Meelelahutus

Kunagi ennemuistsel aal imetlesin ühte sõbrannat. Mulle tundus, et ta on oma otsuste tegemises vaba, ei pea arvestama konstantsete suurustega. Tema lähedased toetasid teda igas tema käigus. Ja erinevaid käike ta tegi pidevalt. Inimesed ümbritsesid teda, imetlejaid oli peale minugi. Hiljem läksin mina oma eluga edasi, aga tema elab siiani minu unistuste elu. Ainult ... Nüüd tean, et ka temal on oma taak kanda.

Kas sellel jutul hetkel ka iva oli, ei oska öelda, aga eile öösel tulid mulle need mõtted pähe. Ega ma kahjuks enam nooremaks ei lähe ja mida vanemaks saan seda rohkem on elemente, mille ees vastutada.

Muidu olen meelelahutuse lainel. Lugesin Arto Paasilinna raamatut "Poodud rebaste mets". Olin varem ka tema teost enesetapjatest lugenud. Omapärane huumor. Ja eriti meeldib, et lõpp ei ole ei õpetlik ega ka lõplik. Leidsin rebaste raamatust (nii ma seda lugemise ajal kutsusin: "Ulata mulle mu rebaste raamat") mõttetera: "Need, kellele viin sobib, ei joo seda, aga meie, kellele see ei sobi, meie kaanime seda." Selline filosoofiline ja kahemõtteline mitteanalüüsi vajav lauseke. Eks igaüks leiab raamatust seda, mis tema eluga haakub. Muu on ju vööras ja ei tunne ära. Teose mõjul tekkis ka tahtmine tsivilisatsioonist eemalduda. Vahe ainult selles, et mul pole kullakange, mida realiseerida. Muuga vast saaks hakkama. Saamimuti asemel sobiks ka mõni asjalik eesti pensionär. Alkoholiprobleemiga majoreid vast ka Eestist saaks.

Tegelikult mõtted kunagisest sõbrannast ja rebaste raamatust on ikka seotud küll. Sealsed tegelased ka aasta otsa oma elust vastutasid ainult enda eest, ei pidanud ühiskonnanormidega arvestama. Aga nagu ma juba ütlesin, neid aitas natuke ikka varandus ka.

Lugemine lihtne nagu Adam Sandleri film.

Mõtted

Talv on vaikselt tagasi hiilinud. Jälle on vaja peale tööd juua tasside viisi erinevaid tinktuure, mis ajavad sooja sisse ja rahvatarkuse kohaselt annavad veel erinevatele kehaosadele lisaboonust. Üks stimuleerib aju ja teine magu. Aga tegelikult jätame nüüd selle vaese ilma rahule, temast on saanud juba aastate jagu kirjutamismaterjali.

Alustasin vaikselt ka puusaliigese ravi. Määrin hobuste kreemi ja söön miskit toidulisandit. Tegemist vist psühhologiaga, sest hommikul juba sain puusanõksu teha. Ma muidugi ei tea, kas see liigutus mu elukvaliteeti muudab.

Ootan juba aega, kus saan vaikselt õues kunsti nokitseta. Olen haraka kombel talv otsa erinevat nänni korjanud. Nüüd tahaks selle üheks terviklikuks ebapraktiliseks vormiks voolida. Mulle tundub, et puudu on värvilised knopkad. Veel muigugi täpselt ei tea, sest ma ei alusta joonisest, vaid materjalide kokkusobitamisest.

Otsustasin, et järgmiseks aastaks kogun ise oma hea une tee komponendid. Selleks muidugi pean ravimtaimed endale selgeks tegema. Liiga palju ülesandeid suveks? Vaevalt.

Irooniata sport

Nädalavahetusel osalesin paaril massiüritusel. Kõigepealt maakondlikul rattamatkal ja siis riiklikul naistejooksul. Mõlemast jääb meelde hea ilm.

Jooks oli ikka mu jaoks liiga rahvarohke. Esialgset sörkimist saab kõrge sammuga käimiseks nimetada ja pidev erinevate pikkustega sammude tegemine takistas omasse elementi jõudmast. Viimane kilomeeter hakkas juba meenutama minu tehnikat. Aga siis sekkusid mängu pealtvaatajad ja kuna polnud oma potentsiaali kasutanud, märkasin inimesi ennast passimas ja see häiris mind.

Möödus üks spordirikkamaid nädalaid. Seetõttu vist enesetunne ongi väga hea.

