Veebruar

Mõtlesin, et täna pean kirjutama, sest järgmised kolm aastat ei ole võimalik 29. veebruaril midagi teha, kaasa arvatud kirjutada. Varastasin selle hetke siin masina taga oma pudulojuselt, kes hetkel närviliselt süüa peaks ootama. Kasutan sellist veidrat lauset seetöttu, et looma närvilisusest ei anna muud märku kui tema peremehe südametunnistus.
Praegu pole sellist nägemust, et aeg hakkaks asu andma. Selline tõmblemine ja saagimine käib, käed värisevad ja saepuru lendab, kuid seda valgust veel ei paista. Nagu ikka on tegemistel üks huvitav füüsikaline omadus ja see on kuhjumine. Ja loomulikult lõpp-produktid peaksid kõik lähestikel kuupäevadel valmis saama. Mis ma vaatasin - esimene katarsis peaks saabuma 26. aprill ja siis jääb ainult üks ülesanne, millega saab maadelda septembrini. Oli vist nii. Vahepeal on loomulikult ka igapäevatöö ja võitlus bardakiga. Ei imesta, kui oma naiivsuses suudan magnetina juurde lisada veel asju, mida teised teha ei taha. Pluss mõned hariduslikud ja egoistlikult lõbusad isikliku elu eesmärgid, mis vaja täita. Unustada ei tohi, et viimasesse hakkab kogunema ka kohustusi, eriti järgmisest nädalast.

Mis muidu. Kirjutasin täna paarkümmend e-kirja. Tõesõna. Maniakk. Erinevaid küsimusi ja vastuseid. Iroonilis-vihkavalt kuni alandliku heatahtlikkuseni välja. Sain ühe konkreetse kuupäeva, ühe saamatajäänud paberi, paar vennastuvat kolleegi ja täenäoliselt inimese, kes mind silmast-silma näha ei taha, arvestades mu vägivaldset kirjutamistehnikat. AI.

Mängisin palli. Õige pisikest, alla oma võimete. Ärge unustage, et neid mul ju tegelikult pole, seega peaaegu, et ei mänginudki. Aga mänguhimu kasvas ja lubasin endale, et see aasta tegelen ping-pongiga põhjalikumalt.

Panin paika järgmise nädala tegevusplaani ja konkretsiseerisin logistika.

Üldiselt on veebruar lühike, kuid alati tomekas. Või olen veel vanemaks ja aeglasemaks jäänud.

Rongil

Kas käes on hetk, kust sujuvalt, kuid liiga kiirelt liikuvalt rongilt tuleks maha hüpata? Tõenäoliselt ei tule teist võimalust sinna peale tagasi saada. Ükskord lasin juba oma karjäärivõimalused käest, kas teen seda jälle. Ma tean, kardan edu. Või siis hoopis kardan vastutust. Midagi, mis peaks innustama, tekitab minus hoopis ebamugavustunnet. Ok. Proovin seekord jääda raudteele ja ootan kuni ma lihtsalt kõrvale pudenen, ai ... see saab ka valus olema, kui saan teadlikuks oma saamatusest. Seetõttu kaotamine omal vabal tahtel tundub siiski enesehinnangut vähem hävitavat. Samas viimastel päevadel toimuvad vist maailmameistrivõistlused mu solvamises. Hetkel võidukandidaate nii palju, et veerandfinaal tarvis välja kuulutada. Ja eks ka mustad hobused kindlalt talli ukse juures ootel. Finaal ei paista kätte.

Toe kõrvalt kadumine saab iga päevaga järjest selgemaks. Tunnen suurt puudust toest ja õrritusest, mida pakkus kolleeg, kes võitleb mitmendat kuud oma elu eest. Kadunud on ka pilamõnu, mida kasutasin oma vanatädi peal, sest teda enam pole. Lood kõrvenõgesesupist tunduvad nüüd pigem tagasikutsuvalt kui peene irooniana. Hommikul viiest pudenenud raamat oleks ka mulle närvidele käinud ja kogu maja üles äratanud, et segadust koristada, oleks ka minu tegevusplaanis. Monklus võib olla süvenev. Ja küsimus, et kas Ameerikas krokodille nägin võiks olla ju omal kohal, kui inimene arvas, et Miamais käisin. Mis seal naljakat on? Enam ei olegi.

Vahepeal oli lõõgastav üritus, mis tuletas meelde vananemist. Igati tibens tobens. Arvestades, et istusin kiluvõilevad omale tagumikku kinni ja sisustasin 8 tundi inimeste elust. Täis tööpäev ikkagi. Aga eduelamusi ja naudingut pakkuv.

