30 September, 2011

Tsepeliin



Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid. Joosta tahaks ja eriti seda tunnet peale jooksu. Eks tuleb homme päevakavasse võtta.

Emotsioonid nr 1. (Ei ole juhtumite kronoloogilises järjekorras)
Seega üks. Inimene avab passi ja vaatab pilti: "Issand kui ilus Sa oled!" Ma pole kunagi kuulnud, et passipildi põhjal inimese välimuse kohta tehakse selline järeldus. Hüüataja oli muga viis päeva ühes ruumis olnud ja siis selline karjatus. Õnneks päästeti mind üldisest häbist ja kolmas kõrvalistuja leevendas oma totra lausega olukorra: "Kuidas see võimalik on, et Sinust ilus pilt. Päris elus Sa ju selline peletis." Õnneks on maailm veel omal kohal.

Emotsioonid nr 2.
Leedukatel on selle toiduga miski imelik suhe. Kõik, mis võimalik, tuleb rasvaga üle kallata ja hea oleks, kui midagi toorest kõrvale anda poleks. See nende rahvuskäkerdis Tsepeliin oli üle mõistuse koleda välimusega. Toredad kaaslased võrdlesid seda alates pullimunadest kuni okseni. Pealtnäha ilusatele pelmeenidele kallasid lisaks sulapekki ja pruuniks küpsenud peekonijupikesed kaunistasid mitte kirsside vaid rosinatena kogu komplekti. Supid olid, oeh ... . Olid siis olid. Kodus sain jälle oma jogurti ja vee juurde tagasi. Loodan, et kõht leebub selle lobi peale ja valu ununeb.

Emotsioonid nr 3.
Inimesed on ikka parim, mida jumal on loonud. Millised suhted, dialoogid ja mine aga poole tee peale vastu ja hiljem kujuneb meeldivaks kooskäidud ajaks see teine pool. Kõigile tuleb võimalus anda, eelkõige endale. Samas seekord ma vast olin liiga avatud. Meelega ei hoidnud nukataha. Tulemus käes, kojusõit oli nii meeldivalt täis juba nostalgiat. Hinges kriipis ja tekkis pisike mure, sest on ju nii suur tõenäosus, et ei kohta neid vahvaid inimesi enam kunagi. Maailm pole muidugi enam nii suur, kui pimeda eesriide taga, aga ega ta väike ka pole. Mõnda tuttavat eestlastki pole aastaid näinud, rääkimata siis naaberriigi kodanikest. Kaunase reisist ei jäänud nii eredaid inimsuhtelisi mälestusi nagu Vilniusest. Aga nagu ma juba korra mainisin, siis olin ise teine.

Emotsioon nr 4.
Võõrad keeled oleks vaja suhu saada. Pidin kuulama ühe onu leedukeelset mõlinat. Olin veendunud, et ta karjub mu peale, sest ta käed ja jalad käisid nagu võimlejal. Teises keeles õppisin informatiivse lause: "Sveriges mest köpta bil." Ja leedulasele kordasin sõna PUNKER seni, kuni ta aru sai, et see sobib igas olukorras kõike kirjeldama. Ülejäänud välismaalased nautisid juba populaarset eestikeelset TERVISEKS. Aga sellega oli nagunii kindlapeale minek.

Emotsioon nr 5.
Arvasin, et olen vanaks jäänud, arvasin, aga ei. Esialgu tundus, et pole mõtet igal õhtul erinevaid rahvuslikke alkohole sisse ajada ja järgmisel päeval koolitusel väsimusest ja organismi rikkumisest haiseda. Tundsin, et juba hakkan oma tüüpilist viga tegema ja seltskonnast irduma. Õnneks viimasel õhtul ei lastud mul seda teha ja inimesed, kes olid mu jaoks varju jäänud, äkki haarasid oma lummusesse. Tükk aega pole selliselt naerda saanud. Totruse näide nr 1-10. Natuke liiga kanget leedu õlle oli taris tsiviliseeritult juua valge veini klaasist. Natuke liiga palju oli enne manustatud Vana Tallinna, erinevat värvi viinamarja jooke, käärima lastud õuna lürbet ja normaalse promilliga leedu õlle. Ühesõnaga pokaali kallates läks natuke ju maha ka (kallaja polnud mina). Kiirelt vudis päästma kohalik noormees valge mopiga. Tegevuspaigaks suur söökla, tegevusaeg hommikul kell kuus ja tegelasteks kaks naissoost eestlast, üks meessoost leedulane ja sama masti rootslane. Puhastamine iseenesest lihtne ja loogiline. Mopiga ringjate liigutustega maad nühkiv leedulane sundis teisi hüppama õhku, kui ta nendeni jõuab. Vanasti vist mängiti seda hüppenööriga. Ja selliselt siis neli üle kolmekümnest ajaloohuvist pakatuvat inimest oma loogilise mõtlemise kaotasid. See päev nad ka seda enam ei leidnud. Vaatasid aga üksteisele otsa ja kõkutasid. Lasid teineteisel oma haigeid põlvi katsuda ja jälle kõkutasid. Iga mees veel kiitles, kellel suurem põlvetrauma. Sport endiselt aktuaalne. Võrdlesid Eesti ja Rootsi ajalehtede uudised ja loomulikult itsitus käis sinna juurde. Ainuke sama uudis oli köördsilmsest opossumist.

