22 October, 2017

Toss


Istun omal voodil. Käes sahtli esipaneel ja põrand koitanud villaseid sokke täis. Hunnik on hall ja kahvatu, möni üksik eredam triip seas. Aga kui palju värvilisi mälestusi, nu ei saa ühtegi hõredikku ära visata, sest viimne kui üks sokk on vanaema kätetöö. Toksin varbaga jalavarje ja mötlen, et kui kuskil sulgeb uks, siis peaks kuskil mujal avanema uus. Nii pidvat olema. Eks ma siis usun sellesse ja lasen asjadel kulgeda. Samas seda teist ust ei tahaks pauguga lajatada.

No comments:

Post a Comment