Pilalind

Vesi on merre voolanud, inimesed on vananenud, maakera on tiirelnud, pöörelnud, keerelnud, aga tundub, et kõik seisab ikkagi paigal. Käisin teatris. Peaaegu valisin vabatahtlikult etenduse, natuke ikka mängis ka päev rolli, sest Sadamateater asub Tartus ja ma igapäevaselt seal ei ela, kuigi võiks ju. Seega ühildasin ta oma muude tegevustega. Ega ei kahetse, aga elamus polnud just ootuspärane. Harper Lee "Tappa lauluräästast" on raamat, mis on mu hinge liigutanud. Õigluse ja inimlikkuse üle mõtlema pannud, aga etendus oli lapsepõlvest. See oli kirjas kavalehel. Miks selle teema kajastamiseks valiti just see raamat, seda küsiks mõne asjapulga käest küll. Aga siis näidendist :) Mulle meeldisid raamatukogu kartoteegid, kus sai võtta erinevaid esemeid. Sinna sai ka vajadusel asju toppida. Ehk see lapsepõlve metafoor, mis me oleme sealt kaasa saanud ja mida me sinna tagasi topime. Mulle meeldisid isa kõnelused teistega, kuigi kõik polnud võetud just sellest raamatust, aga ei peagi ju. Kõige rohkem häiris, et Dill oli tehtud tüdrukuks ja Jemi osatähtsust oli võrreldes kirjutatauga ikka meeletult vähendatud. Ja ikka, mis jalgratas, kui tegelikult oli jalgpall, keegi ei tohigi mulle väita, et sport on sport. Aga miks me ootame raamatu täpset lavastamist? Ei ootagi, aga ei taha ka, et Nirksilm tahab surra, kuigi tegelikult raamatus ei tahtnud. Nüüd ma tean, oleks võetud ikka raamatust, aga fookusesse siis pandud üksik teema. Nii vist arvasin asja loogilise olevat.

Aga raamat. Kordamise mõttes alguses arvasin, et sirvin vähe, aga endiselt oli nii kaasahaarav, et kippusin ikka otsast lõpuni läbi lugema ja veel rohkem etendusele asju ette heitma. Õnneks pole ma ei teatri- ega ka kirjandusteadlane, seega minu arvamus on lihtsalt üks suvaline säuts üksikus orus.

"... aga teate, inimesed ei saaks mitte eluilmaski aru, et ma elan sellepärast niimoodi, et ma niimoodi elada tahan."

Samas on hea meel, et mulle anti võimalus korrata seda elamust.

Kass

Ma ei kavatsenud sellest raamatust midagi kirjutada. Kavatsesin omanikule tagasi viia koos viie roosiga. See on eraldi teema (alguses oli juttu sajast ja siis taandus kümnele, aga eelarve ütles oma osa ka). Aga ma hakkasin kartma, et need kaks eluliselt olulist mõtet vajavad teinekord tsiteerimist. Arvestades mu pisikese mälumahuga, otsustasin kasutada Internetti, millel on piiramatu mälu. Kuigi ükskord oli nagu kuulujutt, et võib-olla hakkab ruum otsa saama. Vähemalt mõnest keskkonnast.

"Kui sa pole enam noor, mis sa siis ikka oled? Kõik huvitavam on juba olnud, tatsad niisama."

"Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, ta metsistub. Väga ruttu muide. Varsti on veel vaid näha, et seal oli kord aed. --- Aia saab muidugi uuesti üles harida, aga see on siis juba üks teine aed."

Kasvõi nende kahe leiu pärast on mul hea meel, et seda mõnusalt aeglaselt kulgeva tegevusega raamatut (Tõnu Õnnepalu "Mandala") lugesin. Kassidesse, aednikesse, metsavahtidesse suhtun ka tulevikus teisiti. Kirjanik on ikka kirjanik ja alati suure tähega ja oreool ümber pea. Võib-olla ma kõigile luuletajatele seda aupaistet ei kingiks :) Ja kassi ikkagi ei võtaks. Mu juurde kaks korda on nad tulnud küll. Ükskord oli kirpudega ja teinekord karjus aknalaual.

Muide jõusaalis nüüd liikusin ka naiste raskustelt uuele tasemele, õnneks oli mul selleks julgust ja inspiratsiooni.

