analüüsisin öeldut ja asi ei jõudnud mulle kohale. Vastasin: "Mul ju on. Palun üks pilet." Sain ediselt vastuseks, et raha pole. Kuna ei plaaninud bussist väljuda, siis ütlesin, et võtke minu raha ja andke pilet. Järgmisel hetkel kergitas mees ennast ja võttis tagumikult oma isikliku rahakoti ning otsis sealt mingeid münte. Asetas need alusele ning trükkis pileti välja. Midagi minus murdus sellel hetkel. Suurus kadus. Võtsin pileti ja jätsin mündid letile. Pärast ei saanud tükk aega aru, et kas peaksin uhke olema või häbenema.

Teine emotsioon. Kõik on nagu korras, aga tegelikult pole mitte midagi paigas. Füüsiliselt ühest kohst teise jooksmine ja üleplaanimine ei ole mu jaoks probleem, aga mõtted ja tunded, mis ei mahu rutiini ja ei saa aru, kas peab nende jaoks ruumi tegema või mitte, ajavad pea uduseks. Tahaks nagu kellegagi asja arutada, aga siis saan aru, et neutraalset ja erapoolikut selles loos pole.

Ma ikka ei saa üle, miks see elu jättis minu ja paljusid teisi ilma olulisesest inimesest (kellega sai asjast rääkida ilma, et asju oleks nimetatud õigete nimedega). Kunagi keegi ütles, et see tühimik ei saa kunagi täidetud, aga me õpume sellega elama. Ma küsin vastu: "Millal?"

Aga ühesõnaga ma ei saanudki aru, kas ma pean edasi mötlema või mitte.

14 February, 2017

Arhiiv


Kõik on teisiti kui varem. Mitte halvas möttes ja ... mitte ka heas ... vist. Lihtsalt teisiti. Tervis on paigast ära. Ma pole terve elu ka nii pödur olnud kui aastal 2017. Ei saa pead ega kurku selgeks :) Õnneks selle taustal toimib ikka normaalne elu ka. Jooksnud ja teatris käinud veel pole, aga muu tavapärane on ikka kavas. Ujumine, kino (sain uue lemmiknäitleja), isegi lemmikteema koolitusel sai käidud ja suures osas korvpalli: nii turniir kui ka trennid. ... jõusaal.
Hiiumaal oli põnev (kui nii võib öelda). Sain kummalist tagasiside oma olemuse ja käitumise kohta erinevatelt inimestelt. Häiriv asjaolu oli, et üks meesterahvas mäletas detailselt üheksateist aastat vana lugu, mis minu mälestustes oli küll juba kokku sulanud erinevate muude sündmustega. Kuid tema jaoks oli see nii oluline, et mitu korda mainida. Ja mu soeng oli ka tema meelest sildistamist väärt. Aga üldse, miks ma räägin sellest, sest väärtushinnanguid muutev lugu oli hoopis mujal. Ju sai viimane alguse sellest, et mulle tundus, et ühtegi mu "vana" sõpra pole kohal ja avatus uuele ja huvitavale tekkis iseenesest. Aga mine isahane tea. Tahaks mönda asja arutada ... aga kellega ja mida? :)
Võtsin jälle natuke (????) lisatööd, et saaks suvel reisida ja vabalt "elada". Et ei peaks ennast ülalpeetavana tundma ja suudaks oma meelelahutuse eest ise hoolitseda. Esimesed kolm nädalat on keti maha vötnud, aga mis ei tapa, tapab aeglaselt. :) Eks ma kogun ennast. Ja kui aus olla, siis raha ei ole põhiline argument. See on kuskil kolmandal kohal. Paaril korral olen näinud, et mu otsus on õigustanud ennast, et lisatöötunnid on asja väärt.

Töenäoliselt sai ühele vanale ja toredale (mu lemmikule) traditsioonile punkt pandud. Üks ajastu vist lõppes. Kui asi on juriidiliselt korrektne, siis ütlen välja. Enne hunti karja ei kutsu. Aga nagu hiljuti mulle meelde tuletati, et kui kuskil sulgub uks, siis tegelikult avaneb ka kohe uus. Arvan, et päris läbi ei saa midagi.

Mälumängudes on läinud vahvasti. Küsimused nagu oleks tehtud konkreetselt meie võistkonna jaoks.  Või oleme vahepeal kõvasti enesekindlamaks ja targemaks saanud. See muidugi oleks hea ja parim vastus.
Ja siis see neetud sõbrapäev. Sain jälle kivikesega auto esiklaasi (viimati 6. detsember 2011 - mõni asi jääb detailselt meelde), kaotasin kõrvarõnga, uued kossutossud rikkusid mängulõbu ja mõni ootus ei täitunud.
... kuid täna sain tööle tulla parema autoga, sest oma on klaasiremondis, koristamise käigus leiti mu kõrvarõngas duširuumi äravoolusõelast ja kalpsan tööl ringi uute kossutossudega, et nad jala järgi koolduksid ja ju lootused olid põhjendamatud (ära looda, siis ei pettu).

