29 October, 2010

Sõitur



Rekkameheks ma küll ei hakka. Kolm tundi olla autoroolis ja otsida objekti, kuhu maanduda, pole ikka minu tagumendi jaoks magus. Pigem kõnnikisn kolm tundi peatumata. Ausõna. Muide veel, tagasi pidi ka tulema sama kaua aega. Ja nüüd vopstigi istusin arvuti taha. Ausõna.

Põneva tee avastasin Karksi-Nuias. Meenutas välismaad, tee kruttis kruvina üles ja siis alla tagasi. Väike keerd oli sees ja kõike seda jälgis kivine August Kitzberg. Kuperjanovi viimse lahingupaiga märkasin ka autoaknast viuhti ära. Tõrva tundsin ka veel ära. Muid emotsioone ei ole täistööpäevast meenutada.

Varsti algab töö ja ma pole oma nimekirja suutnud täita. Sahtlid on üle vaatamata, kinnud ripakil ja väljamaal käigust kokkuvõte endiselt tegemata.

Lähen kastan parem lilled ää

27 October, 2010

Päike soojem, taevas sinisem



Dennis Potter "Päike soojem, taevas sinisem" Linnateatris eilsel õhtul sai ka meie aplausi osaliseks. Täiskasvanud inimesed mängisid lapsi. Algul häirisid kortsud ja habe, kuid meisterlik töö pani need küll unustama ja jälgima lugu. Kas tõesti lapsed on üksteise vastu nii öelad? Kas nende fantaasia töötab omakasu nimel? Vahepeal tuli küll hirm nahka ja oleks tahtnud minna ja asja selgitada. Ma vist ka olin pahatahtlik laps. Ei meenu küll konkreetsid seiku, kuid suuvärk ju siiani taoline. Kui ennast ei suuda kaitsta pehmemate vahenditega, siis ikka rünnak terava keelega.

Tõrjutud last oleks tahtnud lohutada. Seda pauku ma ei näinud, et tema lõpp ongi etenduse lõpuks. Kuidagi ahastama ajav. Ei paku perspektiivi.

Mis mind häiris? See, et kui lavale nii lähedal oled, siis näed kuidas näitlejatel tatti lendab igas ilmakaares. Rohkem mitte midagi.

Mis mulle meeldis? Allan Noormetsa tegelane. Rain Simmuli näitlemine ja kõnepruuk. Eriti aga see, et lugu läks korda ja liigutas. Sõda, lapsed, inimsuhted, tunnustusvajadus, vanemate kopeerimine, hirm enda välja mõeldud koletise ees (pika noaga italiano - ma arvan, et kardaks ka teda).

Esimene etendus minu kogemustes, kus püss tuuakse lavale etenduse alguses, aga pauku sealt ei tule. Sulgesin muide iga kord kõrvad, kui Andres Ots tukiga vehkima hakkas.

Autor on öelnud: "Last mängiv täiskasvanu on nagu suurendusklaas."

26 October, 2010

Puhkus



Väike puhkus - vahepala. Jõude ei saa peris istuda, aga mõni töövahend saab küll natuke rahulikumalt ennast tunda. Olen muidugi plaaninud endale nädalaks kvartali jagu ülesandeid, et ikka diivanil lebamine harjumuseks ei saaks. Televiisorist tuli niigi hirmutav uudis, et aastast kolm kuud vähemalt veedame voodis. Peaks ikka mõtlema parema madratsi peale. Autos viibin palju vähem aega, aga isegi kümneminutilise sõidu jaoks sätin tooli mugavasse asendisse. Voodi vedrustus andis järgi juba paar aastat tagasi ja lohk mu põlve all ei pruugi olla nii ergonoomiline kui mulle möelda meeldib.

Nädalavahetus oli löögastav ja röösa. Seda olin oodanud kuid vist. Aga enam pole ma nii kindel, et seda kepiga mehe jooki oma lemmikute registrisse kanda tahaksin. Pigem jäägu ikka tagavara sahtlisse. Käeulatuses kõige originaalsem ja kõige läbipaistvam jook. Kui vedeliku mure välja jätta, siis oli kõik skaala positiivsel poolel. Sellest oleks võib-olla puhkuseks piisanud. Ega ma nurise, sellega maailma paremaks kohaks ei muuda.

Lõpuks lähen teatrisse ...

20 October, 2010

Üksikud



Äsja surnud kirjanikud ja elavad auhinnavõitjad (ka mitte kirjutavad inimesed) on alati mu tähelepanu pälvinud. Isegi ajal, kui närvis on nii krussis, et peale vaadates ei saa aru, millega tegemist ja aega kulub igapäevasteks asjadeks sellistes kogustes, et tekib tunne, et uni hakkab hobide kategooriasse kalduma. Hobidega tegeletakse ju siis, kui esmavajadustega kõik ok. Sai nüüd olukorda piisava tõsidusega kirjeldatud. Unustasin veel mainida, et mu igapäevane töövahend otsustas ka musta pilti ja kuuma auru demonstreerida.

