26 February, 2011

Õpetlik lugu



Märksõnaks on õpetlikud lood. Avastasin, et neid mu arsenalis hakkab väheks jääma. Televiisorist oli üks film, mida ma ei vaadanud. Filmis olidki dialoogid pinevad, seega kuulsin nii mõndagi. Konteksti ei tea, aga lugu oli järgmine: Noorele poisile kingiti hobune. Poiss oli õnnelik, külaelanikud olid röömsad. Zen-budismi õpetaja kostis selle peale: "Eks me näe." Möödusid aastad, poiss kukkus hobuselt ja murdis jala. Poiss oli kurb, külaelanikud ka. Õpetaja ütles:"Eks me näe." Tuli sõda ja külapoisse värvati armeesse. Katkise jalaga poiss jäi koju, teda ei vajatud. Poiss oli rahul, küla oli rahul. Õpetaja vastas traditsiooniliselt:"Eks me näe." Lõpp.

Tegelikult nii ongi. Relatiivsusteooria. Kontekst. Aeg, mis annab arutust.

Eks me näe!

23 February, 2011

Rumal



Täna sain jälle teada kui rumal ma olen. Nii rumal, et ma ei mõista isegi enda tahtmiseid. Nii rumal, et meisterdan pettekujutelmad ja elan nende lummuses. Nii rumal, et ei hinda seda, mis mul on, ja ihalen millegi adrenaliinirikkama poole. Nii rumal, et armastan tingimusteta ainult kahet inimest. Ja ühte enam pole. Seda vähemnõudlikumaks see tunne muutub. Samas leidub lolle, kes minust hoolivad. Ju siis eelmises elus on jätnud suure karmavõla, sest miks neid muidu pannakse sellisele proovile, hullem kui keskaegne nõia selgeks tegemise katse. Nii rumal, et ei usu midagi enne, kui ei katsu seda oma kahe käega. Nii rumal, et jätan kõik tähtsa ütlemata ja saan endale magamata öö, sest oleks tahtnud ütelda. Nii rumal, et tahaks aega tagasi keerata ja teha seda, mis on tõeliselt tähtis. Nii rumal, et võtta südamesse ütluseid, mis baseeruvad pealiskaudsusel. Nii rumal, et solvuda. Päriselt, ma ei teadnudki, et see on minu arsenalis olemas. Mida see sõna oma olemuses peidab? Solvuma tähendab haavuma. Et olen nagu püssikuulist musklisse pita saanud.

Ma solvasin ennast. Õnneks oli tänane õhtupoolik, mis andis vastuseid. Ma andsin päev otsa ja tulin koju ja olin saaja. Mitte just kõige tänulikum, aga siiski ... Nii rumal... Ma solvan maailma oma olemusega.

Lihtsalt võtke minust see, mida vajate.

22 February, 2011

Friik



Arvutist sõltuvuse ülim aste on saavutatud. Istun Ülemiste keskuse esikus ja trükin oma mõtteid. Võiksin ju mööda poode kolistada ja kaloreid kulutada, aga pigem istun ja vahin totakalt tühja pilguga ekraani. Ootamatult mõnus ja anonüümne on olla. Inimesed sebivad paremalt ja vasakult, aga kellelgi pole küünemusta jagu ühist minuga. Peaks siia elama tulema. Nujah, siis juba teatakse, et see hull oma rüperaaliga peksab aega surnuks.... Iga päev. ... Ja anonüümsus oleks kadunud.

Poodides ei saa ju rahulikult patseerida. Müüjad on vist kõik koos hiljuti kampaania korras läbinud miskid suhtlemiskoolitused. Igatahes ei saa varvastki poodi sisse pista, kui juba miljon küsimust ja topelt sama palju abistavaid käsi. Ma tahan poes olla nagu muuseumis. Vahin eksponaate, kujutan neid vaimusilmas päris maailmas ette ja siis valin uue huviobjekti. Kuidas saab võõras tädi mind selles aidata. Fantaseerib koos minuga?

Tegelikult peaks hakkama erinevaid dokumente lugema ja korrigeerima oma edaspidiseid tegevusi, aga uni tikub peale. Igava tööga vist ongi selline kaitserefleks. Ehk aju palve, palun ära kuluta mind, jäta teravamate elamuste jaoks.

Aga meeleolu kõigub endiselt edasi tagasi nagu kahemehesaag. Keegi võiks lihtsalt "mu kätt hoida" küsimusi esitamata.

Lähen Jyski.