"Sündmusi ei pidanud nautima nende kestmise hetkel; tõepoolest, rõõm neist saabus alles siis, kui need olid kokku võetud ja paigutatud mineviku arhiivi, kus need said osaks tema "elust", tema "kogemustest", tema karjäärist." (Vidiadhar Surajprasad Naipaul)

19 January, 2017

Ütlemata lause


Kuidagi sattus nii, et selle aasta esimene raamat, mille läbi lugesin, oli vangilaagrist. Juhuslik valik, mis pani mind tugevalt mõtlema "asjade" üle. Kehaliste kannatuste ja vaimsete naudingute ning vaatenurkade mitmekesisuse üle. Või hoopiski ... kuidas ja miks tekivad kiusatused? Ja mille alusel me siiski valime välja inimesi, kelle kõrvale istuda või kellega koos järjekorras seista. Või miks on nii, et kui on hunnikute viisi kulda, siis tahaks hoopis sõrmeotsaga hõbedat. Ja mida dr Freud arvaks minust, kui teaks, et ma pean ikka nuusutama ja katsuma, et endale asjade olemust teadvustada. Ja tegelikult ei ole ju mina oma elus raskusi näinudki.

Selle aasta 17 päeva jooksul on mul olnud tuhat ihuhäda. Kogu aasta jagu kohe ära. See mulle ju meeldib. Mis on tehtud, ei ole tegemata. Hüppeliiges oli paigast ära, õnneks paranes kiiremini kui kartsin. Kubemelihas andis tunda, kahjuks just need kaks päeva, kui kossus endast sada prossa tahtsin anda ja ka andsin. Nujah...takistusi ju oli. Ja siis veel see palavik ja hääleärasus. Saan arvatavasti ka need seljatatud.

Mulle meeldis Lätis (mitte just mu tervise vaatepunktist). Korvpall loomulikult ja siis see õhkõrn tunne, et midagi helgib kaugete kinkude tagant. Ja ligidale ei jõudnudki. Muinasjutuliselt ilus võib olla lumi, kui ta asub keskaegse linnuse hoovis ja omas kodus sellest puudust tunned. Eluliselt värske võib olla õhk, kui ainult hingata selleks, et olla.

Tantsimine pidavat olema nagu vee voolamine. Lase endast läbi. Liigu koos vooluga. Kas selleks see mulle nii keeruline on? Tahan alati vastuvoolu panna.

Aga inimesed. Ma ei saa aru neist. Minu mätas ei aita tõlgendada teiste käitumist. Ja teiste käitumine ei suuda suunata mu mõtlemist. Minu maailmas ei lähe tehe ja tulemus kokku. Aga ehk on mul vale valem. Kuidas jõuda iga inimese individuaalvalemini ja mitte selleks, et midagi saada, vaid selleks, et  kaks inimest räägiksid algusest lõpuni sama keelt? Ehk üks alustab lause ja teine lõpetab. See on ju see, mis annab elule väärtuse?

Kolm ütlemata lauset, kolm tegemata tegu ... Luban, et teen need ära ... tähtaeg ... enne kui vanaks saan.

02 January, 2017

Tänud


Tudulupsti on uus aasta kätte jõudnud. Pole ühtegi kokkuvõtet eelmisest teinud. Imelik kohe on. Tavaliselt ma mingi resümee ikka kokku panen. Nüüd muidugi aju hakkas natuke tagurpidi liikuma ja tuli küll meelde, et olen eelmisel aastal oma ellu saanud paar väga-väga huvitavat toredat inimest, kellega oleks tore ka tulevikus ühiseid hetki luua. See vist ongi tähtsaim eelmisest aastast. Võib-olla ka jõutasakaalude vahetus; üks lemmikala vahetus teise spordi vastu. Ja tunne on tugevam. Esialgu kavatsen asja nii jätta, aga tasahaaval tõstan ketta loopimist kossu kõrvale. Vähemalt kolmandale kohale :)

Jooksnud olen. Isegi traditsioonilise heategevusjooksu detsembri keskel. Kuna lund polnud, siis ei olnud ühtegi vabandust, et vahele jätta. Ning jooksul jääb koht mu elus siiski ka tulevikus. Ühest küljest on see kogu füüsilise alus ja teisest küljest üks neid kohti, kus oma elu üle üksi saan möelda.

Kontserditel käisin. Mitmel. Viimane oli enne jõule oma lapsepõlve lemmikut vaatamas. Kõik oli nagu olemas, aga midagi oli valesti. Mitte mu lemmikuga, vaid kogu konseptsioonis. Õnneks aasta jooksul sain paar suurepärast muusikalist elamust. Ja järgmine aasta on mõned plaanis. Garanteeritud elamused.

Ühel igaaastasel üritusel sain jälle märkuse. Jälle samalt trummarilt. Ta mäletab mind. Samas ma poleks teda ää tundnud, kui ta poleks mu poole pöördunud. Ja ometigi on trummar tema, mitte mina. Jah ... mind on märgatud. Seetöttu sain see aasta ka ju kossuvõistkonda kutse.

Teartis käisin natuke vähem kui ülemöödunud aastal. Viimati päev enne jõule. Seal sain mitmeid elamusi. Lihtsalt jõulueelse meeleolu kihelus kogu pealinnas ja ka teatrisaalis ja etenduses oli tummiseid dialooge ja nõtket liikumist. Lugu voolas kenasti algusest lõpuni. Minu kiiks muidugi see, et mul on ilust teistsugune arusaam ja oleks tahtnud peaosades näha "kaunimaid" inimesi :) Olemasolevad muidugi said kenasti hakkama.

Jõulud olid meeleolukad. Algasid traditsioonilise logistikaga ja lõppesid tavatu kossumatsiga Tartus. Järelmänguks olid külalised ja külastused. Üritasin jälle doonoriukse vahelt ennast läbi suruda, aga hemoglobiin ei tulnud ühes. Ajas marru ikka küll. Ühesõnaga lõpp oli nii kiire, et ei mingit kokkuvõtet.

Võtan hoopis aasta ühe oma uue tuttava sõnadega kokku: "Thank you for being so nice to us!"