Emotsioon nr 6.

WC ja pesemisjärjekorrad ja pidev paberi puudus. Väga Väga ilus Vilniuse vanalinn ja õitsevad võililled ja suurtes kogustes daaliaid. Mitte just väga range ajagraafik ja jalutamine seismise tempos. Võtmeküsimuseks oli an angry latvian lady. Ta nimelt ei näinud koolitusel kõike positiivset, vaid kiunus negatiivsete üle seni, kuni oma poja järgi kutsus ja kodumaale kihutas.

Emotsioon nr 7.
Inimesel pidid vanaduses veidrused süvenema, siis mina pidin pensionipõlves inimest nähes jooksu panema.

Magus ja igatev valu.

19 September, 2011

Raamat Soomest



Mulle tehti üks huvitav ja vaheldust pakkuv tööline ettepanek. Nagu aeglasele eestlasele kohane, võtsin mõtlemiseks aja. Ma vist kardan spontaansust ja tahan plussid ja miinused kirja panna. Peale kõike muud tahan ka enne välja uurida oma võimekuse uue ülesande täitmise seisukohalt. Seega võtsin endale raamatukogust teise "...minu" raamatu ja asusin algtõdede juude. Ja seal järk-järgult raskema relvastuse manu.

Kaja Saksakulm Tampere "Minu Soome" oli kindlasti informatiivsem Hispaania kohta käivast teosest. Vaatenurk oli vastuvõetavam. Aga ikkagi ei meeldinud mulle üldistused. Ma poleks sugugi rahul, kui ütleksin mõne lause vööramaalasele ja ta tõlgendaks seda tüüpilise eestlase väljenduslaadi või mis veel hullem, meelelaadi osaks. Kirjutaja Soome hõlmas Jyväskylat. Varem teadsin, et selles linnas toimub miski autoralli, kus paljud mu tuttavad on käinud suurt kiirust pealt vaatamas. Peale selle midagi. Polnud kunagi isegi mõelnud selle linna eksisteerimise üle. Nüüd tean veel, et linnas asuvad tervisespordi rajatised ja metsikud pargid. Talvel on külmem kui meil ja kunst oma skulptuuridega on au sees.

Meeldisid ka isiklikud lood sõnavara õppimisest, prügisorteerimisest ja vestlusteemade valikust. Aga see ei läinud enam mu studeerimise arvele. Pigem kroonikalik uudishimu eduka eestlaste elamusest Soome ülikoolis õppejõuna. Endas kasvas taas kalevi all olnud seiklushimu. Juba kujutasin ennast ette Fiatiga mägistel ja jäistel teedel, kultuurierinevustest tingitud piinlikes olukordades ja mõnkord igatsusega kodu poole vaatamas.

Mis ma siis õppisin? Toitude nimesid: lanttulaatikko, porkkanalaatikko, perunalaatikko, munkki. Alvar Aalto on teinud kohaliku ülikooli. Ja kindlasti meelelaadi:

"Lehmadega on soomlastel oma eriline suhe. Esiteks, kuhu vähegi võimalik, sinna pannakse lehm kui kunstiteos üles. ... Lehmi kasutatakse ka reklaamides ja neist kirjutatakse raamatuid. Ja oma autosid kutsuvad soomlased ka vahel hellitavalt plekilehmadeks."

Tegelikult läheks mõnel sügisel Kesk-Soome küll.

15 September, 2011

Edev kott



Igal inimesel on oma lugu. See on nii põnev, tahaks nende lugudega kursis olla, näha arengut ja teada asjade algust. Aeg-ajalt saan mõne uue inimese maailma pilgu visata, teine kord hakkab mõni vana asi uues kuues edasi elama. Kuid viimasel ajal olen jõudnud tõdemuseni, et olen nii mõndagi lugu valesti tõlgendanud. Olen ennast sättinud inimeste ellu, kus mul tegelikult kohta pole. Pigem vastupidi, olen lasknud üle enda ronida. See ei ole siin kibestumise õppetund, vaid järjekordne koputus täiskasvanud inimeste uksele. Jalga päris vahele pole veel saanud, kuid arvan, et ukse olen juba üles leidnud. Kuna ma ei suuda teiste ego nii palju upitada, kui mu enda ego upitamist vajaks, siis ongi tark jääda statistiks.

