oma Pip

"Lugudel on oma ülesanne täita. Nad ei tohi niisama logeleda nagu laisad koerad. Nad peavad teile midagi õpetama." - Lloyd Jones "Mister Pip"

Raamatu algusest olin suures vaimustuses. Jättis helge mulje. Imikud küll surid malaariasse ja toimus kodusõda, kuid neid koledusi ei kirjeldatud lähedalt. Rõhk oli pandud valgele mehele mustade keskel. Mees, kes luges koolis lastele raamatut ette. Õpetas. Noorele neiule, kes valis raamatukangelase oma sõbraks.

Mida lugu edasi, seda rohkem hakkasid hirmsad sündmused fookusesse tõusma. Inimeste vägistamine, peksmine, tükkideks raiumine ja sigadele söötmine. Siis veel pettumus, et valge mees oma eelmises elus oli tegelenud näitlemisega ja äkki ta oligi võlts seal mustade seas selles elus. Tegi teatrit oma miimika ja "paatoslike pikkade pausidega". Kuigi tegelane mainis kuskil, et kui võtad kellegi nime, siis saad muutuda ja olla selle nime vääriline. Mr Watts oli punanahkadele mister Dickens ja Rambodele Pip.

Aga teos oli ikkagi loost, mis saadab inimest terve elu. Erinevas vanuses me mõtestame oma vaatepunkti ümber ja raskusekese muutub, kuid armastus jääb.
Teos oli ka suhetest. Lojaalsuset. Emast, isast, õpetajast ja imaginaarsest sõbrast, kes aitas igapäevase looga hakkama saada.

Milline on minu Pip?

Päälinn

Mulle meeldib pealinn kui tunnen ennast halvasti. Kui tunnen ennast mõttetu ja koledana. Suures linnas näen, et see, milline ma olen ja mida mõtlen ja kuhu astun, on ainult ühe inimese mure. Ma ei mäleta, millal astusin 10 000 sammu ja ei pidanud ühtegi tervitust teele saatma. Kõik näod olid vöörad. Kogu selles õnnes ja õnnetuses kadus lust üksi kinno minna, isegi poodi riiulite vahele uusi kaubaartikleid vaatama minna puudus entusiasm. Mitte enesehaletsusest, vaid motivatsiooni puudusest. Igal pool olles on oluline see teise inimes õlg.

Siiski on veider istuda reede õhtul väikese siidriga hotellitoas ja mõelda, et 50 kilomeetrit eemal on oma voodi. Isegi rattaga on see kahe tunni maa. Teisipäeva öösel oleks loogilisem magada sellises asutuses, aga reedel. Nädala kõige ilusamal õhtul saada teadlikuks sellest kui sotsiaalne olend minu sees istub.

Eila olin ühes teises linnas hea seltskonnaga, aga ka siis tundsin ennast eemale jäetuna. Ei haakunud inimeste jutuga. Igal pool olin juurde poogitu nagu punn. Isegi platsil olin seetõttu, et reeglid nägid ette ühe naisterahva. Aga tegelikult minu visketabamus oli kuidagi väga ära. Küünarnukk on potisinine heitlusest vastasega, aga see ka ainus märk sellest, et kossu mängisin. Tegelikult saab siniseid laike ka muudes elusituatsioonides. Eks mul tuleb teha analüüs ja püüda oma prioriteedid paika saada. Kas tulemused või suhted või keski kolmas ...

Tegelikult ma tean, mis on oluline. Üksi kõndides mõtlesin selle välja. Need on mu suured väiksed sõbrad.

Kõrvemaa kevadjooks

Mis toimub inimese peas, kes mõtleb, et valib endale hobiks jooksmise? Tõenäoliselt valitseb seal tühjus või on keha ja mõistuse vahel selline vaen, et piinamine tundub marjaks ära kuluvat.

Lugu. Kergesti mõjutatava ja vähese loogilise analüüsivõimega persoonina lasin ennast kaasa kiskuda tegevustesse, mis lõppes 16-kilomeetrise jooksuga mööda Kõrvemaa mägiseid alasid. Tõenäoliselt oli tegemist suusarajaga, sest tundus, et loogika oli üles ehitatud selliselt. Jooksmisel ju pulss ei taastu, kui esialgu seinast üles trügid ja siis hakkad alla tagasi liikuma. Puulaudadega sõites peaks süda alla minnes rahunema. Seega mul peksis ta pidevalt miljoni juures ja polnud kaugel olukord, kus veri ei tahtnud enam survele vastu panna ja oleks väljatee ninast otsinud. Kusjuures ühel kaaskannatajal selline asi juhtus.

Probleem. Esiteks pole ma kunagi nii pikka maad järjest jooksnud, teiseks meil siin kodus on lame maa ja kolmandaks üksi kasutan hoopis teist taktikat ja tempot kui massis liikudes. Mingil hetkel toimus erkinoolelik kangestumine ja sealt edasi tundus, et finiš eemaldub minust iga valulise sammuga. Jalg ka millegi pärast liigub maale liiga ligidal. Peaks kõrgema ja pikema sammu tegema, aga selleks vist vaja juba professionaali abi. Olen jõudnud sinna maale, kus enda aruga areneda keeruline.

