31 July, 2012

Ilmapoiss


Hetkel oleks ajakohane rääkida ilmast. Või siis mainida seda, kuidas ta alati puusse paneb. Pühapäeval kohaliku külajooksu ajal (9,6 km) oli õues 31 kraadi ja keset päeva polnud varjupoegagi. Minu sörk toimus asfaldil, kus kahtlustasin, et kui piisavalt kiiresti jalgu üles ei tõsta, siis mu pastlatallad sulavad kuumuses. Vahepeal oli ka kõrbev vastutuul. Ma arvan, et järeldused võib lugeja ise teha. Seekord polnud jooks ka ringikujuline, vaid ühest külast teise, seega olin sunnitud veel 11 kilomeetrit kiirkõndi koju tagasi tegema. Seltskond oli hea vastupidiselt jooksule, kus olin nagu üksi rajal ilma varju ja veeta.

Ilma teine kärn oli eile. Red Hot Cili Peppersi kontserdil märjutas vihm mind korralikult. Minu sada aastat vana kilest jope pidas kõike muud kui vihma. Arvatavasti olin rinnahoidjani märg. Kahjuks olin ka kinnise jalanõuga. Ma ikka pidevalt imestan oma halba pastla valikut. Seekord oleks olnud plätu täkkesse panek. Aga ju ma mõtlesin, et sellisel üritusel on suur võimalus, et keegi mu liialt välja ulatuvatele varvastele maandub.

Bänd oli hea. Tuletas meelde lapsepõlve ja täiskasvanuks saamise vahepealset aega. Oma esimese palga eest ostsin Red Hoti plaadi. Oma autoavarii tegin Red Hoti saatel. Ühesõnaga kõik see, mis jääb esimese palga ja täiskasvanuks saamise vahele on seotud Red Hotiga. Veel meeldis solisti vitaalsus laval. Kostüüm oli ka selline, et tekkis kahetsus, et ise pole selle peale tulnud ja kuskil seltskonnas kasutanud. Ja mis põhiline, ma tean neid laule ja need meeldivad mulle. ELU MÕNIKORD ONGI NII LIHTNE.

Muide enne muusikalist elamust sain ka oma esimese 3D kino kätte. Vaatasime "Jääaja" seiklusi. Oli ilus. Oli huvitav. Kahjuks või õnneks sain rohkem emotsioone õhtuselt muusikapeolt.

Sellel suvel on veel mulle midagi varuks.

28 July, 2012

Unistan ikka


Avastus ... kuid mitte üllatus ... number 1. Ma ei saa oma elu elada ilma arvutita. Vaatan televiisorist mõnda saadet või filmi ja pidevalt tuleb guugeldada, mõni fakt vajab kontrollimist, lisainfo hankimist.

Nending ... kuid mitte üllatus ... number 2. Olümpia alguse puhul otsustasin natuke tähistada. See lõppes sellega, et täna hommikul ei tahtnud üleliigseid liigutusi teha.

Jagamine ... kuid mitte üllatus ... number 3. Käisin Ohtu mõisas "Suveunistusi" vaatamas. Teatrietendust - musikaalset komöödiat. Silmailu oli palju. Mõni stseen oli nagu vanaaegselt postkaardilt maha hüpanud. Võis siis vastupidi, sellest hetkest sai vanaaegne postkaart. Lugu oli suviselt lihtne. Vana tuttav lugu. Või siis vastupidi, uus lugu. Etenduse päris alguses ehmatasin ära, kui Mel ja Robert hakkasid omavahel karjudes suhtlema. Kartsin, et tuleb närviline tõmblemine. Õnneks oli stseenides palju pehmust, eriti tõi seda Belle tegelaskuju muinasjutumaalt. Ja loomulikult ilusa Nele-Liis Vaiksoo naeratus ja kaunid silmad. Parim huumor oli siis, kui Sinclair põhjendas oma abielu tulehark Amandaga. Midagi hakkas helendama kinkude takka.

Etenduse ajal ei vaadanud kordagi kella ja tooli maitse suhu ei tulnud. Samastasin ennast Meliga ja tema laul jäi ka koduteel kummitama, samas hetkel enam meenutada ei suuda. Kuidagi nii ... "Vahel tundub ...".

Ehk siis purjus olen olnud, pohmakat kannatanud. Teatris käinud, raamatuid lugenud. Sportida võiks alati rohkem.