20 February, 2011

Piripill


Lood sellest, et närvid on katki.

Näide üks. Lõbus õhtupoolik toredate inimeste külas, kes pakuvad alustuseks udupeent veisepraadi punaseveinikasme ja rohelise salatiga. Tundus isuäratav. Väike vaidlus lihatükkide üle. Kellele meeldib pooltoores ja kellele süsiküps. Ja algas taldrikute täitmine. Mu lauakaaslane võttis jupi, mis pidavat olema mahlane, kuid valmis. Mahlakus tilkus kohe ilusale laudlinale jättes sinna umbes 5-millimeetrise läbimööduga plekipoisi. Ja ma sain kohe tänitama ja võtma hakata. Salfakaga tupsutada linikut ja muidu asjalik olla. See kõik oli selleks, et võiksin järgmisel minutil tunda tõelise ässana ennast. Ma ei soovinud lihamahlu lauale loovutada ja seega tõstsin enda taldriku vaagnale lähedale. Samal ajal muidugi ei jälginud üldist lauakatet ja piraki ..., kogu veinikaste oli ümber. Ilus punane helerohelisel taustal. Loomulikult oli tegemist ka kuuma ollusega. Selle asemel, et nüüd tupsutada taskuräti või nuustikuga lauda, hakkasin hoopis pillima ja võitlema, et täiega ei murduks ja koju ei jookseks. Tahtsin ennast karistada ja samas tahtsin, et asi mööduks. Tegelikult oli ju pisiasi. Kastet jätkus õnneks veel, lina on pestav ja keegi põletushaavu ei saanud. Aga ma ei saanudki enam oma õhtut käima. Või oli põhjus juba varasemas?

Näide kaks. Käisin jõusaalis ilma oma tavaliste kambajõmmideta ehk siis omaette. Juba mitmendat korda, muide. Ei plaaninud oma treeningkava muuta ja ikka rinnalt suruda kaks kilo raskema kangiga kui eelmine kord. Plaani järgi oli arenguaeg. Esimesed kaks seeriat möödusid muredeta, isegi hoiatust ei olnud lihastes. Kolmanda seeria eelviimase tõuke ajal tundsin, et parem käsi ei taha kaasa töötada ja otsustasin kangi madalamale astmele panna ja puhkust pidada. Aga võta näpust või varbast. Vasak asetas oma poole ilusti paika, aga parem lihtsalt lasi kangi lahti. Mu aju küll sellist käsklust ei andnud. Siis kukkus lahtine ots mulle rinnale ja kuna asetus jäi kaldu, siis hakkasid kettad suure lärmiga maha kukkuma ja otsustasid veel veereda ja muud tralli teha, et ikka rohkem nalja saaks. Ma ei jõudnud veel toibuda, kui appi tõttas üks mu väike sõber. Sportimas oli väga palju rahvast, aga minuni tormas ikka see, kelle puhul mul oli kõige rohkem piinlik. Ja jälle. Selle asemel, et olla adekvaatne täiskasvanu, hakkasin jälle pillima. Tule taevas appi. Juba mõtlesin, et lahkun ruumist ja igaveseks. Õnneks sai mõistus võitu.

Kas võib veel miskit juhtuda?

18 February, 2011

Teerist



Vana tuntud tõde - inimesed on nii erinevad. Ja mina olen niiiiii aeglane. Võtsin kätte oma veininütsiku ja äkki meenus mulle jutuajamine, kus mind valgustati nähtustest, mis toimusid ümber minu "naba", aga mina arvasin, et see oli juhuslik. Ei. Ma ei saanud selle sündmuse taustast üldse aru. Ma nägin seda ahelana, mille dikteeris meeleolu ja eelkõige selle looja. Ainus, millele tähenduse omistasin oli tagajärg, aga ma oleksin pidanud põhjusega tegelema. Ravi inimest, mitte haigust.

Ja esimene klaas vedelat juba otsas. Kas see on nüüd põhjus või tagajärg. Kas tagajärjel saab omakorda olla tagajärg? Või on see teooria, et läksid püksid, mingu ka traksid. Ja üleüldse, kellel seda pluusi vaja on. Ja kas sellest puuduvast pluusist ei saanud kõik alguse? Või oli see ka juba millestki tingitud tulemus. Jõuan jälle sinna, et kui jumal on meie poolt, siis kes on meie vastu?

