Kuidagi väga palju segadust, kurbust, ebaõiglust on minu sees. Ma otsin ikka kohta, kuidas ma olen selle ära teeninud. Inimesele ei antavat rohkem, kui ta kanda jõuab. ... Lõpuks läks asi ikka nii lappesse, istusin rahulikult maha ja mõtlesin, et kuidas säilitada väärikus, kuidas endiselt ennast lõbusalt tunda ja kuidas oma niigi niru enesehinnanguga toime tulla. .... Kusjuures viimase punkti juurde leidsin täna ravimi, reastasin kõik positiivsed laused, mis nelja päeva jooksul enda kohta kuulnud olen:
1. Ainult Sinu pärast ma siia tulingi.
2. Väga hea positsiooni valik.
3. Panid palliplatsil hästi, mina Sinuga küll hakkama ei saanud.
4. Kuidas Sa saad nii tore olla?
5. Ma ei käi siin soome keele pärast, vaid need lood, mis Sa lisaks räägid, aitäh selle eest.
6. Ma tunnen puudust Su röömsast naerust.
Nu, tegelikult ei hakanud parem, kuigi loogika ütleks, et mul on ju kõik hästi. Suures plaanis mu elukvaliteet ei muutu. Ja inimesed, kes must peavad, on endiselt mu kõrval. Ja olen saanud uusi tuttavaid, kes kuulavad tähelepanelikult ja kellele läheb korda mõte teisest inimesest ja tema vajadustest. Rääkimata naerust, mis minu sisse on lausa pesa teinud.
Ma ka ei tea, mis õppetunni ma siit saan. Kuid ühes olen veendunud, mulle järjest enam meeldivad lahtiharutatud/ -arutatud asjad. Väga meeldivad. Ja kui ma tagasi vaatan, siis ma ei näe, mis oleksin pidanud teisiti tegema. Päriselt ma ei heida endale midagi ette. ... See on ikkagi lugu, kuidas keegi seadis oma ego teiste omast ette. Ja see on lugu, kus kõik kaotasid midagi. ... Nüüd on hea tulemise aeg.
Juudi vanasõna: "Kui puhub tugev tuul, tõuseb kõige kõrgemale praht."
"Meil on iga valu vastu üks rohi - kannatus."
"Armastus pole juuksekarv, seda niisama ära ei tõmba."
"Inimene tahab isegi põrgut mõista."
"Kui inimene võtab relva kätte, ei saa ta enam hea olla. Tal ei õnnestu." (Svetlana Aleksijevitš)
