15 September, 2014

Jooks, jooks


Järjest ilusamaks läheb. Tundub, et naeratamine toob naeratusi. Olen täiega armunud. Mitte sellisel  skandaalsel füüsilisel moel, vaid kuidagi midagi peas heliseb ja helgib. Võib olla ka rinna sees. Aga kui nüüd järele möelda, siis on tegemist pelgalt füüsilisega. Kuidas ikka seletada 21 kilomeetrit jooksu. ...
Arvestades mu võitlust raua ja vähese treenitusega, tundus, et see aasta jääb maraton jooksmata. Õnneks on olemas poole lühem maa ja sellega peaks põdurast peast ja jalutades ka hakkama saama. Sellise suhtumise võtsin ja asusin rajale. Ikka üksi ja omas tempos. Nii nagu mul see pull käib. Üheksandal kilomeetril olin 2.20 tempos. Ausõna, see rahuldas mind ja oma uue treeningkava alguseks sobis ideaalselt (järgmine aasta paljaste päkkadega?). Sellel hetkel tundus, et ei aja iiveldama, pulss on minu kohta pigem madal ja jalad tõusevad maast ikka üle paari sentimeetri õhku. Ühesõnaga -  mõtlesin 2.15 peale ja tõstsin tempot. Must möödus üks oranžis pluuses mees, kelle tempot hakkasin kopeerima. Esialgu, seni kuni oma rütmi kätte saan ja siis üksi edasi sörgin. Kümnenda kilomeetri lõpuks oli mees mind märganud. Muide tema oli teisel ringil (jooksis ikka tugevate distantsi). Joogipunktis fikseerisin kella ja tegin järeldused, et samuti edasi on sobiv. Mees juba ootas mind. Ja seal me siis jooksime järjest kiirenevas tempos. Pulss hakkas juba jumpsima, proovisin ennast natuke mehe ja vööraste inimeste selja taha peita ja vaikselt hoogu maha võtta, aga oh ei. Sealt ta juba keeras pead ja vaatas mulle otsa ja hüüdis: "Kamaan, kamaan!" Jänesehaakidega põikasin ta kõrvale ja kannatasin edasi. Kaheksateistkümnendaks kilomeetriks sain aru, et aeg tuleb juba alla 2.10 (ma ei jookse kunagi teist poolt kiiremini kui esimest, aga nüüd hakkas vahe juba 10 minuti suuruseks paisuma). Mõtlesin, et tegelikult mul pole seda vaja, et ennast tühjaks pigistan. Aga väike kosutus joogipunktis, kui juba oranž mees mulle rahva vahelt lehvitas. Nii me siis koos munakividele keerasime. Vaatasime otsa ja naeratasime ning lidusime juba kiireima kilomeetri ajaga Kaarli kiriku juurde. Ja siis spurt (waf?) Sellest tsirkusest ei kavatsenud küll osa võtta. Need kümme sekundit, mis viimase 400 meetri pealt võidame, ei ole küünlaid väärt. Pole ju koha peale võistlus. Pulss oli juba minulikule tasemele jõudnud. Naeratasin mehele ja lisasin: "Go". "No, no, no ... you too". Ja seda ütleb mees, kes lõpetab maratoni ja mina jonnin poolmaratoni pealt. Võtsin siis oma rasked koivad jalge alt välja ja asusin suruma. See võis koomiline olla. Vere maitse tuli suhu, aga teadsin, et kui hakkan aeglustuma, siis ta aeglustub ka ja seda ma oma hingele ei soovinud võtta. Seega finišikoridori jõudes tuli välja, et nüüd tuleb need viimased viiskümmend meetrit veel võidu teha mehega, kes mind on praktiliselt tühjaks jooksutanud. Rahvale nalja või nii. Mis tal viga, ta ju vööramaalane, mul ikka mõni tuttav publiku seas. Pärast iroonilised küsimused, et kas soovisin lõpuga kaotatud aega tagasi teha vms.
Lõpp. Hingasin paar korda hüsteeriliselt ja kõik muutus normaalseks. Noormees (nüüd oli aega kaeda) tänas mind kui oma tempomeistrit (waf?). Siis soovis ta teada, mis aja ma välja jooksin ja läks oma teed. Ma va tohlakas ei mõistnud midagi ütelda ega küsida. Vaatasin talle oma nõutute ja päikesest punaste silmadega otsa ja saatsin nüüd juba tuttavat selga kuni rahvamassi sulandumiseni. Ja olingi nii armunud sellesse lätlasesse? itaallasesse? ungarlasse? (noh vaatasin aegu ja nuputasin). Oma kehva vormi pealt tegin tänu talle hea joosku (ise olen rahul), ei andnud alla, sest oli vööra ees häbi ja nagu välja tuli ka kohustus. Ja olengi armunud sellesse olukorda. Ma saan aru inimesest, kes ütles, et tal on tunne, et jooksmine teeb temast parema inimese. Selles valguses ma näen, et ühel päeval on mul poolmaratoni aeg 2.00 (ma tean, et kõik kiired inimesed itsitavad nüüd pihku, aga ma ikka naeratan).

