30 November, 2012

Pühjus-tagajärg


Kuidas ma ennast tunnen? Täpselt selliselt, et hetkel pole ühtegi inimest, kellega luurele minna. Probleem tõenäoliselt minus. Olen lasknud inimesed endast mööda kasvada. Siin ei saa süüdistada, et osa lähedastest on surnud, osa mehele-naisele läinud, osa valinud tegevused, mis mind ei kõneta ja siis võib veel sadade kilomeetrite kaugusele kolida ja selle vahemaa füüsiliselt inimeste vahele jättagi. Veel võib tekkida probleem seal, kuhu olen istutanud kahtluseidu. Lihtsalt olengi oma veidrustega nii üksi jäänud, et vist pole isegi kedagi, keda luurata. (Lapsepõlves oli hoov tegelasi täis, kelle sihitud hulkumised huvi äratasid ja pöösasse maad ligi istuma surusid.)
Mul pole riideid, millega minna seltskonda, pole saavutusi, mida pagunina panna õlale, pole elukutset, mis oleks austusväärne, pole nutti, mis mu seltskonna ihaldusväärseks teeks, pole ei sünnijärgset ega ka kätte võidetud positsioon, pole välimust ega vormi. Ma ise ka ei valiks ennast, ma ise ka väldiks ennast. Aga eks ma pean Dante tegelaslikult peaaegu igavesti oma kehas elama ja seda tinaraskust põrgus kandma. Quosimodo suri ka üksindusse ja vastu armastamatusesse. Ju see nii peabki olema.

Oeh ... aga tegelikult Sokrates: "Su mõtted on põhjus, su elu aga tagajärg"

28 November, 2012

Ühejalgne tinasõdur


Täna oli kuidagi väga ootamatu päev. Sain veidralt palju tagasisidet oma olemusele. Mitte kõik ei läinud minu nägemusega kooskõlla, aga oluline oli kuidagi see, et kuulsin pidevalt ridade vahelt, et mind om märgatud. Hommikul mu noor kolleeg lubas, et ta jätab tegemata midagi minu pärast. Järgmine töökaaslane ütles söögilauas, et polnud mind paar päeva näinud, kas ikka kõik ok. Kusjuures kui kolleegi värskusest rääkida, siis ma arvan, et ta värskeim. Ma ei teadnudki, et ta on endale selgeks teinud minu "väärtused". Päeva lõpuks otsustati veel vihjata mu huumorimeelele. Ja siis pani punkti meesterahvas, kes ütles, et ma olen nagu ühe jalaga tinasõdur. Pealt tinast, süda pehme ja olek vapper. Sellele samale mehele olin ma muidugi meie esimesel kohtumispäeval selgeks teinud, et ta ei meeldi mulle. Tegelikult siis ma lahmisin. Nüüd ma nii ei väidaks.
Seega sain teada, et olen olemas. Täiesti olemas. Kuidagi ootamatu.
Vaatasin erinevaid tinasõduri multasid ja ega ma täpselt selle metafoori sügavusse ei jõudnud. Kuid sain aru, et tegelikult on tagasiside oluline. Ilmselgelt.


"Hoiak on väike asi, millel on suur mõju" Churchill

13 November, 2012

Kriitika ei ole šokolaad


Mind hakkas vaevama üks lause, mida olin kuskilt lugenud. Brežnev: "Kriitika ei ole šokolaad." Mu mälu hakkab vanainimeselikult keerulisi teid käima. Ei meenunud raamatut, mis oleks võinud lasta midagi Brežnevil öelda.  Kuid äkki tuli meelde, et suvel soovitati mulle Andrei Hvostovi "Vöörad lood" ja seal sees võis ühes tekstis selline steitmend esineda. Sada protsenti kindel pole, aga jään oma teooria juurde. Ei hakka raamatukogusse minema, et oma mälu värskendada. Nii väga see asi mind nüüd ka ei vaeva. Vist.

