Et mäletaks

Peeter Sauteri poeem "Märkmeid vaeste kirjanike majast" pani mind enda üle imestama. Mitte raamatu, kirjaniku, vaid just iseenda üle. Nagu mina oleksin viiekümnene joomist armastav, kaaslaseid surmale kaotav keppiv mees. Oma süngusele, naturalismile vaatamata olid mõtteread helged. Millestki sellisest nagu ongi puudus. Ühest viiekümnesest mehest mu elus. Sellisest mõttemaailmast. Et siis imestasin, et minus on veel see tahk olemas, aga äkki minus on juba see olemas. Ehk üllatus.

Inimesi armastavad mõtisklused. Või siis, kes otsib, see leiab oma igatsetud igalt poolt. Või "Vaesus õpetab muinasjutte".  Tavapärane elu läbi autori ausa mõtteprisma.  Miks ma arvan, et aus? Lihtsalt seetõttu, et ma ise ei julgeks oma piinlikke eluseiku avalikult kuulutada. Isegi kui selliselt asju pole juhtunud, siis ma häbeneks oma veidraid mõtteid. Vat siit siis tuleb, et pean siiraks ja ehtsaks kirja pandudt (mina vormis ju). Mulle väga meeldis ka see päriselu seal sees ja eneseiroonia loomulikult.

Bukowski, kes on pidevalt WC.
Jaan Krossi nimelise auhinna lugu.
Kärbsed.
Surm.
JNE.

Läksin internetti ja vaatasin järgi, kas ikka mäletan, mis nägu autor on. Mõtlesin õiget meest.

"See kodu pole ristikhein
on leebe lein ja väike vein."

"Play the fool it doesnt hurt
ja tõepoolest võib lollimängimine
vaktsineerida
haigetsaamise vastu."

Panin kirja, et tulevikus mäletaks.

Pärissõbrad

Tühimiku täitmiseks kriitseldan siia veel mõned sõnad lugemisest. Ma armastan raamatuid, mis on kirjutatud raamatutest. Eriti veel nendest, mis ma lugenud olen. Nagu kohtumine vana tuttavaga. Karl Hein "Ajaloolised isikud Eesti ilukirjanduses" pakkusid just sellise elamuse. Pealkiri isegi mitte ei vihja, vaid reedab koheselt, millest teos oli. Seega ei mingit põrsat kotis. Kõigele lisaks sain oma mälumängu pagasisse ka rea fakte. Ma pole kindel muidugi, et õigel hetkel õigest ajukurrust neid otsima hakkan. Näiteks mandragoora taime kasutusest ravimimaailmas; Ivo Schenkenbergi isa oli müntmeister jne.

Aga mis ma jauran. Olen sõnastanud juba oma mõttevoolu alguses selle raamatu väärtuse. Ta tõi mulle meelde minu lugemismälestused ja andis neile värvi minu teisest hobist. Kaks maailma said kokku. Täpselt need kaks maailma, mis mind suudavad veel naeratama panna ja mõnu tundma. Kirjandus ja ajalugu. Kui korvpall ei vasta mu ootustele ja minu saavutusi (aga äkki ma olen ise asjadest valesti aru saanud) ignoreeritakse ning jää ei sula, et saaks õues jooksmas käia, siis on veel kirjandus ja ajalugu. Mõlemaga on see eelis, et iga päevaga tuleb neid järjest juurde ja juurde. Kusjuures seda lauset kirjutades ma isegi muigasin. Hakkas füüsiliselt mönus.

Alguses arvasin, et karistan ennast, kui kõikidele elavate inimeste kutsetele midagi koos teha vastan eitavalt. Lähen koju ja loen raamatut, plätsutan palli või teen veidraid võimlemisharjutusi oma uute jalaraskustega. Nüüd sain aru, et mu vanus on sealmaal, et saangi naudingu nendest tegevustest, kus ma ei pea esinema, kellelegi midagi tõestama, oma kehva iseloomu juures ikka naeratama. Saan olla suspede väel, kõht ripakil, juuksed laiali mööda higist nägu ... Tegelikult ma vist ei ole üksi ka nii, aga see mõte loeb. Vist.

Hea lugemine oli. Minu eestimaised pärissõbrad kõik seal sees.