Nägin eila poeaknal kotti. Peal olid siilid ja autod. Tugev struktuur, maalähedane värv. Maksis palju eurosid. Tean, et ei saa seda endale kunagi lubada. Selle raha eest ei tahakski. Aga uneleda ja kujutada ennast ette selle kotiga mõnda tänavat liikumas, ma ikka võin. Sama on ka ju inimestega. Tahan suhelda ka siis kui homme sellel ei ole miskit tähtsust ja tagajärge. Kus ei pea analüüsima kuu aega hiljem üksiku lase tagamõtet. Kus ei pea kartma, et vale lahmitud lause kelleski vihapurske esile kutsub. Selleks ongi hea istuda ühes lauas inimestega, keda näeb kolm korda aastas ja kellest tean ainult seda, et meie ainus kontaktpunkt on sport.
Ja homme iga mees oma liistude juurde.

Mõnikord on lahe olla üksik.

12 September, 2011

Poolmaraton



Läbisin oma elu esimese poolmaratoni (21,1 km). Arvan, et olen röömus. Tegelikult tean, et olen. Kuigi see ei ole kuidagi sissekirjutatud mu eluraamatusse, tundus, et saavutasin midagi. Täpselt ei tea, mis see küll on. Kuid tunnuseks on põhjendamatu enesekindluse kasv. Naeratan aeg-ajalt sama totakalt kui armunud peast. Vist.

Jooks polnud päris jalutuskäik. Peale viieteistkümnendat kilomeetrit algas võitlus endaga. Samas ei tahtnud kiirust ka eriti alla alasta, sest polnud suurt midagi lasta. Ainult väikest oli. Proovisin teepeal pakutavaid spordijooke (nendest kleepus suu kokku), vee sai endale kurku tömmatud ja energiat andev geel maitses kui ..... Ma isegi ei tea teist nii vastikut asja. Äkki banaan? Aga mingil hetkel tundus, et lisabuusti sain küll. Samas võis see ka petekas olla.

Valisin endale selgasid, kelle tempos püsida, aga tegin kogu aeg valesid otsuseid, sest peale kilomeetrit paari mu jänes muutis tempot. Tavaliselt valis kõndimise. Aga äkki neid lihtsalt häiris see, et hingeldasin neile täiest kõrist kuklasse. Sõi nende viimasegi energia. Või ahmisin nende viimase hapnikuraasu.

Sisenemine Tallinna munakivisesse vanalinna, mis natuke tõusis (tõenäoliselt laskumisega võrreldes). Ja siis mõtlesin, et oleksin kodus, oleksin käima hakanud. Motikas oli all ja valutas ka igalt poolt. Praeguseks hetkeks täpselt ei mäleta ka. Ainult positiivne on meeles. Ja siis orienteerusin selgade asemel tuttavatele ehitusobjektidele. Füüsiliselt tundisn, et lähenen kodule. Kaarli kirikut nähes arvasin, et mu rööm on vast sama suur kui patusel kristlasel kirikut nähes. Kohe kohe saabub õnnistus. Ma ei tea, kust ma selle raasu võtsin, millega mu suured ja rasked vesipõlvesed jalad vudima hakkasid. Möödusin veel kümnetest inimestest enne lõppu. Ja kõik.

Sain oma medali ning katkusin jooksutossud jalast. Nii palju ville ühes kohas polnud mu silmad varem seletanud. Kui huvitav, seda valu ma ei mäletanud sörkimise ajal.

Hakkama sain.

09 September, 2011

Jalg



Saaga algas kolm aastat tagasi. Alustasin oma jooksjakarjääri. Lühikest maad vabaaja tennistega, mis kaalusid tonne. Kui olin pool aastat järjepidevalt sörkinud, siis arvasin, et võin ennast premeerida jooksmiseks mõeldud jalatsitega. Ostsin nunnud valged kanda toetavad asfaldil kasutamiseks planeeritud papud. Suurendasin poole võrra oma treeningmaad ja sealt mu hädad alguse said. Parem jalg sai suuri ville talla alla. Aasta (!!!!!) kannatasin ja siis viskasin oma niked süüdistades nurka ja tõin poest allahinnatud adid. Spetsiaalsed jooksukad. Lisasin veel kolm kilomeetrit oma tavapärasele ringile. Höörumine ei lõppenud. Vesivillist sai verivill, mille alla kasvas hull nahapaksend, mis oli ka tavakõndides hell. Seda hooaega alustasin aprillis uue põlvkonna nikedega. Hakkasin tegema kaks ringi traditsioonilise ühe asemel. Pidin tunnistama, et viga on mu jalas. Kolm ei saa olla kokkusattumus ega juhus. Seega siis arsti juurde, et oma tallast skänn lasta teha.