Maaelu röömud

Mõnikord tuleb teater maale. Otsustasin, et hakkan seda teenust kasutama (va ühe mehe nimelise teatri etendusi). Esiteks mulle väga meeldib see, et peale etendust saab koju kaheksa minutiga. Teiseks ma ei mäletagi millal ma viimati Rakveres etendust koha peal vaatamas käisin. Ning kolmandaks "Elu ja kuidas sellega toime tulla" ei sunniks mind ka väga kaugele kodust sõitma. Ma enne ei tutvunud üldse lavastuse sisuga, ei lugenud ega uurinud, isegi kuulutuse pilti ei puurunud. Seega puudusid lootused ja ootused. Kokkuvõttes siis oli tegemist irooniaga koolituste, eneseabi, stereotüüpide ja muu pihta. Paaril korral tuli äratundmisrööm nii mu eriala kui ka koduse olukorra pihta. A la mehed on ühelt planeedilt ja naised teiselt. Ühel tunded ja teisel tegevus. Kuna võtsin asja vabalt, siis ikka naersin ka. Eriti siis kui ühele mehele soovitati naise jaoks armastuskiri "ripakile" esikusse jätta. Ta ahastavalt ütles, et ta ei või midagi ripakile jätta esikusse, isegi mitte saapaid. Kontekstis oli kuidagi väga mõjuv. Mul hakkas kohati meestest kahju. Kuidas küll naised on nad nii kaugele viinud, et peavad õues salaja ölle libistamas käima. Kui keegi mu käest küsiks, siis paluks juurde veidi rohkem hoogsust ja mõned targutused jätaks vahelt ära. See moraal komöödias on juba klassitsismi ajastul ära proovitud ja Molieri poolt kirja pandud.

Ma rahuldasin oma targutusvajadust. Vabandust. Muidu hakkan jälle tööl liiga intensiivselt maailma parandama.

Esimesed asjad

Käisin täna teatris, täitsa üksi. No tegelikult olid ikka näitlejad ja publik ka, aga ma ei tundnud kedagi. No tegelikult mõnda teadsin. Aga juurdlesin siin, et sellest on vist küll kümme aastat möödas kui viimati üksi teatris käisin. Kontserdil olen käinud (Phil Collinsit kuulamas), aga etendust olen vaatamas käinud dressis kaaslasega, stressis kaaslasega ja ka krabnud sõbra otse tänavalt kaasa, aga nüüd siis üksi. Põhjus lihtne. Käisin vaatamas tantsuetendust.  Miks? Olukord selline, et mind kaubeldi autojuhiks. Mõtlesin, et võiksin siis oma aega sisutada samal ajal, kui kunde peol on. Hakkasin vaatama etendusi, mis veel välja müüdud pole ja jõudsin NO61 "Detoxini". Otsustasin, et noored näitlejad vaja üle vaadata, tulevikus kindlasti kuuleb neist mõndagi ja asusin teele. Midagi sellist polnud ma varem vaatamas käinud. Polnud konkreetset algust ja ei kasutatud sõnu. Keha oli kogu instrument. Panin enda jaoks loo kokku ja ei hakanud kontrollima, kas lavastaja või autor või kes iganes minuga oma ideed jagab. Tegelikult vastupidi, kas ma tabasin päris mõtte. Ehk siis esimene osa oli kulgemine, igapäeva elu ja töö, samas ka armastus. Teine osa oli pidu selle kõige "tavalisemas mõttes", kus siis lastakse instinktidel ja muusikal ennast kaasa vedada ja siis pohmell ja suur soov see endast välja saada ja puhastuda (detox). Lõpuks siis eneseteostus, mis on üle rutiinist ja peost. Koostöö ja individualism. Ausõna mulle meeldis, ma ei vaadanud kella, isegi ei istunud. Muusika ja ilusad kehad vedasid mind täiesti teise maailma. Nooremasse, ilusamasse. Imelik, ma ei tundnud ennast üldse üksikuna, va see koht, kus ma kavalehelt lugesin, et kammersaali minnes võta välisjalanõud ära ja mina ja paar meest veel tegid seda, aga ülejäänud marssisid saabastega julgelt sisse.

Aa, ühel näitlejal olid püksid jalgevahelt katki, ma ei tea, kas see oli plaanis, aga mind vähe häiris ikka :)

Sain sellise elamuse, et oma vaese kaassõitja tagasiteel surnuks jahvatasin ja teadsin, et ta südamest tulev ohe, hea, et mind seal polnud, oli ka õige. Kujutasin just ette, kuidas ta alguses oleks küsinud, millal see pihta hakkab ja mingil hetkel pärima, et millal asi lõppeb. Ilusad noored naised poleks teda üle viie minuti ilmselt enda haardes hoidnud, sest talle meeldiks konkreetsus mitte kehakeel.