Päev

Eneseiroonia on tore. Isegi kui see tuleb läbi juudikirjanduse. Või just eriti siis. Amos Oz "Sumchi" on raamat armastusest :)

"Oh jumal, mõtlesin ma, miks sa tegid minust sellise lollpea? Miks ma üldse sündinud olen? Oleks parem, kui mind praegu olemas ei oleks. Üleüldse. Mitte kusagil. Või ehk ainult Himaalaja mägede vahel või Ubangi-Shari maal, ja ka seal pole minusugust idiooti kellelegi tarvis." Selline mõte siis raamatust. Arvan, et elan nädalas vähemalt korra neid emotsioone üle. Himaalaja asemel on mul kindlasti teised inimtühjad unistuste paigad, aga mõte jääks samaks. Seega lolluste tegemine ja tundmine on rahvusvaheline ja ei tunne piire. Jumal tänatud.

Aga see oli üks joon loost. Põhiline seisis selle ümber, et kingiks saadi jalgratas ja vahetati see raudtee vastu, mille asemel saadi koer, kelle asemel leiti pliiatsiteritaja, mis armastuse eest ära anti. Kuid tegelikult ei ole äriga seal midagi pistmist, vaid väikse poisi ebaõnnestunud/ õnnestunud päevaga.

Lähen vaatan, mis mu päev mulle pakub.

Harmagedon

Ma jään endiselt oma väite juurde kindlaks, et parim inimene USAst Jamesi kõrval on Kurt Vonnegut. Ta juba ise oma raamatus "Harmagedon tagasivaates" küsib, et kust küll need ideed tulevad. Ta mõtlemine käib harjumatut rada ja samas on see kuidagi nii loogiline. Palju mõtteid, mis seonduvad kaudselt, aga sama nii täpselt eluga. Lood sõjast ja inimsuhetest. Meestest, kes vangilaagris vahetavad täiuslikke söögiretsepte ja mööblivabrikandist, kelle ülesanne on iga valitsuse ajal nikerdada laudu ja toole. Mõttevälgatused, mida saab elus kaasas kanda.

Elu polegi õiglane ja loogiline. Öeldakse, et kõigile antakse nii palju kui ta jaksab kanda. Kes on selle enne kindlaks teinud? Koorem langeb õlgadele ja ja ja ja tuleb edasi sammuda. Ma pole nii kindel, et vastan teooriale. Mu kannatuste limiit on täis. Ausõna. Kas loodust saab alt vedada, petaksin ära. Kas selline meditatsioon on võimalik, et võtaks teise inimese valu ja kannatuse koos saba ja karvadega enda kanda? Seda ma veel jaksaks. Lihtsalt pealtvaadata ei suuda.

Paradiislane

Tõnu Õnnepalu "Paradiis" - jälle üks helge lugemine. Tema paradiis muidugi ei ühti minu omaga ja kindlasti mitte ka sellega, kust metafoor võetud on. Laupäeva õhtul kirjanikuhärra ütles, et Õnnepalu kirjutab hästi, kuid teemade valikus on palju vastuvõetamatut. Ma peaaegu jagan seda arvamust, ainult selle erinevusega, et pole vastuvõetamatu, aga mul lihtsalt puudub selline elukogemus. Kena oleks, kui omalgi oleks selline koht, kus kasvõi seitse päeva saab olla iseendana ja oma mälestustega. See muidugi ei olnud selle raamatu kirjutamise eesmärk. Kõik need tegelased raamatus ongi päriselt olemas, igas pisikeses külas oma variatsioonidega, oma kummaliste kinnisideedega. Mul on ka üks selline koht, aga see pole päris paradiis, pigem koht, kus tegin läbi initsiatsiooni. Aga enne kui lähen oma nädalat sinna veetma, pean mõned asjad selgeks mõtlema ja teistele jälle tähenduse omistama.

Aga enne seda veel ...

