17 December, 2017

Kolm lugu


Õhtul (peaaegu öö) hakkan minema Heidelbergi äärelinna ühes hotellis pessu. Heliseb toatelefon. Esialgu ignoreerin seda. Aga masin muutkui tiriseb ja tiriseb. Annan alla ja vastan. Helistati retseptsioonist ja öeldi, et politsei tahab minuga rääkida. Väljendasin oma jahmatust. Paluti, et rahuneksin, sest politsei leidis linnast mu rahakoti. Reageerisin nagu tavaliselt: "Minu rahakott pole kadunudki."
Siiski tuli välja, et tegemist oli minu rahakotiga, mille pärast Saksa politsei oli helistanud lähedal asuvatesse hotellidesse ja uurinud, kas kuskil ööbib minunimeline turist. Hea töö!

Tulin reisilt koju. Majasõber oli röömus, natuke nagu oli hakanud puudust tundma. Pakkisin asjad ja läksin WC-sse. Vett peale tömmates jäi nupp pihku ja enam tagasi omale kohale seda ei saanud. Näitasin "saavutust" majasõbrale. Rööm sai otsa.

Läksin päälinna heategevusjooksule. Enne starti astus minu juurde mees, kes oli poole vanem kui mina ja natuke peale ka. Hakkas mulle rääkima oma jooksuröömust ja selle aasta saavutustest. Üldiselt armastavat ta rattasõitu rohkem, aga jooksmine ajavat ka asja ära. Vahepeal käis staripauk, aga mehel oli veel lause pooleli, nimelt loendas ta, mitmes jooks siis sellel aastal. Ma siis rutakalt ütlesin: "Et see jooks ei lähe kirja, kui Sa seda ei alustagi." Ja vanamees pistis punuma.
Finišis ootas mu ilusti ära ja surus kätt, lisades: "Tahtsin oma uue sõbra jooksu lõpu ka ikka ära näha!"  Nu, töepoolest ...

No comments:

Post a Comment