Teeme siis mäluparandusharjutusi. Millest need lood seal olid? Üks oli neiust, kes saadeti Tallinna kommunismiga tegelema, aga perestroika tuli peale. Siis noor neiu Sillamäel, kellel tuli Sinimägedesse pittu minna ja hiljem kass tappa. Saksa tankistid Iivanite vastu Ida-Virumaal ja vene vanausulised kolme erineva nurga alt. Vist oli nii. Või jäi midagi vahele? Nüüd siis peaks selge olema, mis mu mällu on sööbinud ja mis mitte. Brežnevi lause ilmselt ei ilmestanud vanausulisi, sest Hvostov pole ecolikult mänginud ajastutega, välistame ka tankistid ja igaks juhuks tüdrukutirtsu Sillamäelt. Nonii, lugu on pinnale ujunud, aga kontekst. Järelikult tuli kellelegi negatiivset kriitikat anda. Kellele? Miks? Ei tea, aga olen juba enam kui veendunud, et lause pärit sealt. Kust mujal ma sellega kokku puutusin? (Ülejäänud raamatud, mida lugenud hiljuti olen, on täiesti sellise ajastu vaesed.) Miski kilekoti spekulatsiooni aspekt vist oli. Või mitte. Ai, kui piinlik.

Pika jutu lühike iva selles, et ma täna kasutasin seda nö tarkusetera ja hakkasin mõtlema allika üle. Vaata kui salakavalalt veidrad tsitaadid mällu sööbivad. Isegi polnud endale seda välja kirjutanud ega midagi. Lihtsalt sülg tõi suhu, et oma karme sõnu õigustada.

Mälu on kehva. Mu noor kolleeg ütles, et rohupoes müüaks mäluparandavaid preparaate. Ilmselge vihje sellele, et ma ei saa ühe korraga kunagi töölt minema, vaid pean alati tagasi pöörduma millegi järgi, mis maha ununes.

Šokolaad ...

08 November, 2012

Õudukas ruudus


Täna öössi vaevas mind maailma rõvedaim unenägu. Kõiki tundeid puudutav. Alguses olin rase, siis sain lapse. (Vist tavaline skeem). Õnneks sünnitusprotsessi ei pidanud läbi elama. Laps tuli nagu iseenesest. Tüdruk. Ma ei saanud talle panna seda nime, mida tahtsin, sest tüdruk oli. See tunne vaevas mind. Ja unenäos jäigi väike neiu nimeta. Sellegi poolest ma ei pannud last käest ei päeval ega ka muul ajal. Minu pehmemad ja soojemad omadused tulid kõik välja. Tänu nimetule lapsele mu suhtlusoskused paranesid, ma naeratasin rohkem, ma vist olingi õnnelik. Teised minu ümber ka. Ma tundsin seda päris päriselt. Aga kuskilt (ei tea kust) tuli info, et tüdrukutirtsul on süda haige. Ta hakkas hääbuma. Ma ei pannud teda endiselt käest. Naeratasin endiselt, aga õnnetunne kadus. Ja siis tuli arstidiagnoos, et ta süda töötab veel kümneprotsendilise võimsusega. Jäänud on veel vähe elupäevi. Järgmisel hetkel jõudis kuidagi minule teadmine, et see on uni ja ma hakkasin ennast vägisi üles äratama, selline rahutus tuli hinge. Ja ja ja ikkagi suri laps enne, kui üles ärkasin. Ma olin maailma köige löödum ja sellel momendil juba ärkvel. Päris üleval.

Otsustasin WC-sse minna (nagunii ei maga põhimõte), aga kuna ma polnud oma kodus, siis teekond osutus keeruliseks. Tormasin koridori, kus arvasin, et on uks ja hakkasin kangutama, aga element oli hoopis peegel ja nõrgukeselt seina külge kinnitatud, sest mingil hetkel oli 1.30-meetrine asjandus mu käte vahel ning ma ei osanud enam midagi teha (samas sain aru, et ma pole ust hingedelt maha kratsinud, vaid peegli sülle krabanud). Pimedus, unenäo kõledus ja füüsiline surve, mida peegel tekitas ning nüüd hakkas päriselt ka pissihäda peale pressima, tekitasid lootusetuse tunde. Täpselt ei mäletanud, kus asub valgusti lüliti. Ja ei teadnud ka täpselt, millise kehaosaga ma seda puudutaksin, sest pimedas toas peegli kuskile sätitamine oleks võinud lõppeda suure klirinaga. Ja see enam ei olnud unenägu. Minu päris elu. Kuna ma siin nüüd kirjutan, siis lahenes olukord. Liikusin varbaid lohistades seina äärde ja hakkasin seljaga vastu seina lülitit tabama. Eespool oli ju peegel käte vahel, mida ei saanud lahti lasta. Mingil hetkel õnneks tundsin mügarikku õlanuki all ja surusin seda peaga. Kui saabus valgus, siis hajusid mured. Peegel nagade vahele tagasi ja asjale. Pärast sellist emotsioneerimist ei tulnud mul enam ühtegi und. Tõenäoliselt ei julge ma täna voodisse heitagi. Kodus.