Tahaks ka

Pole ammu raamatutest kirjutanud. Nagu poleks nendega kokku puutunudki. Tegelikult on see petlik. Olen kuidagi paljude kirjatükkide lummuses. Oma "eripära" :) rõhutamiseks vahendan emotsioone, mis tekkisid Revaz Inanišvili "Keegi jääb bussist maha. Helesinine lõngakera" jutustustega. Nuh, selles möttes, et need lookesed olid eesti keelde saanud 1979. aastal, aga konkreetne raamat oli küll sellest ajast saati inimkätest puutumata. Esimene lühiproosa ei kõnetanud mind. Veider küll ... grusiinlasest maakooli õpetaja on armunud mehesse, kellel on oma kaasa olemas. Dialoogid tundusid kuidagi näidendilikud. Või ma ei kujuta ette, et tavalised inimesed sedasi omavahel räägiksid. Kui neil ei ole aega vormida oma lauset minuteid.  Või nii aeglasel inimesel kui mina - tunde.

Teine jutustus aga takistas mul lausa tööd tegemast. Või vastupidi. Töö sõitis sisse kui ma elasin raamatus. Mees kirjanik kohtub puhkusel naisterahvaga. Tekivad tunded, käiakse koos mägedes, kalal, külas, elatakse intensiivselt. Tundeid on kirjeldatud selliselt, et ma ise ka tundsin neid. Tuli igatsus peale. Ja siis järsk lõpp. Neiu läheb ära. Mul siiani nii valus nagu oleks see juhtunud minuga. See Gruusia tunnete intensiivsus jõudis vast ka minuni. Huvitavaid lugusid on elus olemas. Väga huvitavaid.

"Koos meie füüsilise seisukorraga muutuvad ka meie mötted ja tõekspidamised."

Hämming

Nonii, ma olen ikka täielikus hämmingus. Ma pole suur teleka sõber, aga ootan reedet ja Kuldvillakut. See tähistab minu jaoks töönädala lõppu. Nagu klõps ja mõtted lähevad kodusematele asjadele. Jätsin kohalikule prominentide peole minemast, sest tasuta söök ja jook polnud nii ahvatlev. Pool tundi keegi viitsib mulle küsimusi ette lugeda, vat see on ahvatlev. Aga mis siis sai, telekas oli täielik kaos. Kolm tibi itsitasid ja kudistasid. Raiskasid aega ja edvistasid. Küsimused olid ka lihtsamad kui tavaolukorras ja mul oli nii piinlik, et olin pool ajast peapidi teki all ja teise poole ajast lihtsalt vahutasin vihast ja tänasin jumalat, et minu ja kolme osalise vahel oli telekaekraan. Saatejuht nimetas seda veel naistepäeva eriks ja ütles, see saade on kõigile naistele. Juba teist korda see aasta avastan, et vist olen mees. Ühesõnaga olin poole saate pealt nõus juba kuskile kirjutama, kas siis telekanalile või lausa nii kaugele, kust on ostetud see saateformaat. Ma tundsin, et seda pühadust on solvatud sajaga. Päriselt ka, selline tunne nagu oleks solvatud mu ... noh kõige olulisemat inimest mu elus.
Tegelikult ma pole nii kuri, aga hakkasin mõtlema, et kas meil "meelelahutus"-saateid pole piisavalt, et nüüd ühe saate žanri hakatakse segama labase komöödia omaga. Keegi oleks veel võinud peale ka naerda ja mul jääb veel vähemaks põhjuseid teleka ees istuda.


Nüüd on vist juba hilja minna valla rahade eest jooma. Tegelikult ikka lausa selline raha, millega mul pole karva võrdki pistmist. Kunagi rääkisin sellest, kuidas oma raha käekõrval ühte teise valda viin ja ootan, et nad tee lahti lükkaks talvel. Minu raha eest. Aga äkki ka need vallad kunagi ühinevad.

 Nüüd otsin endale netist mõned huvitavad faktid.

