31 August, 2012

Vahel tundub ...


 Vahel tundub ..., vahel tundub ...!

Vahel tundub, et tahaksin midagi muud, kui seda, mis mulle on antud. Vöi, et tahaksin varem kui see tuleb. Ja samas see, mis tulema peab tuleb ikkagi. Aga kust ma tean, mis tulema peab? Nüüd siis sai see teoks, millest me rääkisime aastaid, kuidas ma kolin rahumeelsete ehitajatega ühte tuppa. Saan endale toetava pinginaabri ja panen toa sisustusse väheke naiselikku kätt. Köik läkski nii, ainult selle vahega, et unistajaid pole enam ja tugiisikuks olen mina. Loomulikult oli vahva sebida köige körgema ülemuse käest välja seinakell ja see siis lasta oma kabiini paigutada. Vötta endale riiuli kõige körgem korrus ja kuulata, kuidas kunagi ma meeldisin oma väikestele söpradele. Aga see ei ole see. Mitte kunagi ei ole enam see. Isegi unistus pole enam see. Keegi ei kuku enam kunagi istuli suurest röömust mind nähes. Mitte kunagi.

Pealegi ma pole tajunud oma vananemist. Aga vaatasin eila tennist ja mu üks lemmikutest - Davidenko - oli platsil. Ma vaatasin teda ja avastasin, et ta on vanaks jäänud. Googeldades selgus, et ta ikka noorem kui mina. Järelikult on see ka minuga juhtunud ... Aga see ütlus, et oled vana siis kui käid rohkem matustel kui pulmades. Seega pole küsimustki. ... Ma ei pea peegli juurde minema masendust otsima. Isegi noorena ei armastanud ma peeglit.

Vahepeal olen hoidnud madalat profiili. Kohtunikuna ei ajanud midagi sassi, kuigi vett segasin. Uus töökaaslane on mu südame võitnud, olen koos jaganud temaga oma elu ühte suuremat kirge - parandada löhkiseid asju. Saime kahe peale korda kohvimasina (mis tegelikult oli töökorras, aga käsklust polnud talle öigesti antud). Olen jooksnud oma tallaalused veriseks ja lasknud sportrinnahoidjal ka tema hoitavad elemendid verele hööruda. Ja siis vaatan pidevalt ukse poole, et sealt siseneks adrenaliinilaks. Aga millegi töttu on asi viibinud, kuigi tähtedeseis vöiks ju olla lubav.

Vahest on mul tunne, et tahaksin midagi muud, kui seda, mis mulle on antud.

Appi, ma vajan ...

27 August, 2012

Naer ...


Teater. Suveteater. Abieluettepanekutest. Georg Bernard Shaw "Mesallianss ehk vääritu abielu", jälle Ohtus, seekord aidas. Kuigi piletile oli kirjutatud aed. Miks ma seda mainin? Väga lihtne, tundes mind, siis on teada, mitu kihti riideid selga ajasin ja kui palju vihmakatteid kotiga kaasa tassisin. Seega higi voolas ja kindlasti oli raskuseks mitte mulle, vaid mu vöörale pinginaabrile. Aga eks teater ole mitmedimensiooniline. Kuuled, vaatad, tunned, haistad.

Mulle meeldisid etenduse dialoogid. Vöeti luubi alla kirjanduse ülesanded, inimese sünnis käitumine, abielu eesmärgid, laste ja vanemate suhted. Eriti meeldejäävaks oli  Andres Raagi sotsialistist tegelaskuju. Alguses tegelikult tundus, et ta ongi huumori jaoks sisse toodud, aga samas see nali töötas. Kui muidugi möelda autori maailmavaatele, siis loksub möni asi minu segases maailmas kuidagi paika. Vöi vastupidi, läheb segasemaks.

Naistegelased esindasid köik erinevaid tüüpe. Kuid ma ise ei suutnud ühegagi samastuda (minu probleem). Maailmavaatelt siiski pereemaga.
Meestest - Bentley alguses käis närvidele, aga hiljem tekkis kuidagi kahjutunne (äkki ei peaks tegelastesse nii sisse elama, äkki ei peaks tahtma tunda seda, mida teised tunnevad). Joy oli usutav, aga nii kahepalgeline, et oleksin peaaegu sekkunud. Oh seda röömu.
Mis ma targutan, see etendus möjus. Vestlused olid tummised. Vörreldes eelmise nähtud tükiga, oli see rohkem analüüsipakkuvam.