Täna siis panin jälle oma teadmised mälumängus proovile ja nautisin olukorda. Aastatega tekivad kogemused ja oskused. Samas ka mälu kehveneb. Miks ma ei mäletanud, et aastamuusik oli Siim ...? Isegi vaatasin ta pillimängu Terevisioonis. Tegelikult teadsin, et eesnimi on Siim ja perekonnanimi sama, mis ühel teisel kuulsal mehel. Aga millisel? Ilmselt Ilvesel. Ei, seda ma ei vastanud. Ühes teises küsimuses küll, aga siis osutus see ka õigeks vastuseks. Kas te teadsite, et ta on Debora Vaarandi luulet tõlkinud? Ma küll mitte, aga Bingo, tintintinnnn.

Homme panen oma tegevusplaani paika ja hakkan edasi arenema. Otsustan veel rongil olla ja loota ...

Vanus

Pole ammu oma mõtteid korrastanud. Selle eest segi ajanud olen ikka täiega. Kunagi keegi tark ja asjalik ütles, et päeviku pidamine on oma mineviku vägistamine, mida aju peab vajalikuks mäletada, see on seal tallel ja mis on vaja unustada, on mingi põhjusega. Pealegi aasta vanu mõtteid lugedes ei taha ma neid isegi omistada oma sisemaailmale. Vat nii palju on muutunud. Olen vanemaks saanud, mitte mentaalselt, vaid füüsiliselt. Ei vihja siin oma haigele põlvele ja vaegusi põhjustavale puusale, vaid konkreetsele vanusele ankeedis. Olen väsinud, ei vihja siin haigutavale suule ja jalgadele, mis tõusevad maast millimeetri võrra, vaid sellele, et ei torma kõiki vigu parandama oma heaolu hinnaga. Olen teismelise east üle, mitte et punnidega ei võitleks, vaid ma ei peagi meeldima kellelegi, mu ümber ei pea olema sajad imetlejad (piisab ühest ja põhjalikust) - daaaa. Sellele vaatamata ei ole leidnud rahu enda ja maailmaga. Põgenen endiselt ebameeldivuste ja võltside traditsioonide eest. Nagu ürgajal, kui pole hambuni relvastunud, siis tuleb jalgadele valu anda. Minu puhul kehtib see nii otseses kui ka kaudses mõttes. Olen siiski ka tugevnenud. Meenub olukord, kus kogu mu päevatöö oleks jäänud katkise arvuti tõttu tegemata. Pusisin ja pusisin, vererõhk tõmbus 120/80 ja nägu meenutas tõenäoliselt tohletanud peeti (või kui kasutada lapsepõlve lemmikväljendit "nägu nagu välja sititud õunamoos"). Ja aju hakkas nõudma mu lahkumist sündmusplatsilt. Nõudis kõigele käega löömist ... ja siis istusin, ei lugenud kümneni ega lambaid, vaid lihtsalt tödesn, et tegelikult on ka lahingu kaotamine tulemus. Põgenemine ei ole tulemus. Sellise avastuseni jõudsin esimesel päeval oma uues vanuses. Peaks meenutama discolfis ka seda - daaa. Vist oleks viisakas öelda, et tegelikult päev jätkus, mu nunnu sülearvuti ületas mu lootusi (eelkõige tema kõikvõimas ja vastupidav aku). Andsin talle teise masina ülesanded ja mõtlesin pikalt, milleks see lahing, milleks need emotsioonid ...

Mis veel? Koolitasin ennast natuke, et uusi tööülesandeid saada. Juba olen muidugi tundnud ka irooniat ja minusse mitteuskumist, aga ju see hea on. Mu nahk veel pole nii paks, kui ma eeldasin, aga vähemalt on arenguruumi. Kui nahk paksuks läheb, kas siis ei jõua ka positiivne tagasiside kohale? Nuh, vahet ju pole ... tunnustusprobleem on mu keskmine nimi - daaa. Ma oleks selle psühhoanalüütiku jaoks olnud hea materjal. Ikkagi parem kui iirlased, kes ei pidavat üldse alluma mitte millelegi. Saab näha.

Ja ma pole teismeline enam, sest ma ei tahagi kellelegi tõestada, et nad eksivad minus. Et olen oma oskuste suhtes adekvaatne. Ma elan ju endale ja siis veel mõnele inimesele ja mõni ei ela enam ...

Ja veel ... ootan aegu, mida ootan. Kasvõi üks öhtu ja öö puhast röömu.