Ring

Olen seda lugu jaganud täna juba kahe inimesega, aga ikka pean selle siia kirja panema. See on ikka päris lugu, seob kokku neljateist aasta taguse teo. Olen juba kolmel korral arvatud uude seltskonda, kes treenib korvpallivõistlusteks. Mina lihtsalt pikendusena, aitan neil treenida. Tase on üle minu pea, kombinatsioonid ja katted üle minu mõistuse ja isikused üle minu olemuse. Esimesel korral käisin ja komistasin, koperdasin ja kobistasin. Välja mängitud olukorrad lasin käest ja enesekindlus kadus ja kadus. Trenni lõpus olin juba siiski suutnud ennast koguda ja näidata möningaid oskusi. Igatahes kutsuti mind jälle. Teisel korral oli buust parem, tegin petteid ja proovisin ise läbi murda (mõned korrad õnnestusid). Jäin ootama kolmandat korda, kus pidi rohkem inimesi kohale tulema. Ja tuligi. Riietusruumi sisenedes nägin juba oma kunagist terviseõpetuse õpetajat. Mäletan teda selgelt. See aine mulle ei meeldinud, õpetaja lihtsalt vahendas. Samas oli arrogantne ja nähvas, seega oli targem hoida madalat profiili, mida ma muidugi ei teinud. Õnneks ta ei mäletanud mind ja meie vaidlusi (miks mina mäletan?). Pidin ennast tutvustama ja oma nime mitu korda kordama. Muide, hästi mängis. Endiselt. Aga mu suurim hirm kädistas teises nurgas lakkamatult. Miskit soojamaareisi juttu, kleidist, jõuludest .... siis suutisn hakata oma riietumisele keskenduma. Tegemist oli mu ülikooliaegse praktikakoordinaatoriga. Mingit ainet andis ka meile (vist mitmeid), mida käisin suuliselt vastamas koos sõbrannaga. Muidugi tegi asja huvitavaks see, et läksime vastama otse peolt, kus veel pool tundi enne õpetajaga kohtumist ölle sisse kallasime. Oi, mul tuli ka see pidu meelde. Sünnipäev Mustamäel, grill ... uued "kavalerid", kokkulepe botaanikaaia külastuseks, unistused Saaremaa mereäärset majast ja kiiktoolist ... Aga oluline tänast päeva silmas pidades on purjus üliõpilased vastamas (naissoost). Aine iseenesest oli selge. Kuigi üldse ei mäleta, millega tegu oli. Ei hakka oma dokumente ka otsima. Mäletan manitsusi, vaheletõmbamisi ja öllehaisu. Ja suhete rikkumist selleks ajaks kui praktikale minema pidin. Ja tagasi tulles, lihtsalt tahtis mulle teiste ees tagasi teha selle, mis me temale olime kuue silma all teinud. Aga oli inimene, kes astus minu kaitseks, kes rääkis sellest, kuidas ta näeb esimest korda sündinud ... . Ja ka sellest ei ole tänane jutt. Kuigi see mälestus tõstis täna kaotatud enesehinnangut.
Siis täna .... esimesel veerandajal kordus stsenaarium esimesest trennist. Ei saanud häid sööte kätte, ei realiseerinud vabaks mängitud kohti. Olin samal poolelel terviseõpsiga ja vastas oli siis kardetud õppejõud. Ta mängis ka hästi. Kahju. Teisel veerandajal sain lauavõitluses küünarnukiga pähe ja kaotasin pildi miskiks ajaks, loodan, et väga lühikseseks. Siis lasin enda käest palli välja kratsida ... ausõna ... käed on katki. Kolm korda võib teist osapoolt arvata. Ma loodan, et nüüd oleme tasa :) :) Karma.

Maadlesin 2009. aasta Nobeli laureaadiga. Paeaegu päriselt. Ausõna mulle meeldib, kui mängitakse vormiga, aga see ei olnud see kord. Kohati ma nagu hakkasin aru saama, aga siis kadus järg käest. "Peas kasvab rohi. Kui me kõneleme, niidetakse seda." Hakkan nagu läbi hammustama ja siis tuleb kohe järgmine lausete paar. "Ja lehed on meil kõigil. Lehed langevad maha, kui sa enam ei kasva, sest lapsepõlv on möödas. Ja lehed tulevad jälle, kui kortsu jäädakse, sest armastus on möödas." Ja nii kogu aeg. "Kalmistuid hoidis isa kaelas, seal, kus särgikrae ja lõua vahel on kõrisõlm." ... küünekäärid, mooruspuu, kelidid, suvemaja, jõgi, vabrikuinimesed, õmblejad, juuksurid, kleidivöö, laulev vanaemaja, kanapiinaja, juuksekarvad, ülekuulamine, verejoojad, armuke, pähkel, ... Aga lugu oli mõtlemapanev, tuttav ... mõistetav, kaasahaarav.