Võtsin siis nobelisti kõige õhema eesti keeles avaldatud teose. Sellega saigi tööpauside ajal hakkama. Mulje on hea, lausa suurepärane. Ehk läksin raamatukokku ja võtsin ka kaks jämedamat raamatut öökapile ootama. Loodan, et mitte tolmu koguma.

Mario Vargas Llosa "Kutsikad" LR 1975 koosneb kahest loost. Esimene on "Pühapäev" ja teine järelikult "Kutsikad". Tegelikult nädalapäeva kandev jutustus oligi meeleolu loomine pikema ja pinevama loo jaoks. Aitas sisse elada küll. Lõi juba meeleolu ja kujutluspildid, sest tegevus toimus samas keskonnas ja ujumine ning meremöll mõlemas tegelasteks.

"Kutsikatest" olen lausa vaimustuses. Loo kerimine ja meie ja nemad vaheldumine aitas tunnetada samastumist ja eemaldumist. Narratiiv oli usutavalt eluline. Võhikuna ei julge öelda, et psühholoogiline, sest mis mina sellest tean. Avastasin täna, et olen professionaalselt ebaküps ja inimanalüüsilt lasteaia tasemel. Ta naeratas, järelikult on hea tuju.

Meeldis noorte poiste kujunemislugu, dialoogide omapära (kõik mõttekatked said oma võrdse tähelepanu). Koer, kes röövis poisilt tema tulevase rahuliku elu sai ka kirjanikult vapra nime - Juudas. "Pühapäevas" oli jutus võimalik kolm (või neli või viis) lõppu ja autor valis minu jaoks kõige ebatõenäolisema, siis "Kutsikates" oli valitud kõige loogilisem. Enesehävitaja hävitabki enda. Ja lõppkokkuvõttes oleme siin maailmas ikkagi kõik üksi. On ju, Tillu?

Nii üksi ...

16 October, 2010

Mõistus ja tunded



Loll on loll olla. Aga teha pole ka suurt midagi. Paaniliselt enesetäiendamine tundub ka kuidagi napakas. Õnneks on Austrial selle kohta hea vanasõna: "Teadmised jälitavad mind, aga mina olen kiirem." Kui ma selle lause tabasin raamatust, siis ma ei uskunud, et sama päeva õhtu kirjeldamiseks on see tabavaim fraas. Ühesõnaga käisime mälumängus, kus polnud mäluga midagi pistmist, kõik oli üks suur õnnemäng. Meie puhul ebaõnnemäng. "Did you have any luck?" "I had plenty of it, but it was all bad".

Minu ajus ei olnud isegi küsitavate küsimuste vastuste sugulasi. Naabrid olid ka teiselt mandrilt. Küsimuste sõnastus ja konkreetsuse aste läks ka tugevalt mu tunnetuspiirkonnast mööda. Üpris tihti ei saanud aru, mis ajastu peale pean mõtlema või kus suunas geograafiliselt. Jõudsin ringiga tagasi, et loll on loll olla. Punkt.

Asja positiivsuse poole pealt tean nüüd natuke rohkem. J. Pääsuke filmis lendamist Tartus 1911. aasta aprillis. Naurus ja Tuvalus elab väga vähe inimesi ja Kanadas on üks räppar veel peale Adamsi. Kas see kõik teeb mu nüüd targemnaks? Küsimärk.

Lähtudes klasssitsistlikust teooriast on näidend (elu) tunnete ja mõistuse võitlus. Arvestusväärsetel kirjanikel võitis ikkagi aju. Tal ju kõrgem positsioon. Minu reedese päeva tippsündmus on pigem seotud emotsioonidega. Sain tunda inimese tugevat soosingut ja poolehoidu, kelle puhul arvasin, et ta räägib minuga üksnes seetõttu, et oleme sunnitud olema mõne osa elusut ühe katuse all. Aga ma olin vist jälle millestki valesti aru saanud, tegelikult polnud üldse aru saanud. Positiivsuse laks.

Kokkkuvõtlikult reedel ma olin romantik. Tunded võitsid mõistuse.

14 October, 2010

Elastsed traksid



Täna sain infolaksu. Pidevalt tuleb ette prognoosida ja arvestada ja analüüsida. Lõppkokkuvõttes me ei saa seda teha põhjalikult, sest meie kirstuvärvi valivad ikkagi teised inimesed (ainult loeb see, kas nad arvestavad meie soovidega või mitte - ei saa seda kontrollida). Päev korraga elada, kuid mitte pilk maha suunatult vaid horisondile.