Mis muidu. Mitte midagi. Üksindus süveneb. Ootan positiivsuslaksu. Nagu Hypatia ootas, et seiklused juhtuksid, tema isa ootas, et keegi puudutaks ta hingekeeli. Igaüks oma, aga ikkagi tuleviku poole.

Naerda tahaks.

24 August, 2012

Purpeks



Sönadega seletamatu segadus. Täpselt - ei oska näha pöhjust, tuua analüüse tagajärgedest ja isegi hetkeolukorra kirjeldamine on üle möistuse keeruline. Aju on vötnud vastu otsuse, et ei suuda sahtleid öigesse järjekorda panna. Proovib tegevused mötestada. Ega mulle ei meeldi ilma aerudeta vooluga kaasa minna, aga just hetkel selline asi on jälle toimumas. Peaksin vette hüppama ja kannad tugevalt maha panema. Algul kindlasti vötab tuikuma, aga hiljem künnaksin lainetes juba sihipäraselt. Aga miks ma ei tee seda? Motivatsiooniga võiks ju köik korras olla, aga tegelikult on neid kaikaid ikka väga väheks jäänud, millele toetuda hetkel, kui suudan teha hiiglasliku sammu vöi ka vastupidi, kui hakkan kukkuma. Nii vist ongi ... Ma ei alahinda kedagi ega midagi (loodetavasti), aga nii üksinda pole ma ennast selles maailmas vist ammu tundnud. Ehk see kuulus ütlus tagurpidiselt, mul pole kellelegi kilgata, kui ma midagi teen hästi (minu kategoorias hästi, mitte tavaliste inimeste möödupuude järgi). Ma ei saa kellelegi röömsalt höigata, et päev möödus ilma autot mölkimata ja pime soome vanamees ühe poolsaare spaas tegi mulle silma. No, ta oli ikka väga vana ja väga pime. Aga see olukord pani mind naeratama, mis sest et totakalt. Aga kellega sellist lugu jagada. Nonäed nüüd, sellest ma räägingi. Ehk rääkida ilma püändita lugu ja inimene vötaks mind sellisena nagu ma olen. Ja peale lugu olen ikka sama inimene - mitte rumala ega naiivse oreooliga, mitte saamatuse maskiga.

Kuskilt ajusopist tuleb mulle meelde Andrei Hvostovi "Projektijuht Posse". Ma ei tea, kuidas see haakub mu olukorraga. Vöi juhtus see kuskil idavirumaal juba, aga mu üüber aeglane aju lihtsalt sünkroniseeris asja alles paar nädalat hiljem. Mulle meeldis see lugu. Noor hakkaja poiss tegutseb ajaloos ja haarab härjal sarvist. Samal ajal on autor võtnud oma huviks lugeja harimise. Suutsin kujutada ette aega enne Liivi sõda. Mõtlesin inimese olemuse üle, kuidas targad ei tee vahet rahvusel ja kaubandus on köige alus. Ühesõnaga ma ei tunne ennast Tiideriku ega Alfina (kuigi hirmsasti tahaks), vaid hoopis sellena, kellest elu mööda läheb, sest aerud jäid koju. Tegelikult oleks see kena raamat väikestele sõpradele ette lugeda ja seda ju autor tahaksi.

"Ordumeister Toompea lossis vöis möelda, et see (tulevik) kuulub talle, kui ta üldse tulevikule mötles, sest miks pidanuks tulevikus miski erinema sellest, mis oli olnud minevikus?"

Ja kui inimene ka jagab oma munad erinevate korvide vahel, ka siis vöib juhtuda, et kolm korvi kukuvad. Vöib-olla ma enam ei tahagi mune, sellepärast liigun voolus? Aga Posse mõtleks tulevikule.