"Öeldakse, et lund sajab ainult siis, kui head inimesed surevad."
"Kui me vaikime, siis muutume ebameeldivaks, kui me räägime, muutume naeruväärseks."

Herta Müller "Südameloom"

Abi

Olen väga tundlik headusele. See võtab mu lausa põlvist nõrgaks. Läksin kahe "eksväikesesõbraga" disc golfi võistlustele. Ootamatu otsus, sest plaanisin jooksma minna. Aga ei suutnud vastu panna olukorrale ja kutsele. Teeolud olid kehvad, aga õnneks polnud roolis uljaspea (ikka saavad neist normaalsed inimesed). Kohale jõudsime heas tujus, naerda oli varahommiku kohta saanud rohkem kui tavaliselt. Kohal avastasime "täiskiilasjäise" spordiraja. Tsiteerides klassikuid: "Seekord on kõige turvalisem ketas metsa visata, sest seal pole jääd!" Ühesõnaga võtsin kohvitopsiga liiva kaasa, et saaks enne viset sätutada nii parema kui ka vasaku lallu alla. Tugevamad ostsid endale naelikud, mille naelad enne päeva lõppu kadusid. Muidugi alguses nad seda ei teadnud.
Tegelikult mu jalanõudel puudus igasugune pidamine. Aga minu esikoha eest võitlev kaasmängija, andis mulle abikäe igal võimalusel (sõna otseses möttes) ja käis ka korvist mu ketast toomas. Ma olin nii vaimustuses tema abivalmidusest, ... et unustasin oma võistluse ja tundsin ennast turvaliselt .... siiski lõpuks ta jäi teiseks ja mina oma võistlusklassis .... elu polegi õiglane :). Samas teises ringis mul abimeest polnud ja ma kukkusin omale mälestuseks mõnusa sinika.
Üks tuttav oli hommikul kella kaheksast joonud liitri ölle ja poole üheksast läks sampa peale üle. Praalis, et mulle teeb ikka pähe. Ülehindas ennast ja pärast tunnistas oma viga. Lõbus oli. Tõepoolest oli võistluste kohta meeleolu paljudel väga ülemeelik. Nõuti auhindu viienda koha eest ja eripreemiaid eriliste saavutuste eest. Mul oli nii hea olla, et ma vist laususin faustilikult, et kaunis hetk veel viibiks.
Koduteel poisid norisid mu kallal, sest olin kaasa võtnud topelt riided ja muud tavaari, mida ma ei suutnud valitseda. Küll tuli mu telefonile helistada, et ta asukoht kindlaks määrata, küll tuli auto peatada, et vaadata, kas mu kindad said pragasnikusse. Ja oma saiakest ma ei leidnudki. Tuli teha poepeatus. Ei ostnud saia, ostsin juua.

Mul on hea meel, et ei läinud jooksma, vaid valisin päeva seltskonna järgi.

Pihile???

Vastupidiselt mõnele teisele, ajab minul pidevalt üle ääre. Või siis vähemalt see üks asi ei mahu kaane alla ära.

Samas juhtub ikka elu ka. Lasime endale teha uued spordipluusid, kuhu pannakse ka numbrid peale. Alguses räägiti ikka õigetest võistlusnumbritest, aga siis hakkas läbi kajama, et võib ikka muu kahekohalise arvu ka võtta. Surfasin netis ja vaatasin oma iidolite tegevusi ja särginumbreid. Mitte, et ma nende sarnane olla saaksin, vaid mõtetes nende annet austan ja seda ka välja näitan. Kuna 12 võttis meeskonna tsenter endale (see oli mu number lapsepõlve võistkonnas), siis oli asi keeruline. Kaalusin 10, 14 ja 18 vahel. Väga sarnastel põhjustel. 23 ja 45 oleks ka meeldinud, aga see oleks liiga läbinähtav olnud. Seega küsisin, et kas võib ikka võtta lambinumbri. Ikka kindlasti. Kahtleva peanoogutuse jõul lasen endale seljale trükkida 56. Tõenäoliselt pluusi tellija hammustas läbi. Vaatas mulle otsa ja ütles: "Ah, et siis ikka nii." Aga võib-olla ei meeldinud talle, et ma võistlusnumbri juurde ei jäänud, sest teised vist jäid. Sellest sain ma muidugi alles hiljem teada, kui nimekirja vaatasin.