Millest ma sellel suvel veel unistan?

23 July, 2012

Saaremõtted


Tulin just Hiiumaalt. Sellega seoses (ja veel paljude teiste asjadega seoses) ütlen ühe kipitava asja kohe ära. Et saaks selle taaga hinge pealt maha. Mis neil vanema generatsiooni inimestel viga on, nad suudavad rääkida mingi töö tegemisest kauem kui see töö ise aega võtab. Mõni tänitab ette ja teine kommenteerib takka järgi. Kas ei ole nii, et töö tuleb ära teha ja kui see analüüs ei sisalda paremaid töövõtteid, siis see pläägutamine tekitab lihtsalt juba ette vastikuse. Aga noh. Nüüd sai see kaelast ära.

Kuna tulin just Hiiumaalt, siis oleks sobilik mainida, et lugesin Douglas Wellsi "Jänki seiklused Hiiumaal." Oli peris hea huumor, kuigi ma ei jaga seda arusaama hiidlaste erilisusest :) Õnneks ma pole ka ekspert. Seega minu arvamus läheb korda ainult mulle. Eks jah, ma lugesin ka seda teost ühe hiidlase soovitusel. Olen varem kirjutanud, et Eesti kirjandus, mis mu käte vahele jõuab, on suures osas sinna tõugatud. Kas elu või inimesed. Tavaliselt inimesed.

Kõik seiklused ja lood tundusid realistlikus võtmes naljakad. Võis vabalt aru saada, kuidas autor tajus lammaste vedamise absurdsust või eestlaslikku loogikat. E hakka ju prügikaste tühjaks viima, sest need saavad siis jälle täis.

Meeldis veel see, et tulid meelde vana aja detailid, millele pole aastaid mõelnud. "Buss nägi välja, nagu oleks kaks väiksemat bussi omavahel kokku liimitud; sellel oli mustast kummist ühendus esimese ja tagumise osa vahel ning põrandal nende ühenduskohas ümmargune metallplaat, mis pöördus iga kord, kui buss keeras. Hoidku jumal selle eest, kui sattusid hetkel, kui buss otsustas keerat, seisma, üks jalg tavalisel põrandal ja teine pöörleval!"

Toredad olid ka kirjeldused bürokraatiast. Oma naiivse elu tõttu olen ainult ühe valusa paberimajanduse kogemuse läbi elanud, aga Douglase elamisluba ja abielu registreerimine panid mõtlema, et rohkem polegi vaja. Ma eriti ei usu, et aja jooksul midagi paranenud on. Ja tegelikult mulle meeldib Eestis ja tegelikult olen ma optimist.

Kolm viimast peatükki aga erinesid ülejäänud ansamblist. Tundus nagu kiidulaul oma naisele ja seetõttu natuke lõhkusid üldist tooni. Aga võib-olla päris elus on ka nii, et mõned teemad ongi pühad. Igatahes oli mul veidi kahju, et hertsoginna südamevõitmise lugusid lugesin. Õnnepalees käimise farss see eest parandas natuke päeva. Bürokraatia huumori võidukäik.

Aga teglikult oli tore mees kunagi seal Hiiumaal.

12 July, 2012

Shalom


Tänaseks päevaks on mu jalg ka pühal maal käinud. Astunud seal kümneid tuhandeid samme. Capernaumis sain mesilase käest nõelata, Masadas sulasid plätutallad (just meenusid Austria plätulood :)), Surnumere ääres jõin Taani ölle (48 kraadi palavuse juures selline tegevus tundus väga paradiisilik ... aga üks saksa ölle on siiski edetabeli tipus). Jerusalemma peatänav sai peris selgeks. Üks mõnus lisa on sellel tänaval - linnas on ainult üks trammiliin, mis viib vanalinna. Ühesõnaga kui rööpaid mööda minna, ei pea kaarti kaasa võtma, sest vanalinna kitsastes katustatud tänavates ei aita ka kaart. Vahepeal ei saanud ma aru, kas olen mõne juudi, kristlase või araablase hoovis või väga kitsal uulitsal. Inimesed on põnevad. Erinevate usuliste märkidega.
Natsaretist põnevaim oli Betlehem. Vana kirik. Palestiina poole müüril olid huvitavad seinamaalingud, tegelikult steitmendid.

Avaldas ikka suurt mõju mu maailmale.