Ehk siis teatris olen juba see aasta käinud ja doonor olen olnud. Veel midagi?

Pidev nali

Jälle on nalja saanud. Alustan palavamaist elamusest. Jõusaalis on üks ilus ja habras neiu, kelle keskkoht on murdumiseni peenike ja üleüldse ei julge ma kõvasti hingeldada, kui ta mu läheduses on, kartes ta pikali kukutada. Aga eile ma juhuslikult nägin, milliseid raskusi ta tõstab. Selliseid, mida ma arvasin, et naisterahvale pole kohane. Ma pole selliseid hantleid ja kange käes küll hoidnud. Oma kibestumises ma muidugi jõudsin selle arusaamani, et ka koos nende ülisuurte raskustega ta minu kehakaaluni ei küündi. ... Jes. ... Aga tegelikult hakkas mul piinlik küll ja mõte, et mis ma siis nii suurt keha kaasas kannan? Arvasin, et see on jõu jaoks vajalik. Sain tünga. Teen endale uue treeningkava.

Üks mu vastassoost kolleeg kargas ühel vabal hetkel mu tööruumi ja kukkus kallistama ja musitama. Lugesid õigesti. Ma mõtlesin, et langen minestusse ja ei tõuse sellest enne Kalevipoja tulekut. Peale kõike muud oli ruumitäis asjasse pühendamatuid, kes vaatasid vööristavalt. Punastasin ja kohmetusin ja siis algas ring otsast peale. Veidi hiljem (mees oli siis juba läinud) aga tuli natuke hea tunne ka sisse. Ma päriselt ka tundsin, et see pisiasi, millega kolleegi aitasin, tegi ta meele röömsaks. Ma tundsin ennast vajalikuna ja siis veel seda ka, et see abi läks küll õigesse auku.

Üks mu vastassoost kolleeg küsis mu käest, et miks ma kolin uutesse (vanadesse) tööruumidesse, jää meile siia silmaröömuks. Alguses see seksistlik lause solvas mind (pealegi minu välimus silmale röömu küll ei valmista), aga kui ta lisas, et muidu jäävad meile siia naistest ainult Nälg ja Katk, siis ajas mind itsitama. Ma pean siiski selgitama, et mees tegi nalja. Ja tal nende paralleelide tõmbamisega üldiselt ei tule ära, ta ju arvas, et ma olen ühejalaga tinasõdur ka.

Teeoludest võiks ka kirjutada. Täna hommikul vara maal käies sain ikka tivolitunnet läbi elada. Muidu mulle meeldib kliima, aga keeruline on erinevaid tegevusi teha selles keerulises ilmastikus. Näiteks autot juhtida.

Ma hakkasin eile ise ka uskuma, et peab olema minaise, sest teised on kõik juba olemas.

Ikka uus

Nüüd on siis see asi ka tehtud. Kirikus käidud. Ikka igal aastal vähemalt korra tuleb selles majas käia. Mõnikord arhitektuuri või kujutavat kunsti nautimas, teinekord kurval sündmusel ja siis see poolkohustuslik koorimuusika. Täna oli päev, kus muusika nautlemise vahepeal tegime pausi ja läksime bussijaama jooma. Ausõna. Kolme peale lapik Jägermeister ja tagasi laulude manu. See võttis südame väga soojaks. Ühel tegelasel läks aju ka kuumaks, plaksutas entusiastlikult, oli huvitatud kõigest ja kõigist, eelkõige peo lõpust. Ega sellel muusikal midagi viga pole ja kirikus akustika hea, aga see kiriku distsipliin ja jäine külmus kaugendab seda minust. Ja tegelikult eraldiseisvatena mulle meeldivad kirikud. Vanad ja uued. Sümbolid ja ehitised, kunst ja kirjandus. Läbi teleka neid laule kuulata on minu meelest mugavam. Kuulen juba kuidas inimesed kõrva ääres hakkasid kraaksuma vahetusest ja keskonnamiljööväärtusest. Või mis iganes. Pealegi kui nad veel teaksid, et mul pole kodus kodukino. Mis naudingu ma üldse muusikast siis saan seal.