Kristlikuks minnes, äkki ka see oli lihtne ja loogiline lugu. Koputa ja sulle avatakse, küsi ja sulle antakse. Ja lõpuks ära unusta oma põski ette keeramast. Ja miks ma oma eluga rahul pole? Mul ju ometi on kaks enam-vähem tervet põske.

Neljas klaas. Kas see on ravi? Või haiguse süvendamine?

Juhan Smuul: "Andel ja teadmisel, isegi geniaalsusel on piirid. Rumalusel neid ei ole: ta on haaramatu ja piiritu. Langetagem pea ta suuruse ees!"

Pudel otsas.

17 February, 2011

Automaat maas



Tänane päev on helgem kui eilne. Ilm on külmem ja pea hakkab ka segastest emotsioonidest jahtuma. Kahel päeval õnnestus mul ka näha siirast röömu, mida oma olemasolu ja ootamatu kohalviibimisega suutsin inimestele pakkuda. Tegelikult ma ei kujutanud ettegi, et väga tuttavale uksele koputamine tekitab suurema südame värina kui automaatse käigukastiga auto juhtimine. Kusjuures ma ei mäleta, et ma kunagi oleksin vajalikuks pidanud sellele uksele koputada. Ikka pastlad koridori ripakile ja käsi lingile. Jopp esimesse varna ja kohe suurde tuppa tugitooli.

Ma mitte ainult ei koputanud, vaid ka ootasin avamist. Ja ... ja ... selline üllatus ja rõõm. See oli ehtne. Järgmises toas oli teine sama siiras emotsioon. Ja siis rääkisime villastest sokkidest. Teisel päeval käitusin vanade tavade kohaselt. Sisenesin suurde tuppa ja potsti oma kohale küljega telekat kiikama. Siis me enam sokkidest ei rääkinud. Võtsime teemad läbi, mis oli vaja, et lõpetada üks etapp meie elus. Panna kasti lukku mälestused, mida saab kirjeldada pisaratekiskujateks. Veider, aga see oli esimest korda pika aja jooksul, kui tundsin, et mind vähemalt üritatakse mõista.

Nüüd ma olen sõitnud esimest korda automaatkäigukastiga masinaga. Vasak jalg ja parem käsi tõrkusid tegevusetult istumast. Ülejäänud ihuliikmetega koostöö sujus. Ma ei taha hakata oma sõnu sööma, aga on võimalus, kus ütlen, et alusetult olin naeruvääristanud seda liiki autosid. EI, ma ei loobu kunagi manuaalsest tegevusest. Ma pean sahmima ja kontrollima oma tegevusi, sest muidu vajun unistuste ja analüüsi maailma ka roolis olles. Aga enam ma ei kriiksu inimestega, kes julgevad kiita automaatika mugavusi. Muidugi oli see liikur ka suurem ja raskem kui mu igapäevane töövahend ning seetõttu teel püsimine suurepärane. Ma loodan, et ma seda ei pannud laheda käigukasti arvele.

Loodan, et täna saab trenni.

16 February, 2011

Kui tume veel kauaks ...



Kui tihti ühe nädala jooskul võib inimese juhe kokku joosta? Kui kiiresti väärtushinnangud muutuda? Kui sageli tahaks erinevaid asju? Ja eelkõige tahaks korda minna endale ja teistele. Kas on selline paradoks olemas, et näed unes ilusaid elemente, aga tegelikult on tegemist õudusunenäoga. Kas on patt Shakespearilt varastada lause ja panna see endale meeldivasse rüüsse. "Terve kuningriik ilusate kõhulihaste eest." Oi Richard, Richard ... Su hobusta ma ei võtaks.

Kas on võimalik, et kõrvadest all ja kaelast üleval asub inimesel südametunnistus, mis valutab füüsiliselt? Tõenäoliselt saaksin minna mõnda asutusse aru andma, kus mina švejkilikult simulant ei oleks. Võib olla väike elektriravi aitaks. Seda saab ka koduste vahenditega teha. Topiks mõned vardad või ebaterved juhtmed vooluvõrku ja muutun kulguriks ja jätan oma üleanalüüsimise maha. Ükskord mu väiksed sõbrad tegid ka mu tööl väikse elektrišoki. Mõjus tükiks ajaks emotsioonidele. Lühidalt, aju registreerib ju ühe probleemi korraga. Muu vajus selleks hetkeks halli uttu.

Kas aitab rääkimine? Või hoopis silma vaatamine. Või ikka ja jälle see armas aeg.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje...

15 February, 2011

Luuletus



Alustan täna Jüri Üdiga. See võtab mu meele- ja eluolu ikka väga põhjalikult kokku. Ausõna.