"Tegelikult me oleme kõik "plaažide mehed" ja "liiv" säilitab vaid mõneks sekundiks meie sammude jäljed" Patrick Modiano "Hämarate Poodide tänav" See lause sobib minu pihtimist vajava loo juurde suurepäraselt. Seega eks ikka ootame, et see kurikuulus aeg leiab koha, kus saan oma uusi teadmis jagada. :)

Aga kui rääkida nimetatud kirjanikust, siis kui ma just prantsuse keelt ei kavatse õppima hakata (tegelikult võiks ju), siis on ta studeeritud. See viimane mainitud raamat oli kõige mõnusam lugeda. Ja kuidagi naljakas oli see, et tegelane rändles ringi ka sellel tänaval, kus minagi, kui ma sellel lühikesel ajal Pariisis olin. Mu hotell asus tegevuskohast vähem kui saja meetri kaugusel. Elu viskab vimkasid. Loed raamatuid, et elada teiste elu ja kukud ikka enda oma otsa. Samas ikka hea meel, et on, kuhu komistada.

Muusikal on lõhn. Kuulasin "Enter the sandmani" .... sellel oli Mazda lõhn. Puitrool, sünteetilised istmekatted, mööbliriidest rohelised istmekaitsed, kummist porimatid ja aimatav lõhnakuusk kuskil tuhatoosis, kuhu polnud keegi kunagi tuhka raputanud. Selline lõhn ja mitte pilt. Pilt on ikka selline, et mina istun kõrval, jalad tagumiku all ja tahtes sarnaneda Sinule, siis turvavöö pesulõksuga fikseeritud kehast eemale. Aga pilt tuli hiljem, enne oli lõhn. See aroom oli ka siis, kui ma korralikult istusin roolis ja sõitsin tööle. See pilt tuli veel hiljem.

Asi hakkas huvitama. Kuulasin U2 "Stuck in a moment" ja sellel oli lõhn. See ei olnud Koidu tänava hais. Õnneks. Vaid ühe naisterahva lõhn. See oli nii tugev, nagu oleks ta sel hetkel seal arvuti kõrval olnud. Aga pilt oli teine. Voodi, flaierid ... suits. Nüüd tunnen ka seda lõhna. Mulle ikka meeldib veel suitsulõhn, eriti kui see on meesterahva küljes. Tõenäoliselt meenub mulle sellega mu turvaline lapsepõlv.

McGyvery teemalaulul on puidu, tavoti  .... lõhn. Ja meeste juuste lõhn. ... Pilt ... Suured käed tugitooli leenil. Suured jalad põrandal. Kahel peenikesel jalal seisev televiisor. Toa keskel laud, millel polnud ühtegi sõrmejälge (sest seda ei tohtinud lihtsalt puudutada) ... Turvaline. Ja minu käed juustes, mitte enda omades.

Üks unustas veel rohkem, aga see unustas üldse sündidagi.

Ära üle pinguta

"Sõdi oma vaenlase kätega" Olev Remsu "Bussiga Poolas II". Tegin nii. Ühesõnaga saatsin edasi mulle adresseeritud kirja vähe kõrgemale ja loobun ise võitlemast seda lahingut. Eks näis, kas toimib. Kui ei toimi, ei kaota ma ikka midagi. Lihtsalt rohkemad inimesed on infoga kursis.
Vahepeal on kõvasti saanud mälumängida, inimsuhetes ragistada, oma peas kedratud jagamatud lugu erinevates versioonides. Endiselt annab ja võtab see mult energiat. Pean endale Milko looma. Oleks Osski olemas, tema ikka itsitaks koos minuga ja siis muidugi noomiks ka (ma kujutan elavalt ette pisikest beeži mokka kõkutamas ja pead üles-alla noksutamas).

Käisin doonoriks. Hemoglobiin oli üle hulga jälle korras. Hea tunne kohe. Hakka või jooksma.

Aga looks kirjutan seekord jälle hääletamisest. Võtsin mina väikse sõbra auto peale. Noormees küsis, et kas ma iga päev kuulan Vikerraadiot. Vastasin, et loomulikult mitte, ainult siis kui ma hääletajaid peale võtan. Noormees vaatas mulle otsa ja küsis: "Kas sellepärast, et te siis paistate teistele intelligentsem välja?" Ma siis kostsin vastu: "Ei, sellepärast, et ma harin hääletajaid." Poiss: "Aga teie tööpäev on ju läbi."

Ja nüüd küprokit panema.