Ajas on nii palju muutunud, et kirikus ei joonud, ema Theresat ei meenutanud. Aga avalikus bussijaamas :) Hea, et see juhtus. Minu vanuses. Täiskasvanuks saamine on endiselt vabatahtlik.

Päev enne seda käisin väga väikseid Eesti kodanikke vaatamas. Üks vist natsa üle kuu ja teine neljane. Võtsin ikka lastele oma meelest meelepärast ka kaasa, aga õnneks väike tüdruk tõi mu maale tagasi. Vaatas talle ulatatud jõehobu ja lausus, et see talle küll ei meeldi. Nii ongi. Õnneks ma tean, milline see tüdruk täiskasvanuna on. :) Poiss ei protesteerinud. Üleüldse, kust mina tean, mida need ühekuused lapsed üldse teevad.

Kuna juba soone peal olen, siis võiks ju ka raamatust midagi kirja panna. Üki,kaki, kommi, nommi - ... Tiit Pruuli "Antiliibanon 2011". Olen kuulnud selle kohta mitmeid arutelusid, mõtlesin, et astun ka klubisse. Või siis mitte. Nii palju nimesid ühes raamatus pole kunagi näinud, ... ei tegelikult ENEs ikka olen. Ja pealegi, kes neile araablastele üldse nimesid on välja mõelnud, iga natukese aja tagant pidin lehte keerama tagasi, et vaadata, kas see oli sama mees, kellest varem kirjutati. Õnneks põhimehed jäid meelde, kuigi olin juba nii kaugel, et hakkasin kooliõpilaslikult inimeste ja suhete kaarti joonistama. Mulle meeldis see raamat, eriti kultuuri tutvustav ja ajalugu õpetav osa. Tuletati meelde vanasid inimröövide juhtumeid ja nende lõpplahendusi. Väga hariv. Sedasi ühte raamatusse panduna tundus neid ikka hirmus hirmus palju. Ma olen endiselt jahmunud, kuidas üks inimene saab teise inimesega midagi sellist teha. Siin ei saa ju vabanduseks olla raha, usk, võim, kodumaa ... . Inimene on ikkagi ju väärtus, mitte vahend selle eelneva loetelu saavutamiseks. Pealegi ma avastasin, et ei tea ikka mitte midagi sellest, kuidas Eestis asjad käivad, kes mida otsustab ja kes mida teeb. Ja kust kõik see raha tuleb. Haugas oli Kross???

"Tead, mis ütles Harry Truman? "If you cant stand the heat, get out of the kitchen""

Nunnumeeter

Seekord olin vanem ja targem. Ei andnud ühtegi uusaasta lubadust. Ei teinud ka kokkuvõtet möödunud aastast. Aga vana aasta sees käisin vaatamas kelgukoeri - midagi nii ilusat ei osanud ma ettegi kujutada. Mõni element on ikka looduses hästi välja kukkunud, vastupidiselt suurele hulgale haigustele, millega inimestel tuleb võidelda. Ma ei hakka siin pirisema, et oleks paremad tingimused ja ilusam elu, siis ma peaks neid loomi (kelgukoeri) karjade viisi kodus. Tõenäoliselt meeldiks mulle endiselt ringi tuhiseda ja iseendaga tegeleda, seega suurt loomapidajat minust ei saaks. Ja väikeloomapidaja ma juba olen. Samas üks malamuut võiks ju olla. ... See koer ei pidavat tegema asju, mis talle möttetud tunduvad. Oma meelsust pidi väljendama ohutult ja sõbralikult.
Loomulikult lasime kutsudel ka oma tööd teha ehk istusime kelgul ja nemad vedasid terve kilomeetri. Kui varbad poleks pidevalt külmetanud ja marjatee oleks kuum olnud, siis oleks maailma parim päev olnud. Tüüpilise eestlasena pean alati millegi üle virisema. Pidevalt kannatama. Aga tegelikult mu jalad enam ei mäletagi ebamugavust, aga emotsioonid on endiselt kõrgel.
Aastavahetus oli muhe. Natuke lapsepõlve, aga sekka tilkusid ka mõned täiskasvanu inimese nüansid. Kui poleks vaja vahendeid teenida, siis selliselt võiks kulgeda pikka aega. Ma muidugi ei tea kui pikalt, sest nii kaua pole ma kunagi saanud kulgeda.

Iga pidu lõppeb otsa, pillimehel otsa lõppeb ramm ...