Vahepeal olen jälle jooksnud stopperi taktis. Kaheses konkurentsis seekord ei jäänudki viimaseks, aga aeg ei kannata trükimusta. Joostud joostud. Maa oli ka kilomeeter, pole just mu harjutusvaldkond.

Iga päev sigineb igatsus mu põue. Väike ootusärevus sigineb hinge, äkki nüüd. Võib-olla sellel nädalavahetusel. Kuskilt peab ju positiivsuse säde ellu tulema. See reedel on jälle võimalus paremaks värvinguks.

Veel lugesin tänasest Maalehest, et tasuks vaatama minna A. Kivirähu uut etendust Draamateatrisse. Mark Twaini raamatute teemaline. Muide, viimane olevat patendeerinud elastsed traksid. Vat see on metafoor.

Enne pean muidugi oma Linnateatri retkega maha saama.

Jaja ... teisest suurest nädalalehest sain teada suurepärase ütluse, mis kehtis küll kirjanduse nobelisti kohta, aga mulle meeldib mõnikord üldistada. "Kes pole olnud noorena sotsialist, sel pole südant, kes jääb selleks aga vanas eas, sel pole mõistust."


ootan, ootan, ootan

12 October, 2010

Meelerikas



Suurt meest pidi tuntama selle järgi kuidas ta kohtleb väikest inimest. Üks tähtis mees, ma julgeks öelda, et tähtsaim mees, enda tahtest hoolimata taastas mu närvikava. Ta isegi ei tea kuidas ta säästis mu rakke. Tegelikult ei ole mitte miski temaga seotud ja samas keerles kogu päevakava tema nime ümber. Selline see elu on, me ei teagi kuidas paljas olemasolu mõjutab teiste inimeste hingamist. Sõna otseses ja ka kaudses mõttes. Vihjan siin rämedalt oma paanikahoogudele kui avastasin, et pean samal tunnil olema korraga 50 kilomeetri kauguses, kui mitte mõned kilomeetrid peale. Aga tähtis mees halastas mu peale ja seega saan ikka olla ühes paigas korraga. Jumal on vist olemas. Ta on ka tähtis.

Avastasin täna, et hoian ennast inimestetsentrist eemale. Igal pool, kus on üle kolme persooni, sinna ma enam ei tundu mahtuvat. Miski häirib mind kogu sellises seltsielus. Olen hakanud selle mõtet otsima. Turvalisust ei saa ju väiksest jutust, eneseteostust veel vähem. Pigem viskan jälle mõne ebamugava omadussõna lendu ja helbin seda suppi vähemalt enda peas järgmised paar kuud. Isegi sööklas naudin omaette kapsast ja peeti. Veeretan sõrmede vahel leivakuulikesi ja nautlen piima valgust. Aeg-ajalt sätin pluusi istmikule ja mõtlen välisele keskkonnale, aga see on seotud üldise meluga, mis meie nunnus sööklas käib. Vaatan kella, millal mu peatöö pihta hakkab ja veedan toitumisega sama kaua aega kui sööks jõulu ajal viis käiku.

Täna möllas õues kõigi tuulte isa. Võttis kaasa vanad, kuid mitte väsinud elupuuoksad ja keerutas neid mu plekist iluduse kohal. Vaatasin kuidas ta pressis akna prao vahelt sisse ja mõllas mu helesinise kardinapoisiga. Sügis om meeletulet meelerikas.

Kestaks see veel ja veel ja veel ...

10 October, 2010

Pühapäev



Sellest on möödunud küll sajandeid mil viimati kinos käisin. Ei võtnud ette uut maja ega uusi näitlejaid. Arvasin, et lähen kindla peale välja ja valisin kobarkino Robert De Niro ja Edward Nortoniga.

Film kandis nime "Stone". Sisu ei oleks pidanud olema eriti keerukas, aga ma vist asusin oma tavalise juurde ja analüüsisin üle. Dialoogid olid maratonipikkused. Nägusid ja emotsioone näidati väga lähedalt, ma oleks pidanud nende ilmetest ja pilkudest tõde välja lugema hakkama. Need ajad on möödas, kino on puhas meelelahutus ja tarkuse saan raamatust. Arvasin, et ei eksi, kui valin selliste näitelajatega filmi, aga täppi ka ei pannud. Äkki see on Milla Jovovichi tavaline repertuaar? Ma isegi ei tea, mida ma sellelt kaunitarilt viimati või üldse kunagi vaatasin. Ühesõnaga psüühiline vangla ja inimse pattude ja karistuse teema. Ja naine, kellel eesmärk pühitseb abinõu ja samas pole midagi püha.