12 August, 2012

Otsustamine


Elu on otsustamise kunst. Teed valiku ja siis loodad, et mingist seisukohast oli see õige. Ja tegelikult enamikel juhtudel ei saagi teada, mis oleks juhtunud ja kui kaugele edasi jõudnud, kui oleks teise või kolmanda tee valinud. Näiteks kui oleksin õppinud kokaks, kas siis mängiksin discgolfi?
Nojah, tegelikult ma räägin ju hoopis millestki muust. Ja häbiga pean tunnistama, et hetkel tegin õige valiku. Valesti tegin kolm kuud tagasi, kui otsustasin siis sama moodi. Aga siis oli olukord teine. Isegi mina olin teine inimene, kui tsiteerida Eesti filmiklassikat.

Vahepeal olen käinud Eesti idapoolses otsas. Esimest korda elus käisin kaevandusmuuseumis Kohtla-Nõmmel ja kohtusin kirjanikuga, kelle raamatust olen siin ka pajatanud. Kaks korda discgolfis võistelnud ja jälle uute inimestega tutvunud. Ja kui peaksin valima, mis kõigest sellest mind enim on mõjutanud, siis loomulikult inimlik kaotus. Side teiste inimestega hakkab järjest vähenema. Ehk tegelikult jääb järjest vähem inimesi, kellest tingimusteta hoolin. Aga mis on parim ravim? Rääkida mõnest raamatust. See suunab mu mõtted alati mujale. Kuna elu on otsustamise kunst, siis otsustasin rääkida Haruki Murakami "Elevant haihtub".

Kolmekümnendates inimesed tegelevad oma elu elamisega, hirmudega, igapäevaprobleemidega. Mehed joovad ölle. Veel on müstilisi olendeid .... TV inimesed, härjapõlvlane, koll, kes tuli puu alt. Lihtne reaalsus seotud aju kujutlusega. Tavaline töötu mees otsib kassi ja loomaaiast haihtub terve elevant koos talitajaga. Unetu naine loeb raamatuid nagu ei kunagi varem ja härjapõlvlane aitab võita kaunitari südant. Tegelikult elevanditootmise jutt meeldis vist mulle enim, sest mind paelus konkreetselt selle suure looma tegemise kirjeldamine. Inimesed ühes osakonnas teevad kõrvasid ja teises jalgu. Ja samas kuskil viimases novellikeses kaob elevant. Jutud pole otseselt seotud, aga tegelikult on väga. "Pärastlõunane viimane muru" jättis seest eriti kõheda tunde. Lootusetus vist. Poiss jätab muruniitmise (mida ta oskab väga hästi) maha, sest tal pole rahaga enam midagi peale hakata???? Tüdruk oli ta maha jätnud. Ja samas polnud selles ka süüdi ei armastus ega raha. Appi, kui eluline ja samas ka üleeluline.



"Lõpuks otsustasin sulle hoopis vastamata jätta. Parem üldse mitte vastata kui puudulikult, kas sa ei leia? Ebatäiuslik vastus on niisama mõttetu kui vigane sõiduplaan. Kõigile oleks parem, kui seda üldse polekski."

Hetkel on see mu lemmikraamat. :)

06 August, 2012

Ikka jälle ...


Maailmas on jälle üks meesterahvas vähem, kellele ma meeldisin. Selline egoistlik seisukoht, aga oma nahas ma ju elan. Kusjuures mäletan kuidagi selgelt meie viimast vestlust ja kohtumist. Ma arvan, et mitte keegi mitte kunagi pole olnud nii röömus mind kohates, kui tema ühel suvalisel päeval. Suurest heameelest istus lihtsalt toolist mööda. Vat selline mälestus on minul kaasa võtta. Ajaloost vestlused televiisori ees. Ükskord sain nätsu pähe hambapastat. ...

Ülejäänud on hetkel üks suur pudru ja kapsad. Küsimärgid. Äkki oleksin pidanud ... äkki ta sai ikkagi aru ...

Niimoodi ei saagi inimesed kunagi korda. Rääkigu mulle mis tahes sellest, et asendamatuid inimesi pole olemas. Mina pole küll suutnud kedagi asendada. Hinge sees on tühjad augud. Miks???

Ma ei jäksa enam nutta.