Tuleb ette

Tuleb ette vaevalisi tunde,
mil on kõik. Ja lauluridagi.
Tuleb ette taevalisi tunde,
mil ei ole mitte midagi.

Enda teha kõik. Ja mitte miski.
Maailm mängib keelte pilliga.
Olla elus --- siin on õudset riski;
verd ja higi, puid ja lilli ka.

Mitte keegi minu eest ei maga,
pole ärkvel ega valule.
Mälu põhjas, meelemetsa taga
tahab Tõde tõusta jalule.

Ja tegelikult ma ei tahagi rohkem öelda, kui ainult keegi ka kuulaks.

Auuuu

14 February, 2011

Üksik



Tunnen ennast hetkel nii üksikuna. Mitte selleks, et mu ümber poleks inimesi, vaid seetõttu, et mul on lugu, mida ei saa kellegagi jagada. Keegi ei tunneks sama mida mina. Tegelikult kindlasti pole see ainukordne ja maailmas unikaalne situatsioon. Aga täpselt sellisel kujul siiski minu ja eriline. Ma ei saa seda kellegagi jagada, sest igaühe elukogemus ja taolise olukorra läbielamine on tema eesmärkidest tulenev. Aga mul polegi eesmärki. Mul on ainult see lugu. Olen oma mõttes valinud inimesi, kellega selle üle naerda ja keda pühendada detailidesse, aga ikka põrkan vastu mingit seina. Kes pole erapooletu. ... Tegelikult keegi pole. Ja selleks see nimekiri ongi ammendunud. Olen matiundilikult üksinda paneelmajas, kus elab veel umbes sada inimest. Liigun netis, kus on veel miljonid kahejalgesed. Osa sama ekslikud ja rumalad kui mina. Äkki oleks vaja tundmatut, ilma näota emotsioonide prügikasti. Muud polegi vaja, sest ega lahendused on mu peas olemas. Loo lõpp on ka vist olemas. Tegelikult mulle meeldiks lõputa lugu.

Tõenäoliselt on tegemist maailma vanima muinasjutuga. Tõenäoliselt on kõik seda läbi elanud erineval kujul ja astmel. Olenevalt iseloomu tugevusest ja emotsioonide vägevusest. Tõenäoliselt on mõistjaid rohkem kui hukkamõistjaid. Aga ma ei taha riskida, et seda sajaprotsendiliselt teada saada.

Ma ei taha üksik olla, sest tahaksin esimest (valetan, teist korda) jagada oma pulbitsevat, kihisevat tundevärvendust. Aga eks ma saan jälle üksi hakkama.

Tahan tunda.

13 February, 2011

Naer ja lahmimine



Elus edasi ja tagasi viivad jõud on siiras naer ja mahlakas lahmimine. Ma ei mäleta oma uusaasta lubadusi ja soove, aga neid kahte ma kindlasti ei puudutanud. Samas just mõni sekund tagasi avastasin, et olen oma veidruses see aasta kahel esimesel kuul rohkem südamest naernud kui terve eelmise aasta kokku. See on kuidagi väga öövastav (see ka üks neist sõnadest, mida tahan kirjutada). Või on lõkerdamine organismi kaitserefleks, äkki on toimunudki mingi perversne vabanemine. Igatahes ma avastasin, et mulle meeldib naerda, järelikult olen tavaline keskmine inimene. Milline kergendus.

Lahminud olen igasugustele küsimustele igasuguseid vastuseid. Samas ma ise olen tedanud, et tegelikult ma ei tea asjast midagi, aga prooviks mõne variandiga õnne. Selle kõige juures avastasin, et teised samasugused, sest äkki kiidavad mu "teadmise" ainuõigeks. Ei julge enam miskit kiiksatada, aga olen vestlusesse haaratud. Ju nii endale tuttavaid võidetaksegi, mitte siis kui avad suu ainult sajaprotsendilise õige vastuse puhul. Mu viimane suurim lahmimine oli, et Thor Arne Hetlandile meeldisid paaristõuked. Vastus sai üldsuse poolt õigeks mõistetud. Nüüd uurin netist suusasprinteri stiilinäidet. Ikka täiega lahmisin.

Ja olen jõudnud teha ka uhkustamist mitteväärivaid tegevusi. Aga ega peagi ju uhkustama. Hoian kõik endale, eelkõige tunded ja naeran enda, maailma ja huumori üle. Eelkõige viimase.

