29 June, 2015

Unenägu


Imelik lugu juhtus. Unenägu kõigutas mu tundemaailma nii reaalselt, et hommikul pidin oma eelmise õhtu minut-minutilt läbi mötlema, et ikka veenduda, et selle tunde läte polnud päriselu. Nii õrn ja habras oli ärgates olla. Töenäoliselt oli midagi sarnast mu elus umbes kakskümmend aastat tagasi. Võib-olla mitte ... Võib-olla ma tahan, et olen midagi sellist tundnud. Täna joostes ei saanud "seda" oma peast välja, sünnipäeval käies oli "see" olemas. Isegi pildid jooksid. Võimatud pildid. Tegelikult on see huvitav kooslus meeldivusest ja kipitusest hinges. Moosilõhn napilt enne körbema minemist. Midagi sarnast, kui puudutad kedagi esimest korda. Võib-olla. Või paned käe pimedasse kotti ja tunned midagi, aga ei näe seda.

Tegin läbi seiklusjooksu. Kolmandat korda elus. Ujusin nii külmas vees, et lõi hinge kinni, jooksin maastikul, mis tegi pölved nörgaks ja roomasin mudas. Viimane pakkus kõige lapsikumat röömu, sest ma teadsin, et oma riided pesen ise, seega võin julgelt ennast siruli lasta ja kätega plärtsida (mitte nagu vanasti, kus tuli aru anda, miks ikkagi roosa jope on nii määrdunud). Üle seina ronides lõhkusin käe, aga seda märkasin alles saunas, kui üleliigse soga oma kehalt eemaldasin. Ühesõnaga adrenaliin ei lasknud valu tekkida. Ja hiljem oli juba ükskõik.

Studeerisin kahe autori Laurence J. Peter, Raymond Hull raamatut "Peteri printsiip" ja sain oma töökoha suhtes palju rahulikumaks. Pean töökaaslastele ka seda soovitama. Sissejuhatuses öeldu, et peale selle teose lugemist ei vaata enam tööl toimuvaid hierarhilisi protsesse sama moodi, on täielikult töene. Sain sealt palju ideid ja möned tsitaadid:

"Aja jooksul on igal ametikohal tendents minna töötaja kätte, kes on oma kohustuste täitmiseks ebakompetentne."

"Töö teevad ära need töötajad, kes ei ole veel oma ebakompetentsuse tasandile jõudnud."

"Headest alluvatest ei saa häid juhte."

"Haara härjal sabast, las sarvist haarab mõni teine."

"Koordinaator - töötaja, kelle ülesandeks on ebakompetentsusest välja kurnata kompetentsust."

24 June, 2015

Juuksed


Jaanipäevad on toredad. Saab ametlikult põletada ja tulega mängida. Jätsin eila õhtul juuksed pesemata ja sain öösel oma karistuse. Ärkasin tossuhaisu peale ja sattusin kergesse segadusse aja ja ruumi osas. Tekksi tunne, et olen Saaremaal, olin tulnud tuppa teeristilt, kus oli saanud põletada Purtsa pinu puid. Tundus isegi, et juuksed on takused (miski tolle vee eripära töttu). Aga vanaisa norskamist ei kuulnud. Väga kaua ei saanud selles lummas olla, sest reaalne elu tuli meelde. Ja selleks korraks on kahjuks leekidega mässamine läbi.

Avastasin seaduspärasuse. Kui tekib rohkem vaba aega, lähevad inimsuhted kohe veidramaks. Liiga palju on vist hetki, et analüüsida igat omadussõna ja käeviibet. Naitetrennis "juhuslikult" paukuvad uksed ... Tööl segaselt visatud vihjed ... Tuttavate ütlemata jätmised ...

Käisin teatris "Pal tänava poisse" vaatamas. Oli midagi silmale ja hingele.  Tuli meelde isegi see, kuidas ma rongis seda raamatut viimati lugesin ja lõpus nutma puhkesin. Siis hakkas piinlik ja ennast kerra tömbasin puupingile, et keegi mind ei näeks ega tunneks. Olid veel väga vanad ajad ja väga vanad rongid. Nüüd sain oma emotsioonidega hakkama. Nimelt ei pidanudki neid varjama.

Käisin "võidujooksul", kus millegi töttu oli ainult 24 osalejat ja need ei olnud mitte meie küla inimesed. Kõik puha spordiklubidest ja kiired kui selleaastased tuuled. Ehk siis minu tavapärane eesmärk,  mida iganes, aga mitte viimane. Ja nii ma siis ühte prouat hoidsin algusest lõpuni oma selja taga. Tegelikult jäi sinna mõni veel.

Lähen juukseid pesema.

15 June, 2015

Seitse minutit


Elu on üks suur muinasjutt. Tegelased selles aga erinevatest lugudest. Filmides ja raamatutes peaksid erinevad inimesed mingis etapis põrkuma, kuid päriselt ei saa me üpris tihti aru, kui palju mu elu võib sõltuda tundmatust kaubaautojuhist.