Selline kannatamine tasub ennast ära.

12 September, 2014

Naeratus


Kuidagi on nii, et asjad ja sündmused liiguvad kutsutu suunas. Eelmisel aastal sain ühe vana mehe pööningult 1896. aasta Nikolai II portree, samaaegses raamis. Lasin puurida tööl seina augu, riputasin pildi ja sealt see viimne tsaar mind vaatab. Seetöttu ostsin ka endale Henri Troyati raamatu "Nikola II". Mitte ainult. Selle kirjaniku elulugude kirjutamislaad mulle sobib. Olen mitmed kuulsad Venemaal elanud inimesed tema kaudu endale tuttavaks teinud.
Inimlikus plaanis mulle Nikolai meeldis. Otsustusvõimet oleks võinud rohkem olla. Loomulikult ei istunud mulle tema pödur võimuhimuline naine. Samas ta armastas oma meest ja lapsi. Ja ma ju tean, millesse inimesed hakkavad uskuma, kui lootust enam pole. Ja kui tegemist on oma lapsega.

Aga ühe mu sõbra naine tuli välja avaldusega, et mulle nagunii ei meeldi naised :) Ju siis nii on. Seega ma ei juurdlegi tsarinna üle enam.

Teise elamuse sain Andre Tamme "Lapsepõlvekülast". Jutt naiivselt helge. Kõik on roosamanna. Kõik on head psühhologiseerimata tegelased. Dialoogid olid nõrgim koht. Nad olid pärit nagu mõnest üleeelmise sajandi didaktilisest lasteraamatust. Muidugi meeldis mulle, et minu vanaemast ja isast oli kenasti kirjutatud. Neist ei saakski ebakenasti kirjutada. Selleks peaks inimestel olema ulme hea fantaasia.
"Hästi tore pere on Põllu talu vanal perenaisel ja tema ise on üks kuldne hing, auks ja uhkuseks kogu külale."

"Jah, üks mõnus ja abivalmis mees on see meie naabrite veoautoga väimees."

Ma ise mäletan vahemaid ja inimesi natuke teisit, aga ma olin väiksem ka (nagu mainitud on mitmel korral). :) Tegelikult see raamat pani mind naeratama.

Käisin täna teatris ja selle asemel, et nautida etendust, hakkasin mõtlema näitleja isikliku traagiliste juhtumite peale. Kruttisin ennast ikka nii üles, et naerukohtadel julgesin kõvemini nuuksatada, et mitte päris ära lämbuda. Etenduse lugu rääkis mehest, kes tellis enadale palgamörvari. Aga laheda tooni andsid eelarvamused, mis inimestel on erinevate rahvustega seoses. Üks tegelane ütles toredasti: "Mind ei huvita Su riigi invaliidistunud ajalugu." Ja tegelikult nii ongi.

Käisin seenel, ronisin Roostal, ....,  sain valusa õppetunni (mille üle hetkel on väga hea meel. Kummaline küll, aga tänu sellele toimus nagu vabanemine. Ebaõnnestumise töttu sain painest lahti. Imelik, aga ma naeratan, kui sellele mõtlen). Olen näinud ilusat uut kodanikku. Olen saanud kutse teiste suurest röömust osa saama. (Kaks viimast mõtet panevad mind ka naeratama).

Naerata ometi.