Homme on kommertspidu.

12 February, 2011

Suusk



Suusatatud. Alustaks sellise mööndusega, et paaristõuked pole mu tugevam külg, see on mu ainus külg suusatamises. 2 tundi 20 minutit käte toel edasi libisetud pole oma võimete ülehindamine, see on oma mõttevõime täiesti kaotanud inimese otsus. Ma ei tea veel milliseks kujunevad mu tegevuse tagajärjed, aga nohu on hetkel suurem kui uni. Ütleks isegi, et suurem kui elu.

Samas võib lõristamisel olla seos ka talvel suvisel riietusel väljas käimisega. Aga pigem mitte. Õhtune sõbrustamine oli peris vahva. Üllatavad jututeemad, veidrad tegevused ja vitamiinirikas toit. Siinkohal räägin lillkapsast ja porgandist, millele tugevalt pihta panime. Eelmine nädalavahetus arvasin, et sõbrad on vahvad. Täna olen selles väites veendunud ja lisan juurde, et ka kolleegid on tegijad. Ainult ise ei tohi hooletuks muutuda, see võib elu sassi ajada.

See aasta enam ei suusata. Kindel.

06 February, 2011

Pidu on lahe



Mul on tunne, et täna sain tunda hetkelist hingerahu. Õnnest jäi puudu vaid üks element. Aga see on alati nii. Täiuslikku maailma pole olemas. See eest on olemas naljakad olukorrad ja meeldivad lahendused. Ja võib oma kõhulihaseid treenida palju tahes, siiski naer annab neile hoopis uudse koormuse. Naer pidi ka ühe lisa eluaasta kinkima. Naer pidi parandama immuunsust ja leevendama valu. Samas koomikuks lausa ei tasuvat hakata, sellel pidi vastupidine efekt olema. Kust mul sellised vundamentaalsed teadmised? On üks vapper raamat: "Pika elu valem". Seal kõik oluline kirjas. Alates sellest, et munandite kontroll pikendab elu kuue kuu võrra ja liigne treenimine vähendb kahe aastaga. Muidugi ei ole seal kirjas millisest arvust ma liitmist ja lahutamist pean alustama.

Aga nüüd on kolm päeva olnud kohustusteta kõkutamist. Ausõna. Kui ma ennast ei näeks peeglist, siis arvaksin, et olen kuidagi noorem ja vapram kui neljapäeval. Tegelikult aga väsinum ja nõrgem, sest eks millegi arvelt peab lõivu maksma. Ei raatsinud magama minna, sest ühestki suutäiest mahlakast huumorist ei tahtnud ilma jääda. Kuradi hea oli. Ma armastan inimesi. Jälle.

Tekkis kohe tunne, et tahaks veel ja veel suhelda. Asju ajada, organiseerida. Ja see ei tähenda, et mu kaotusvalu oleks kadunud. Tekkisid süümepiinad? Pill tuleb pika ilu peale? Ei taha seda uskuda. Lihtsalt tuleb kaks maailma lahus hoida - mis oli ja mis tuleb.

Pidu on lahe...Tänud...

01 February, 2011

Sünnipäev



Täna saan vanaks. Mu abivahend saab ka täna aastaseks. Blogi olen ka pidanud 364 päeva jagu. Seega tähtis-tähtis.

Ainult esimene telefonikõne ei olnud sealt, kust tavaliselt. Ma juba öö otsa kartsin seda, et hommik on teistsugune. Magasin halvasti. Nagu sünnipäevaootuses väike laps, ainult, et ma pigem kartsin kui kibelesin. Ja siis helisest telefon. Tegelikult selles võimaluses oli see parim variant. Sai arutada kõik Lähis-Ida ja Kesk-Aafrika poliitilised probleemid läbi. Jäi veel imestada, et miks meid AKsse ekspertideks pole kutsutud. Meil oleks kümne aasta prognoos varukast võtta. Vat seda rääkisin esimese asjaliku jutuna sellises vanuses.

Aga tegelikult ma ikka ootan veel midagi, mingit märki või oomenit. Võiks märku anda, et elu on ka teistsugusena põnev. Vähemalt sünnipäev. Ja sellele järgnevad aastatd vanemana ja kogenenumana.

Minu pisikesed kaaslased tulid täna välja mõttega, et kõik vanad inimesed on paksud. Küsisin, et mis aastast hakkab vanadus. Loomulikult 25. Tehkem siis kõik enda kohta järeldused.

Palju õnne!