Minust endast sõltub muidugi ka palju. Käisin kettaid lennutamas terve nädalavahetuse. Tulemused polnud säravad, aga koht oli rahuldav. Ja seltskond üle hulga aja ka lihtsalt priima terve aja. Meenusid need algsed ajad, kui kogu võistlus oli fannnn.

Aga ketastest juhtus palju suuremaid asju. Oli üks pidu, kus tundsin ennast ebaloomulikult kenasti. Ennast enda nahas ja teiste seas. Keegi polnud parem ega halvem, suurem ega väiksem, vördsem ega ebavördsem. Selline heas möttes kanad örrel pidu. Ainuke mure oli see, et lõhkusin ühe oma suurimatest illusioonidest. Mul oli nägemus, kuidas ma silkan palja jalu pikki kilomeetreid (teadagi, kust raamatust ma inspiratsiooni sain). Asi algas ja lõppes sellega, et tulin peolt paljajalu 11 kilomeetrit. Ilm oli vapustav, nägin korraga nii päikse loojumist kui ka töusu. Linnud vadistasid omas keeles mulle kõigest. Oli rahu ja vaikus ning kummivilin asfaldil. Ja poole maa peal olid minu jalad liikuvad villid. Sellised, mis näevad tänaseni välja ebaesteetilised. Lugu muidugi see, et koju, kolm tundi magamist ja võistlustele. Hakkama sain. Ei jäänud magama ja energiajooke ei konsumeerinud. (Ja paljajalu selleks, et kontsaga oleks hullem olnud).

Käisin vaatamas ultramoodsat etendust "Vanamees ja meri". Sümbolid siseheitlusest, inimese muutumine ja seda keskkonnas, kus tegelased ei räägi, kuid vaikus pole. Merekohin, metalsed helid ... Ja selle tüki pöhjal väidan, et elu on meeletult aeglane. Igale detailile pühendumine vötab "oma aja". Etendus oli oma kummalisuses terviklik ja sõnum oli olemas.

Ja muidugi maailma toredamad nädalavahetused, kus olulised on inimesed, kes on meie kõrval ja meie sees. Iga tegevus on töepoolest detail, millele tuleb aega leida. Kuulata noori bände, ehitada pilli, vaadata vanu inimesi nende keskkonnas, mängida piljardit, nautida häid sööke ja tunda ennast jalgpalliplatsil eestlasena.

Ja tänasest on mul kutse.

03 June, 2015

Teadagi millesse


Mõnel päeval ma möistan oma elukutse valikut. Eila oli üks neist. Käisin oma väikste sõpradega kettaid korvi loopimas. Tuul oli vaalasuurune. Seega esimese õpilase esimene vise oli selja taha. Teine õpilane virutas oma ketta jäädavalt katusele ja kolmas vise lendas kaugele, kuid korvist teises suunas. Nalja ja naeru oli rohkelt. Sellise ilmaga peaks esimest korda purjetama minema, aga meie valisime teise tee. Mis meil siin sisemaal üle jääb.
Töepoolest oli mönus, kuid kõrvus undas tuul ka veel peale magama minekut. Ja juuksed olid liialt pusas.

Sellega seoses meenub mulle nädala algus, kus mööda könniteed tulles lähenes mulle tiira-taara meesterahvas. Kui mind märkas, siis astus murule (tegelikult nii suur ma nüüd ka pole) ja lausus pehmel keelel: "Tuul sasib nii ilusti Teie juukseid!" Ise nii ebaadekvaatne, aga teeb veel sellise tähelepaneku. Tänasin härrat. Liikusin juuste ja seeliku lehvides reipalt edasi.

Selle suurusega seoses meenub mulle eilne päev, kus minu kaasõpilane tegi mu kohta salaja märkuse ja suurest uudishimust hakkasin seda temalt välja pressima. Lõpuks ju targem annab järele ja selline see siis oli: "Käsivars on jämedam kui keskosa." Kas mul oli nüüd vaja seda teada? Eks ole kunagi ju tööd tehtud ja vaeva nähtud.

Eelmisel reedel vötsime töökaaslasega ette töise reisi Rakverre ja Väike-Maarjasse. Ma olen ikka uhke oma orienteerumisoskuse üle. Mõningad enesekindluse puudumisel tekkinud peatused tee ääres, aga muidu otsejoones sihtkohani. Ja nüüd siis need väljendid, et Eestimaa on päriselt nii ilus. Muutkui vaata ja unusta roolimine sootuks. Kuidas ma saaksin selle välja vahetada palmide vastu igaveseks.

Nädalavahetus möödus lahedas seltskonnas, kust ei puudunud ka üllatused ja väike ketta päästeoperatsioon, mis pani südame kiiremini pöksuma. Meenus öllemönu. Peale pikka jalutuskäiku ja vähest söömist oli just see külm ölle, mis andis heaolutunde ja pani silme eest läbi jooksma ilusaid hetki elus. Nagu kaaslane märkis: "See ölu läks nüüd küll õigesse kohta!"

Aina ümisen laule, nt "Aino" ja muid romantilisi viise. Vist olen armunud :) Teadagi millesse :)