See oli huvitav kogemus. Mulle näidati arvutimonitoril pilti, mis pidi mu vigast tallaalust kujutama. Kuskil miski olevat mu deformeerunud luu ja seda saavat parandada espessiaale taldadega. Eks lasingi need endale teha (miljoni krooni eest), aga onu polnud veel rahul. Tahtis mu puusi näha (erineval kõrgusel), lasi pluuse üles tõsta ja avastas, et ühe poole selja lihased tugevamad kui teise poole jagu. Ja lõpuks, paremas põlves põletik ja vedelik sees. Vajaks pikka aega külmaravi ja puhkust. Seda teadmist mul küll täna vaja ei olnud.

Viimane arst, mida ma külastan.

07 September, 2011

Väsimus



Ma ei mäletanudki, et töö nii väsitav on. Hommikul saan küll luugid lahti, aga õhtul vajuvad nad tavatult varakult kinni. Peale nelja hakkavad juba lõualuud rohkem lahti kui kinni olema. Loodan, et see suhteliselt ajutine nähtus. Jalad ja pea ka valutavad. Ühe keha kaks otsa. Kuskil keskel vast on mõni tundetu koht. Aga nagu ikka, veidi veel trenni ja küll minema hakkab.

Vahepeal olen jälle natuke discgolfi mänginud. Ja selle ala tõelisi tegijaid millimeetri võrra lähemalt tundma õppinud. See vast ongi selle nädalavahetuse suurim väärtus. Ei, tegelikult ikka vanade sõpsidega ringi hängimine ja nende uue veidrusega harjumine. Samas mõnel ka uus vana veidrus. Tsiteerides klassikuid: "Naiiiisss"

Eks ma siis puhkan ja värisen.

02 September, 2011

INIMENE



Minu vaimustus inimese vastu kasvab iga päevaga. Olen näinud, lugenud, kuulnud paljudest edukatest tulemustest, mida inimesed on saavutanud. Milline võim ja tahtejõud on pandud inimese sisse. Kunagi üks mu tänaseks kuulsaks saanud klassivend ütles füüsikaõpetajale, et looduses eksisteeriv kõige suurem jõud on tahtejõud. Aga hetkeks olen veendunud, et noormehel oli selline elutarkus juba nii varakult teada. Selleks just tema kuulsaks saigi. Vaatan imetlusega iga teeääres jooksjat (tahtejõud) ja jalgratturit (tahtejõud). Spordisaadetes olen lummatud sellest eelnevast treeningust, mis tehakse kasvõi selle nimel, et võistlustele pääseda (tahtejõud). Võtan kätte hea raamatu ja saan aru, milline osavus seda kirjutada (tahtejõud). Inimene, kes kaugel kaugel aitab teisi (tahtejõud). Inimene on imeline. Millal mina inimeseks saan? Kus tahtejõudu müüakse? Selle valemi lahendades vast saan inimneste hulka.

Haruki Murakami "What I talk about when I talk about running" - ehe näide mu eelnevast jutust. Jooksis järjest sada kilomeetrit, iga aasta üks maraton (25), treatonid. Kui esimene ebaõnnestus, siis treenis ujumist ja treenis, et siis endale tõestada, et suudab. Milline mees. Lugesin selle raamatu sõna otseses mõttes kapsaks. (Ja veel, tegelikult pole see minu raamatki, aga omanikule köögiviljad tavaliselt on meeldinud.)
Kuidas ta suhtus romaanide kirjutamisse. Aga nagu ta ise ütles, oma olemuselt on ta pikkamaa jooksja.

Murakami saavutused ja selle kirjapanek mõjutas mind suurelt. Sain järjekordselt aru kui tähtis on endale sihtide seadmine ja nende poole püüdlemine. Välised asjad on ainult taustajõuks. Jooksmise puhul pole oluline aeg, pikkus ega see kuidas teised sind näevad, vaid valu, mida ületad.

Ma pole viimasel ajal halbade raamatute küüsi langenud.

"... fugu fish, the tastiest part is the portion near the poison."

" ... an unhealthy soul requires a healthy body."