Järeldus. See oli hullem kui arvasin. Minu eelnev ärevus oli põhjendatud. Isegi õhtul kodus ei ununenud võitluspinge. Ja ma ei liialda. Olin järjekordselt ennast ülehinnanud. Kas selle eest medali saab? Lõpetasin distantsi ilma käimissamme tegemata. Aeg mahtus ennustuse sisse ja minu taha jäi veel mõni inimene. Seega - no pein, no game.

Jään oma liistude juude. Kümme.

Kollane kass

On käimata rohtunud teid.

Mati Unt "Hüvasti, kollane kass" - huvitav, kas see minu nooruse ajal oli kohustuslik raamat? Üldse ei mäleta, et oleks Mati Undist koolis räägitud. Kuigi meil oli väga progressiivne kirjanduse ja keele õpetaja. Igatahes peale lugemist sain aru, miks ta tänapäeval enam tarkade raamatute loetelus pole. Ühelt poolt see naiivsus ja teiselt poolt metsik kasvatuslikkus. Alates tööst kolhoosi põllul, positiivse kangelase otsingutest ja põlvkondade vahelisest konfliktist. Sõnavara oli hea ja lihtne. Tegelased liiga tüpoloogilised. Muidugi Aarne asemel oleksin tädi Idale juba ammu öelnud, mis minu meelest vanale inimesele sünnib ja mis mitte. Armastus oli ka liiga, liiga, liiga - noortekas. Pealkiri eksitav.

Väga-väga-väga mõnusa tunde jättis leedu maalijast helilooja Ciurlionise mainimine. See oli teist korda elus, kus temaga kokku puutusin. Kaunases olin arvamusel, et tegemist umbselt leedusisese mehega, aga ei, see romantik on ikka ka eesti raamatusse ennast lasknud kirja panna.

Parimad palad:
"Iga uus sugupõlv toob endaga kaasa midagi uut ja iga surev sugupõlv viib endaga hauda midagi halba."
„Teile ei meeldi? Teie julgete mulle seda öelda? Kas teie arvate, et mulle meeldib teie peale karjuda? Paljugi, mis ei meeldi. Enamik maailma asjadest on ebameeldivad. Aga neid peab tegema! Kuulete, peab!“

Juuksed

Mul on terve elu olnud eriline suhe juustega. Minu puhul on pool võitu, kui inimesel on hea karvkate. Peab poole vähem ennast tõestama. Samas ei andesta eriti halbu soenguid. Eriti, mis on sätitud ilusatest juustest. Raiskamine. Muidugi on kogu sellel ka mittevisuaalne pool. Aeg-ajalt tahaks ka katsuda. Tõmmata sõrmed läbi kasvõi vööra inimese kiharate. Seda nimetatakse vist lausa perverssuseks, aga eks ma pean sellega elama. Või siis ravi saama. Mäletan miskit hämarat aega, kus kontserdi ajal läksin ja katsusin ka Sullivani juuksed üle. Selline kihu tuli peale ja otsustasin, et ei kontrolli ennast.

Eila aga ütles juuksur, et mul pole olnud juuksed kunagi varem nii koledad ja katki kui nüüd. Küsis, et kas söön tablette? EI ... Üldiselt pani õhtule punkti ja ütles, et juuksed peegeldavad üldist elu. Kole ja katki ... Tõsi ...

Seega meeldivad inimesed, kellel on pikk, terve, puhas ja viimistletud elu. Värv pole oluline. Käänud ja kurvid võivad väga asjakohased olla, aga valesti rõhutatult ka äärmiselt ebameeldivad.

Hakkan oma elu korda seadma. Ilmselt punun midagi.

11.aprill

Huvitav, kas 11. aprill on kuupäev, mis paneb mind tundma üksikuna ja nukrana. Mul puudub statistika eelmiste aastate kohta, aga 2011 on küll kuidagi väga melanhoolse kallakuga. Otsiks nagu midagi. Tahaks tunda ennast elusana, aga kõik on vati sees. Tahaks näha inimesi, kes mulle naeratavad. Pole rahul olukorraga, aga millegi üle nuriseda ka ei oska. Vennaskonda võiks tsiteerida kümnel erineval moel. Aga see teeks päeva veel hullemaks. Kahel erineval põhjusel. Esiteks adrenaliinirohke lapsepõlv tuleb meelde ja teiseks tõde on veel valusam kirjutada kui kuulata. Las ta laulab mu peas ja kordab neid erinevaid tarkuseteri.