Vahepeal olen näinud filmi "Seenelkäik" ja piljardit harjutanud. Mõelnud oma elu üle. Töö ja tunnete peale. Isegi häästi olen ennast tundnud.

Gooti lugu.

07 November, 2012

Tunne (8)


Põdrakanep, kanarbik, kaer
Pilvises kuuvalguses naer
Puuk kaseladvas tõepoolest
Paeluss kulgeb välja soolest
Peegel kaanetab olemust
Rauast, kivist, veest polemust.

04 November, 2012

Selg ees edasi


Üks mu uus tuttav kirjeldas tegelast, kes tema meelest peaks lõpetama selg ees liikumise. Tundsin ennast puudutatuna. Eieieie, ta ei rääkinud minust, ta ei tunnegi mind, aga kriipiv tuttavlus näoga mineviku poole kulgemisel, tekitas arvamuse, et subjekt oleksin võinud vabalt olla mina.

Sõitsin autoga koju ja vana hea laul 1994. aastast pani südame kiiremini põksuma. Mäletan kuidas ma kerisin kassetti tagasi, et laulda kaasa just seda ühte lugu ja ALATI. Tõlkisin selle, õppisin pähe ja tundsin neid tundeid.

Vaatasin kahte noort inimest poe järjekorras üksteist sõbralikult togimas. Tahaks ametlikult katsuda, aga tegelikult ei taha ka. Vat see oli mõnus tunne lapsepõlvest. Kus tahtsid asju ja järgmine hetk tegelikutl ei tahtnud. Tahaks olla see lapsesuu.

Ja tegelikult tahaks tagasi kõiki inimesi, keda enam pole. Sellest oleks pidanud alustama. Millegi töttu olen viimase nädala jooksul öösel üles ärganud telefonikõne peale, mis tegelikult oli kaks aastat tagasi. Ja siis ma ei leia mitte kuskilt ülesse oma tsaariaegset hõberubla. Ma tean, et see kingiti mulle kunagi, aga kuhu auku ma ta pistsin. Mul on vaja see üles leida just nüüd ja kohe. Ja kui sellele alumisele naabrile ei meeldi, et hakkan oma sahtli sisu kolisedes keset ööd põrandale laiali laotama, siis tulgu rääkigu minuga sellest silmast silma.

Aga selleks, et nina ette pista, peaks sealt ka miskit paistma. Ahjaa, mul on vaja tellitud sallid ära tuua.

02 November, 2012

See teeb mind kurvaks


Kui ma poleks endaga koos elanud terve igaviku, siis kahtlustaksin, et mul on patoloogiline kalduvus kurvameelsuseks. Tunnen, kuidas minust ei sõltu enam midagi, näiteks meil siin tööl bürokraadid otsustavad erinevaid töökorralduslikke aspekte ja praktikud elage ja toimetage nende järgi. Kui mõni julgeb suu avada, et äkki see muudatus poleks nii vajalik, siis sellel ajal kui arvamuseavaldaja oma tööd tegema läheb, itsitavad paberimäärijad pihku ja teevad asja ära, endal nägu peas, et ikka kõigi heaolu nimel. Jõuetus ja ükskõiksus. Ehk nagu üks mu kolleeg mainis, et kui oled väsinud võitlemast, siis oled ennast ammendanud ja otsi uus koht. Kaugemad tuuleveskid esialgu tunduvad võidetavad. Kõik see teeb mind kurvaks.
Eile otsustas üks mulle vööras tüüp astuda mu kõige valusama konnasilma peale ja täie oma jõuga. Tõenäoliselt ka oma sõbra oleks kaasa võtnud tammuma. Aga mine isahane tea, äkki ta nagu päriselt mõtles, et tema julgustavad sõnad panevad mind tuleviku peale vaatama ja unustama mineviku ebaõnnestumised. Ta pakkus enda koguni abimeheks kaasa. We should do it together. Mu masendus kasvas sajaprotsendiliselt. See teeb mind kurvaks.
Kogu aeg hing ootab midagi. Ja see see on suurem kui üksikosade summa. Häid ja ilusaid hetki on olnud, toredaid inimesi teel kohanud. Aga see kõik ei jää hinge pidama, vaid aja möödudes hajub. Kogumisprotsess peaks nagu otsast peale hakkama. Nii ei saa ma kunagi täis. Ja see teeb mind kurvaks.

Täna on hingedepäev ja see teeb mind kurvaks.