Kirjanikuhärra

Tänane päev. Sõitsin 50 väikest kilomeetrit jalgrattaga ja võtsin osa muuseumiööst Sillaotsal. Seal oli kohtumine kirjanik Arvo Valtoniga. Oli põnev ja informatiivne. Vaadata maailma korraks läbi kirjaniku silmade ja selleks polnud vaja kasutada ilukirjandust, vaid neid spontaanseid sõnu, mis hetkel kasutuses olid. Rahvast oli kuulamas tänamatult vähe ja paljud kohalolijad vist olid omavahel seotud ja sinasõbrad, seega paistsin seltskonnast silma ja ka kirjanikuhärra vestles minuga isiklikult ja jagas mõned raamatud kingituseks. Järjekordselt mu kott tekitas kõneainet ja nüüd on tekkinud uus fenomen, nimelt jututeemaks see, et olen paljude järeltulijaid õpetanud. See vist on vanaduse esimene tunnus. Samas olen erinevaid tunnuseid ka varem märganud.

Siiski sain põneva mõttetera, et revolutsiooni mõtlevad välja teoreetikud, viivad ellu fanaatikud ja kasu lõikavad sellest sulid.

Krokodill

Eilse päeva märksõnad olid valikute tegemine ja hooletusvead. Tutvusringkonnas on paari päevaga lõmmitud mõnead neljarattalised. Tahtsin ise ka klubisse vast kuuluda, sest rajavahetusel olin hooletu. Õnneks kaasliiklejad oskavad mu kentsakale käitumisele reageerida. Mis neil üle jääb, kui tahavad oma uhket autot ja närve korras hoida.

Ega ma tänagi pole valikutest pääsenud, kuid külm ölle pärast veidrat päeva maitseb küll taevalikult. Olin juba unustanud selle mõnu. Tulevad meelde ajad, kus päevas sai seda nestet gallonite viisi makku transporditud. Kõik ihuliikmed (va põis) olid selle joogi lummuses. Aga millegi tõttu võtsin paar aastat tagasi selle joogi menüükaardilt maha. Ei suuda küll loogilist põhjust välja tuua.

Samas oli täna selliseid uudiseid, mis tõid mu maa peale tagasi. Mina oma pseudoprobleemidega ikka üldse ei oska elu hinnata. Looduse vastu ei saa ka loodusekroon. Samas oleme juba kiviajast saati ise loodust paigast ajanud.

Nägin unes krokodilli ja netist siis puhtalt uudishimust otsisin tähendusi. KROKODILL - kohtumist õela inimesega. Päeva hakkab lõpule saama, aga pole veel kohanud. Seega ärge uskuge unenägusid või siis nende seletajaid.

Jään külalist ootama!

Ebaõnnestuja

Sain vist täna päikseistepiste. See on tuttav tegelane juba mu lapsepõlvest. Juhtub ju ikka heledanahaliste ja põikpäistega. Eks ninnu vahetab ka oma kesta, aga ega ma sellesse vanasse nahka nii kiindunud ei olnudki, et taga nutta.

Nägin täna väiksel maastikul suurt dramaatikat. Kuidas inimeste tahtmine on suurem kui ta hetkeolukord võimaldab. Või siis tüüpilise eesti sportlasena on vorm hea, aga läbipõlemine tekib juba ajus. Eks sealt tulevad noorte meeste õppetunnid.

Ega ma ka esinesin täna alla oma võimete alates oda heitmisest ja lõpetades suhtlemisest. Rääkisin mööda inimesest, kellega senini on olnud laitmatu koostöö. Tundus esimest korda, et kasutame erinevaid keeli. Ma ootasin, et mulle antakse konkreetsed ülesanded ja teine pool ootas, et läheksin oma abi pakkuma ja päeva lõppedes polnud rahul kumbki. Seega ohverdan oma ammu oodatud homse õhtu selleks, et ennast rehabiliteerida. Samas äkki pikaajaliselt on mu homne uudistegevus kasulik.

Lähen otsin ükssarve üles.

Tuuttuutuuu

On selline olukord, kus tahaks ennast avada, aga ei tea kellele. Midagi pole valesti (minu puhul võib varsti kõik valesti minna) aga tunne on, et mõtted on liialt veidrad, et neid kriisata kõigile. Olen lubanud ennast igale poole. Mõistus nõuab üht, süda teist ja kohusetunne kolmandat. Mu elu ongi võitlus vähi, luige ja härjaga. Aga tegelikult olen ju oma valikud ära teinud. Nüüd tuleb neid serveerida inimestele selliselt, et ma ise lõpuks jälle kannatajaks ei jää. Või mis?

Täna ei ole vähemalt väsimus nii hull nagu eila. Hakkasin juba kartma, et olukord meditsiiniline. Igal istuval hetkel oli silm kinni ja nohin ninas. Äkki hoiab mind ärkvel just see pinge, mis mu sees on? Ma ei tohi endale pidevalt nii palju küsimusi esitada. Ma pole pädev, et neile vastata ja keegi teine pole kohustatud seda tegema. Peaasi, et hukka ei mõistetaks.