Mul on nii kahju

Lugu, mida hakkan pajatama, juhtus täna minuga. Ma ei saa garanteerida, et suudan olukorda hinnanguvabalt kirjeldada ja jääda minasõnumi keskseks. Aga avastus, mille tegin, käis küll minu kohta. Et päriselt lasengi kogu maailma vigadel enda kraesse kukkuda.
Kui nüüd algusesse jõuda, siis hommikul tekkis mõte, et läheks tooks päälinnast endale mõned sporditarbed. Mõtlesime, et läheme keskusesse, kus saab kõik oma mured ja röömud lahendada ühe korraga. Võtsin kaasa oma fotosid (alates juunist 2012 - märts 2013) sisaldava mälupulga, et lasen sealt mõned ka paberkandjale paigutada. Ma endiselt albumisuku - konservatiiv ikkagi.
Viisin ilmutisse, kus vöörapäraselt eesti keelt kõnelev mees võttis mu mälupulga ja küsis, milliseid pilte tahan ja missuguses formaadis ja läikes. Vastasin küsimustele ja ootasin, et saaksin oma vidina tagasi, peale seda, kui pildid on tema masinasse tõmmatud. Mees aga ütles, et töö hetkel selline, et ta paneb pärast pulga koos piltidega ümbrikusse. Nii ütles ja mulle tundus küll veider, sest olen harjumuste ori ja tavaliselt antakse andmekandja kohe tagasi ja ma otsin jopel tühja ja lukuga põuetaskut, kuhu see kindlalt ja turvaliselt paigutada. Samas sel hetkel tundus ka tema pakkumine loogiline. Tegelikult ju oligi. Panen pärast koos piltidega ümbrikusse. Ütles, et 15 minuti pärast valmis ja ma vastasin, et tulen umbes tunni pärast.
Mõnulesin poodides. Ikkagi palgapäevajärgne päev ja sain lubada endale uue jope ja jalaraskused, millega saab treenida ning millest olin unustanud aastaid. Päriselt ka, aga täna otsustasin ennast hellitada.
Enne kodusõitu siis veel fotod krabada ja maksta. Nägin leti peal oma ümbrikut ja piilusin sisse. Olid küll mu pildid, aga mälupulka ei näinud. Vaatasin veel ... ei olnud. Mees toksis mulle juba arvet. Küsisin oma pulga kohta. Vastus: "Sellega juhtus nüüd nii, et mul said Su pildid juba ammu valmis ja panin pulga ümbrikusse ja siis tuli üks teine mees ja võttis oma ümbriku ja Sinu piltidega ümbriku ka. Tegin Sulle uued pildid. Need, mis letil nüüd. Aga kui mees tagasi tuleb, siis saad oma mälupulga tagasi." Ma arvan, et mu silmad olid suured, mõlemad olid suuremad kui Steven Tyleri suu. Küsisin veelkord, et kuidas või mis. Ja lisasin: "Sellel pulgal on väga palju isiklikke pilte." Teenindaja vastas, et heaküll, ma teen teile kliendisoodustuse. Nüüd vajus mul suu ka lahti. Ja ma veel tänasin teda, ausõna. Enne minemist andsin talle oma telefoninumbri, et kui mees tagasi tuleb mu piltide ja pulgaga.
Tegelikult oleks ma ju pidanud kohe valvel olema, kui pildid valmis saavad ja maksma tormama. Eks ma olen jah süüdi ja nii kena temast, et teeb veel süüdlasele sõbralikke järelandmisi.
Ma tundsin, et ma tegin valesti midagi, et oma asjadest ilma jäin. Pildimees vaatas mulle veel siiralt otsa ja ma panin süüdlaslikult pilgu maha. Et jah, teinekord olen parem.

Mingil hetkel hakkas mulle probleem kohale jõudma. Kuskil on üks mees, kes vaatab mu reisipilte, mu sõprade siiraid nägusid pidutsemas. Vaatab mu jänest, mu töökaaslasi, mu venda. Mind ka, aga seda paaril pildil sadadest. Ta näeb mu nägemust maailmast, selle ilust ja inetusest. Saab itsitada mu üle. :)
Arvestades tänapäeva võimalusi, siis jääb loota, et pildid ei jõua kuskile avarustesse. Seal supeltrikoodes kolleege Surnu merest ning sõpradest koos alkopudeliga. Sellest võib mõnel ju jama tekkida. Nad usaldasid mind neid pildistama ja nüüd ... Ma olen ikka mõnusa kärnaga hakkama saanud, ausõna. Peale kõike muud võivad prügimäel tuules lennelda 35 ilusat pilti mu lemmikinimestega.
Mis ma ise oleks samas olukorras teinud? Otsemaid tagasi sinna, kust sain vöörad asjad. Ja tegelikult ka, niipalju ma ennast tunnen. Ma usun usaldusse.

Äkki ta veel teab mõnda inimest pildil. Ma loodan, et prohvetlikel sõnadel: "Asjadel on kalduvus teie juurde tagasi tulla" on ka seekord võimu.

Palun vabandust.