Äkki ma möödunud ja ülemöödunud aastatel ei mäletanudki, et 11. aprill on eriline. Äkki siis polnudki. Lihtsalt asjadel hakkab elu jooksul uus jume tekkima. Tähtsustame teisi olukordi. Mis mul häda on? Vanadus ei ole tore, eriti kui maailma oled üksi jäänud.

11. aprill

Hais

On veel üks traumavõimalus. James ei laula ise. Nii kaugele ei julgenud ma ise oma mõttetöös minna, aga mul olid usinad abimehed, kes andsid mõista, et maailm võib olla veel hullem paik kui ta täna tundub.

Ei hakka enam kirjutama Peep Pahvist. Tegelikult ta nüri mõistus ja terav keel ei vääri seda. Tema teadmised spordist lõppevad korvpallimeeskond Vasalemma tsentri positsioonil pidevalt kolme sekundi alas istumisega. See ei tee teda spetsialistiks ei pallimängudes ega üldse spordis. Aga annab talle õiguse siunata kõiki teisi eesti keskmängijaid. Kas siis kadesusest või puhtast inimlikust rumalusest. Ei, sellest ma enam ei kirjuta.

Pigem oma isiklikust needusest. Hais. See jälitab mind salaja ja avalikult. Meenuvad ülikooli ajad, kus otsene naaber otseselt haises. Unustas oma väljaheited põrandale ja teise osa enda külge, millega käis mu magamistoa uksel nõudlemas, et alt poest pool liitru votku tooksin. Oma abivalmiduses ja eelduses, et peale käsu täitmist mind rahule jäetakse, ma ka tõin selle vägijoogi. Paaril korral kaasnes sellega ka tükk venekeelset seletust, et ma ei joo täna koos Sinuga, sest vaja õppida.

Täna hakkas ka meil siis väikelinnas alumine naaber haisema. Tõenäoliselt tegi ta seda ka varem, aga ust hakkas lahti hoidma alles mõned päevad tagasi. Terve koridor on ammoniaagilõhna täis. Kirbe lõhnaga lämmastik, mis on läbinud inimorganismi. Trepikoja akent käin avamas, aga keegi on sama järjekindel seda sulgema. Nad ei tea, mida olen võimeline haisupeletamiseks tegema. Aga ma ei tea ka seda, milleks on võimeline mu nähtamatu vaenlane.

Elu on võitlus!

Mis on tõsi?

Ma tunnen, et pean ennast välja elama. Mis järgmiseks? Ema Theresa on saatanast, Lennu oli Hitleri käsilane, Ott Kiivikas on naine, Volvo on papist, Caesar on mütoloogiline tegelane, Suurbritannia on miraaž, Uganda lipul on tegelikult tükk kakat, Tiger Woods on homoseksualist, mu ema polegi mu ema ...

Kas milleski saab kindel olla? Tegelikult hetkel usaldan oma emotsioone. Ja need ütlevad, et ära usalda kedagi ega midagi. Eriti vastikuks muutusid mulle peale nähtud intervjuusid Peep Pahv ja Erki Nool. Viimane võiks ikka läbi mõelda, kuidas ta oma olümpiakulla kätte sai. Veel kriibib närve, et Norra Marit paneb oma dopinguga ja kõik teavad ja naeratavad. Aga vaesekesel on ju astma. Hullud suusaässad naabermaadest ka kõik vangutavad päid ja praalivad. Ma nüüd ei mõista, aga eesti keel pidi üks väheseid olema, kus on selline mõiste nagu kahjurööm. Peaks välja uurima, aga tundub, et norra keeles on ka see olemas. Oleks šveitslastel üks ja konkreetne keel, siis ka nemad tunnistaksid seda sõna.

Ei hakanud kergem. Pea läheb kohe lõhki.

Lähen ostan ka poest väikse steroidi ja silkan jooksma.

Kuninga kõigutamine

Mina arvasin, et mu empaatiavõime kadus detsembri alguses. Ma tõotasin, et ei armasta enam mitte kedagi ega midagi. Lubasin, et unustan oma suure lojaalsuse oma lemmikute suhtes. Ei ela kellelegi ega millelegi kaasa selliselt, et silme eest must. Mõtlesin, et ei kujuta enam oma iidolite konkurente tatisteks kollideks.

Aga mis siis juhtus?

Sees hakkas kihvatama. Tekkisid pisarad ja vimm. Esiteks eesti jalgratturite peale mõeldes seal kurjalmaal ja teiseks ... Miskid halvad mehed tahavad röövida mult mu lapsepõlve emotsioonid. Nad mustavad mu ainust seotust suusatamisega. Nad loobivad poriga (... ei dopinguga) meest, kelle nägemine juba toob mu hinge rahu. Mees, kes leiba reklaamides ei võta mult leivaisu. Mees, keda ise paar nädalat tagasi kiitsin ühele vööramaalasele kui puhtuse ja pühaku võrdkuju. Mida te teete? Kes te need kurjad olete?

Mille pealt on vaja valgus eemale tõmmata? Mis peab varju jääma?