Eila oli üle tüki aja vahva jooks. Nägi ilusate siniste silmadega koera, kes mind purema küll ei tulnud, aga samas pole ma ta heades kavatsustes ka väga kindel. Siis jooksis Rapla maakonna parim maratoonor mööda minust sellise tuhinaga, et ma napilt fikseerisin ta kohaloleku. Ja jooksu viimasel kolmandikul möödusin kahest joodikust vennast, kes oleks võinud mind tunda. Tegin väga asjaliku näo pähe ja sörkisin oma maksimum kiirusel neist mööda, sest ei olnud valmis kuulama iroonilisi märkusi oma hobist või, et keegi oleks mulle mu lapsepõlve meelde tuletama hakanud. Liialt palju on seda minevikulugu mu elus hetkel. Ausalt öeldes muidugi tuli mulle meelde mu elukevad endalegi, kui neid tonte teel, kusjuures sirgelt, kõndimas nägin.

Kurt Vonnegut on ikka üle prahi kirjanik.

Külmur

On ikka külm küll. Õues, toas - kõikjal võtab värisema. Kliima üle saab alati nuriseda. Alati on midagi liiga palju või puudu. Või mõlemat korraga. Kui poleks oluline liikumisvabadus ja esteetiline väljanägemine, siis mässiks ennast teki sisse ja istuks klassi nurgas kuum kakao käes. Millegi pärast arvan, et seda mult ei oodata. Pigem peetaks loomulikuks kui hüppaksin ja kargaksin klassi ees selliselt, et laup leemendab. See läheks rohkem kokku kuvandiga minust. Eks ma ise olen selle pildi loonud lähtuvalt tööõlesannetest ja ühiskonna normidest ja enda füsioloogilistest vajadustest. Hetkel aga tahaks teisiti.

Käisin Luige laadal. Naljakas oli. Mina ja taimed - ei usu, et saame kunagi ühe valemi osaks. Olid muidugi ka mõned loomad ja toidutarbed. Nendega on mul parem läbisaamine.

Üldiselt vaevab mind tööalane motivatsioonikriis. Aga veel on tegemata tegusid.

Dr Freud

Veider tunne on avastada, et oled midagi terve elu valesti teinud. Midagi nii loomulikku nagu hingamine, kõndimine, söömine. Nüüd siis tuleb mõelda, kas käia vana harjumuspärast rada või võtta midagi ette. Õppima uuesti elama. Parandada ei saa küll midagi, aga äkki tulevikus ei lisandu need ämbrid nii tihedalt mu kollektsiooni.

Samas ei pea lood olema sellepärast nii, et nad on kogu aeg sellised olnud. Uut lugu on muidugi raskem kirjutada. Lähtuma peab ikka olemasolevatest väärtushinnangutest ja härra Freudil on oma teooria, kus me oma eetilised tõekspidamised saime. Aga kui seda psühholoogi poleks olnud, kas siis oleks keegi teine samade järeldusteni jõudnud? Ehk kui mina asju valesti ei teeks, kas siis kuskil keegi ikka saaks minu vigased panged kätte? Ei pea ennast ainulaadseks ega asendamatuks, aga siiski, äkki ma oma jampsimisega säästan kedagi teist. Nagu näidispoomine. Vaadatakse, et selline küll olla ei tahaks.

Tegelikult hakkab möönale jälle väike tõus järgnema.

Vana ämber

Minevik on üks kahtlane element. Kummitab meid kohtades, kus tundub, et loome tulevikku ja ununeb hetkel, kui oleks koht temalt õppida. Kui terve elu astud ühte äbrisse, kas siis on tegemist juba palju kiidetud ja loodetud traditsioonidega? Või tsükliga?

Panin eile silmad korra kinni ja ajju kangastus pilt ühest hetkest, mille puhul ma polnud kindel, kas see kunagi juhtuski või olen ta assotsatsioonimeetodi ja elukogemusega lihtsalt enda jaoks tõenäoliseks muutnud. Sellise kaalutluse tulemusena hakkasid erinevad multifilmid minu ämbrilugudest silme ees jooksma. Lahe oleks kui ka need oleks mu haiglase fantaasia vili.

