Ta istub voodil. Suvalises hotellitoas. Kõrval tühi Vana Tallinna pudel ja kaks läti keefiri pakendit. Ta ei tunne ennast nii purjus, kui seda taarat vaadates võiks arvestada, isegi iiveldama ei aja. Arvatavasti on selleks hetkeks kiri läbi loetud ja üks süda pulbriks murdunud ehk siis katki läinud ja need jupid omakorda veel purunenud. Vat nii palju ülekohut saab teisele inimesele teha. Uks avanes, neiu suunas oma pilgu televiisorile, kust tuli lätikeelne jutusaade, meenutas "Foorumit", aga inimesed tundusid vabamad kui meie poliitikud. Ilmselt naine ei petnud tulijat oma süvenenud pilguga, sest voodilt haarati pult ja peale paarisekundilist klõbistamist jäi pilt pidama muusikakanalil. Lauldi inglise keeles koosolemisest ja usaldusest.
"Lähme hotellibaari, seal käib trall ja tagaajamine."
Naine tahtis esialgu eitavalt vastata, aga kuna ei leidnud ühtegi argumenti tuppa jäämise kaitseks ja mõeldes sellele, mida meesterahvas üldse silmas pidas, kui tegi endale mõned päevad tema jaoks perest vabaks, siis oleks mitte minemine järgmisele inimesele liiga tegemine. Kohe, kohe saab naine hakata ainult enda elu elama, seni peab veel teistega arvestama.
"Ma vahetan pluusi."
"Hea küll, ma lähen, tule järgi."
Green Day särki seljast tõmmates käisid peast läbi erinevad mõtted - loogilised ja ebaloogilised, aga ta kordas endale: "Mul on lõbus. Väga." Selle sõna juures tõmas ta bändisärgi selga tagasi ja lahkus ruumist. Selle kuradi jama pärast ta ju enda vana elu eest põgenes. Pole ju vahet, mis seljas on. Kaaslane istus lärmaka seltskonnaga kõige uksepoolsemas lauas, et lihtne oleks õues suitsetamas käia ja juba lisas organismi Vana Tallinnale lisaks midagi Läti pärast. Kohe tehti naisele lauas ruumi, klaasid liikusid nina alla ja inglise ning vene keele segu kõlas paralleelselt külabändiga, mis laval musitseeris ikka läti salakeeles. Naisel läks kohanemiseks aega. Vaatas iga lauasistuja hoolega üle - juuksed, silmad, kõnemaneer, käte liigutused ja poole tunni pärast juba suutis neid kopeerida ja seltskonda sulanduda. Mingil hetkel oli ta kogu teemade koordineerimise üle võtnud ja nüüd ta ainus kaasmaalane hakkas tantsima kibelema. Eks tal tekkis jälle hirm, et ta magab oma võimaluse maha ja mõni kiirem slaavlane jõuab ette. Või tegelikult ta ei tahtnud enam jagada ei tähelepanu ega ka naist. Viimane aga oli jutustamisest ja kuulamisest nii suures sõiduvees, et ta oli oma elumuudatuse unustanud ja tantsimine ei tundunud ahvatlev. Tal oli lõbus. Väga. Sujuvalt oli seltskond tantsusaalist koridori liikunud, et mugavam kõneleda oleks, kui avastati seina ääres kinnine lauatennise laud, mis kohe üles seati. Imeväel ilmusid reketid ja pallid ja algas sõna otseses mõttes trall ja tagaajamine. Keskealised inimesed jooksid ja kilkasid. Kaks tundi ja võitja oli välja selgitatud ja inimesed väsinud. Polnud ju enam esimene noorus, ikkagi keskiga ja vahepeal oli tankiminegi ununenud. Loomulikult naine ei võitnud, sest võites sõpru ei võida. See tõde oli isegi väsimuse ja alkouima juures meeles.
Õhtul võõrasse voodisse vajudes meenus siiski ka minevik. Lugu sellest, kuidas ühel öösel suutis ta kolmekümneaastased mehed ja naised üle mopivarre hüppama meelitada ja sellest peaaegu, et olümpiamängud välja kujunesid. Naise elu tipphetked.
Uks avanes:
"Su telefon on välja lülitatud. Ma arvasin juba, et läksid selle lätlasega minema," ütles mees murelikult.
"Läksingi ju. Ta saatis mu ukseni. Väsimus tuli peale ja ma ei tahtnud takistada sul võitmast ping-pongi meistri tiitlit."
"Aga su telefon?"
"Kodus."
"Kodus. Aga kui sulle helistatakse? Muretsema ei hakata? Või mis mõttes?"
"Ole nüüd rahulik. Kõik on korras. Sul pole ju mulle vaja helistada, olen siin."
"Aga kui koju tagasi lähed, mis siis ütled?"
"Me ei pea ju sellest praegu rääkima," ärritus naine väheke. Tal polnud kavatsustki hakata oma mõtteid selgitama mehele, kes armastas elada oma turvalisustsoonis ja tundis paar korda aastas puudust lapselikust seiklusest, mis aga ei kaalunud üles kõike seda materiaalset, emotsionaalset, mis tal oli olemas. Oma kätega loonud, oma tahtejõuga hoidnud ja oma egoga kaitsnud. Mees arvas, et naisel on samad väärtushinnangud. Ta ei aimanudki, et ta kaaslasele pigem meeldis konstantne seiklus ja ainult paar korda aastas turvalisus.
Mehe pilk kainenes, hiljutisest lauatennise võidust saadud naeratus kadus ja mure ilmus tumeda varjuna ta näkku:
"Sa ikka saad aru, et ma lähen koju tagasi. Ma ei kavatse ..."
Naine ei lasknud mehel lõpetada. Ta ei soovinud piinlikku vestlust, mis oleks lõppenud tõdemusega, et ta on kehvem naine, kui see, kes mehel kodus on. Pole vaja uut elu alustada madala enesehinnanguga. Seega vastas kiirelt:
"Muidugi saan. Minu telefonil ei ole midagi pistmist sinuga. Ütle parem, mis me homme teeme."
Tundus, et naiivne küsimus lähituleviku kohta rahustas mesterahva maha ja ta hakkaski vastust otsima:
"Lähme loomaaeda. Seda sa ju soovid."
Naisel langes kivi südamelt, sest ta arvas, et kummaline vestlus telefonist on rikkunud kaaslase meeleolu ja positiivse suhtumise temasse. Aga antud vastus näitas, et pigem mitte. Praegu veel oli nende vahel kõik korras. Täpselt nii korras, et elada seikluslikult ja ilma kohustusteta paar päeva.