Minu jaoks hakkab ka maailm kokku varisema. Pisiasjadest. Näiteks on mind kirjutatud tähtsates paberites olema kuskile, kus ma füüsiliselt olla ei saa, sest minu isiklik tööalane plaan näeb teisiti ette. Kui selle avastasin, siis oli lõhestumus nii suur, et tundsin, et lähen füüsiliselt kaheks. Hakkasin nii haledalt tönnima, et ise ka ei tundnud oma häält ära. Ei oska ka olukorra lahendamiseks esialgu midagi peale hakata, sest tahaksi mõlemat. Ja kui nüüd veel südametunnistust kuulata, siis mu aukohus oleks hoopis olla kolmandas kohas. Kas seda tähendabki ütlus, et elu on otsustamise kunst.

Eila tuli meie kõige suurem ja karvasem sõber koju. Kammisin ta enne kohevaks, lõikasin küüned inimlikumaks ja eemnaldasin mustusejäägid. Nüüd ta siis istub oma puuris ja meenutab, kuidas siin kuus kuud tagasi olla oli. Arvan, et hea.

06 October, 2010

Ühesilmne



Pimedate riigis on ühe silmaga mees kuningas. Selliselt ma ennast hetkel tunnen, sest eila sai jälle aja peale joostud ja minust kiiremat naist polnud. Muidugi mainiti mulle sõbralikult, et sportlasi polnud kohal. Ma märkasin seda isegi, kui poodiumi kõige kõrgemale astmele olin sunnitud astuma. Minu teine karikas tegevuse eest, mida 3 aastat tagasi pidasin piinamismeetodiks ja oleks pakkunud, et jooksmise mõtles välja kurjematest kurjem mees, et piinata teisi rahvusi.

Peale jooksu tunde mõtles välja kindlasti üks väga väga hea mees Inglismaalt. Ja selle tunde pärast talungi kangestunud jalgu, veremaitset ja hingamisraskusi. Järelikult tagumine tunne on suurem ja võimasam.

Huvitav, kas mina oma suure kerega saaksin kiiremini joosta?

04 October, 2010

Külastus



Vaatasin Jani "Ürgmehe" üle. Ära ma seda ei vaadanud, mis tähendab, et jäi ruumi kordusteks. Pidin järjekordselt tunnistama, et ei tohi eelarvamustega asjadele läheneda. Samas äkki just peaks, sest üllatus oli seda suurem. Oligi naljakas. Paljud episoodid nagu minu elsut maha kirjutatud. Isegi võimendada polnud neid vaja. Sellisel kujul täiesti toimunud. Alguses tundus, et äkki tuleb tegemist labase naljaga, sest ikkagi alustati nendinguga, et kõik mehed on sitapead.

Käisin üle kahe aasta vanavanemaid külastamas. Endiselt oli hea ja turvaline, kuigi mõned tunded on jäädavalt muutunud. Samas mõni teine on lapsepõlvelikult ehe endiselt. Tugitool akna all, kust tuleb televiisorit vaadata profiilis, põnevad raamatud laual, mida meil mandril ei tundu olevat või ei pane neid tähele. Köögist tuleb pidev söögilõhn. Nüansid küll erinevad, sest vahest on magus ja vahest soolane suupiste valmimas. Ja loomulikult need inimesed ise. Ehtsad, samad, soojad. Koos oma kiiksudega. Õnneks.

Jajaja ... köögiaknast avanev vaade puukuurile ja majaelanike autodele. Samad küsimused aastast aastasse, kelle auto see hall volvo või punane bemm. Mis alumise korteri noormees teeb ja kas tutavad inimesed elavad ka põnevat elu. Iga liikumise peale ruttu püsti karata, sest sellest saab ammutada aastatepikkust informatsiooni ja see oma ajuga mandrile kaasa võtta. Sellest korrast jääb meelde hall volvo, mille katusel oli kaks päeva õun. Mulle tundmatu sort, seega ükskõik mis välja arvatud valge klaar. Oleks tahtnud vana tuttava autoomanikuga juttu puhuda, aga miski kohmetus tuli sisse. Tal nagu ilus naine, toredad lapsed ja hea elu. Ja kui ta oleks küsinud, et mis mul on, siis oleksin pidanud jälle oma ebakindluse vana tuttava huumori taha peitma.

Mul hea meel, et tal hästi läheb, äkki seda oleksingi pidanud talle alustusek ütlema?

Muidugi ristiretk ise hingerahu ei pakkunud. Küll aga uusi elamusi. Sõitsin siksiga, käsipidur peal. Raiusin käike sisse, mis juba olid sees. Sõin öko kamajäätist ja porgandileiba. Korjasin kadakamarju (käed seni täpilised) ja lihtsalt olin. Vahepeal ei olnud ka lihtsalt, vaid peris raskelt. Eriti siis kui selgus, et on ikka palju neid tegevusi ja suhtlusolukordi maailmas olemas, millega ma hakkama ei saa.

Liiga palju.