Kogemus on tore, aga väärtuseks muutub ta hetkel kui sellest õpime. Aga kas miskit on untsu läinud kui väärtushinnangud, suur suuvärk ja seiklushimu on nagu vähk, luik ja haug ning erinevates suunades tirivad? Vist ikka untsus jah, sest keha on ainult üks.

Analüüsi tulemusel ollakse ikka ühe neist vastu eksinud. Alati. Kui mitte kahe. Kas kuskil ämbrite limiit on?

Möönur

Ma pole küll looduslikku tõusu ja mööna näinud, kuid sotsiaalsed virvendused valdavad mind ennast patoloogiliselt tihti. Ma olen juba proovinud elada selliselt, et olen rahulik seisev tiik ilma suuremate lainetustega ja tunda röömu just sellest tüünest olekust. Kuid siis tuleb päev, kus kehakeemia otsustab, et on juba piisavalt kaua adrenaliininäljas olnud ja leiab ka meetri kõrguselt langevarjuhüppe võimaluse. Ainult, et isegi siis on võimalik jalad ära põrutada. Eriti veel ebastabiilse psühholoogiaga inimesel, kes ka mikrohaavandit põeb sajandeid. Tõesti, arvan, et ka hauas põen seda, et andsin mõnele toredale inimesele tuusiku sooja kohta.

Keegi kuskil ütles, et me same ennast ravida, kui muudame suhtumist asjadesse, mis meile negatiivselt mõjuvad. Retsepti see keegi ei andnud. Väike kiire süsivesik muidugi ravib korraks kõik. Samas võib ka peale kõhukaudset toredust tulla negatiivne tagajärg väljapoole kõhtu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Tark Hemingway muidugi teadis, et ainus, kes meid vihastada saab, on teine inimene. Järelikult olen endast valesti aru saanud kui pahurdan iseendaga.

Ma ju tegelikult teen teistele ka liiga. Ja seda mõtet põen veel topelt. Seega kirjanikuhärral oli õigus. Olen enda peale pahane, et teistele olen ebameeldivusi valmistanud.

Lähen trenni iseloomu tugevdama.

Posiseja

Jälle on kätte jõudnud see päev, kus räägin endaga. Esimene rahulolematuse märk. Või siis üks paljudest tunnustest.

Pidevalt ootan midagi. Aga klassikud ütlesid, et elu on see, mis möödub ajal, kui ma ootan teisi asju. Tegelikult ootan hetkel Godot. Käega katsutavad ootused on juba mööda läinud ja hellitavad ning kõditavad mu südant meeleliste mälestustega. Augustit oodata oleks sama absurdne kui vanaemapõlve. Seega ei jää muud üle kui Godoga leppida.

Kas selleks peab olema aastavahetus, et anda lubadusi? Mida ma üldiselt lubaks. Hakata meeldivaks inimeseks või olla endaga rahul sellisena nagu olen. Ma olen vist üks nendest inimestest, kes ei joo teisi ilusaks, vaid pigem joon enda enda jaoks talutavaks. Või siis suudan endast eemalduda ja seega ei vastuta oma nõmeduste eest. See jutt läks vist keeruliseks.

Inimest tuntakse selle järgi, kuidas ta käitub kriisisituatsioonis, mitte selle järgi kui palju ta joob :)

TVsõltlane

Ikka on elus selliseid päevi, kui oled horisontaalses asendis televiisori ees ja võtad sealt kõik pakutava ja natuke peale ka. Kindlasti osutus õpetlikuks päevaks, kus sai elada läbi fiktiivsete inimeste õnnesid ja õnnetusi. Ikka parem kui kedrata oma elulugu peas edasi ja tagasi ja mingil hetkel avastada, et polegi nagu päris lugu.

Selle suure ekraani vahtimisega sain omale ühe definitsiooni pruntishuultega näitlejannalt, keda varem arvamusliidriks ei pidanud. Põhimõte oli selles, et minu liikuma panev jõud viib mind ka hukatusse. Peris terav mu meelest. Või aus. Või on terav ja aus sünonüümid.

Sain veel filmidest tarkuseteri. Näiteks kui Amstrong oleks sõitnud kuuni, aga poleks sellele astunud, siis mis mõte oleks sõidul olnud. Pole raske latti ületada, kui see on madalale sätitud. Ja ülejäänud olen unustanud.

Arvan, et mul filmide noos nüüd tükiks ajaks täis ja hakkan jälle spordile keskenduma.