Vaatepunkti küsimus

„Ma tunnen, et hakkab lähenema värske söögi aeg. Varsti see tüütum veidrik tuleb kastiga, mis on umbes neli mind, ja laseb mu sõbranna juurde. Juba süttis tuli. See karvatu olend on nii aeglane, ma ei hakka ennast küll veel liigutama. Või siiski, muidu hakkab siin hommiku vara juba kriiskama. Üleüldse on liiga palju lärmi päise päeva ajal. Ainult öösel sünnib olla. Ainult siis saavad mu kõrvad rahu. Juba karjub, terve maailm rappub. Ma ju kurat liigutan ennast, silkan. Peab vist tegema väheke kõrgema hüppe. Huvitav, mis perverse naudingu ta saab mind vaadates. Ajab oma silmad punni, häälitseb veidralt ja passib ja passib. Ah, lasku mind nüüd liikuma.“

„Jälle see kell heliseb. Peab hakkama liigutama. Enne enda kasimist tarvis Oss ära sööta. Vaatan, mis teeb. Oi kui nunnu. Ossu, Ossu, Ossu. Puuri kaas on ka kinni kiilunud. Oi, kui vahvasti sa hüppad. Saingi lahti. Mine koini oma koerakarvadest kinnut. Vuih, miks sa nii jubedasti haised. Öö läbi oled siin mustanud, jah? Valmis. Avan akna ja siis hakkan oma hambaid pesema.“

„Mul veel aega viisteist minutit magada. Mis nad kahekesi seal kolistavad. Oih, peab ka ärkama. Üldse ei viitsi. Mis Sa Oss koperdad siin? Ma oleks sulle pähe astunud. Hommikust.“

„Ärkavad üles hakkavad karjuma. Mis neil karvututel viga on. Ega nad ainsad pole, siit on ikka palju taolisi läbi käinud ja ikka valjult. Ah, mis ma siin analüüsin. Lähen parem närin. Paar viimast päeva on see toit kuidagi kuivavõitu. Ma ei saa aru, kas on keeruline meelde jätta, et mulle meeldib üleni roheline salatimaitseline praad. Aga ma võin ju neile märku anda, jätan toidu söömata ja pissin peale, ajan mööda kodu laiali. Ei miskit. Ikka tulevad need maisid ja rukkiterad. Abiks seegi. Õnneks on hakanud õhk liikuma. Miks need tüübid nii hirmsasti haisevad? Eriti räme on siis, kui see pealetükkivam isend mu maast õhku tõstab ja hakkab pigistama ning puhub mu näkku miskit halva rohelise lehe lõhna. Kust ta küll saab seda igal hommikul? Õudne. Mulle tundub, et nad ise ka tajuvad seda, sest õnneks tegelevad nad pidevalt värske õhu peale laskmisega. Enesekriitikaga on neil enam-vähem kõik korras. Ohissand, nüüd nad panevad selle kõige suurema müratekitaja surisema. Ma küll olen proovinud anda märku, et see on minu suurte kõrvade jaoks liig, aga sama nagu toidu eelistusega. Olen omas maailmas üksi. Ei, seal taga nurgas, mu turvalisest kodust väheke eemal, on üks vaikne nelja ja poole jalga olend. Vat tema oskab vaikust hinnata. Mõnikord ta liiga passiivne. Isegi mu sõbralikele näksatustele ei reageeri. Aga ju ta üks põhjamaa küülik ole. Panen tagajalgadega paar head mütakat vastu maad. Saage aru, see igahommikune mõmin on nii tüütu.“

„Näe Oss jälle trambib. Mis sul häda on? See laul ei meeldi?“

„Tahtsin, et kõrvad saaksid puhkust, aga valasin hoopis õli tulle. Hakkas veel lisa kisa. Mul on olnud siin aega mõelda. Miks ei võiks need kahejalgsed normaalselt suhelda. Hõõruda oma külgi kokku, hammastega tagumikust näksata. Lõuaalusega oma territoorium lõhnastada ja äärmisel vajadusel ka peale siristada. Kõik info oleks ilma valuta olemas. Samas nad teevad kõike seda, pluss suur kisa. Tegelikult seda peale kusemist pole näinud. Ega ma teagi, kuidas see neil väärastunutel välja peaks nägema. Oh, kohe saabub nirvaana.“

„Tsau, Ossu!“
„Tsau, Ossu!“

„Algab päeva parim osa. Söön. Veeretan pallid eest ära urgu. Ma ei saa aru, miks need siia üldse pandud on. Niigi kitsas elamine, umbes seitse minu suurust. Alati, kui keegi oma nilbe roosa jäseme mu territooriumile pistab, siis kohe pallid keset parimat ringutamisala asetab. Miski rituaal neil vist. Olen märganud, et nad ise ka veeretavad erinevaid esemeid mööda oma territooriumi. Nende kodu on üpris minu külje all. Naabrid või nii. Üks loom on neil eriti nilbe. Pika londiga ja metsiku isuga. Mitmed korrad on nahka pannud minu toidupoolise. Sellest ma parem ei räägi, millist heli ta endast välja laseb.“

„Loomulikult häirib mind ka karvade puudumine. Nagu tsirkuset tulnud. Ükskord loomapoes üks kikkkõrv teadis rääkida, et on olemas tsirkus, kus veidraid olendeid näidatakse ja osutas siis kõrval korteris olevale roosale hiirele, kes oli oma kasuka kuskile unustanud. Ma küll vanast enne ei loobu, kui uus aseme tuleb. Aga ega kõik ei ole nii ettenägelikud. Aga mu naabritel on terve pesakond sõpru, kes näevad nendega täpselt samasugused välja. Aga hais on erinev. Kõigil vastik, aga kahega olen suutnud juba harjuda. Mitte lõpuni välja.“

„Kunagi kui kolisin uude naabruskonda, proovisin parandada enda ja lähedaste elu. Esialgu oli vaja vabaneda ebameeldivast lehast, siis pealetükkivatest juurtest. Kui viimastega ei tegele, siis mingil aja hetkel vallutavad kogu pesa ja proovi siis ühelt küljelt teisele keerta. Haisuga oli lihtne, väike hüpe ja käsklus sulgurlihasele ja elamsikõlblik aroom hõlmitseb maailma. Vääte tuli hakata oma kahe sentimeetrise hambaga läbi närima. Nägin, et Jumal polnud nii armuline olnud klahvide jagamisel mu uutele seltsilistele. Võtsin selle raske ja aeganõudva, kui mitte öelda musta töö enda kanda. Loomulikult roosade sõprade tänuavaldused olid nii lärmakad, et otsustasin ilma pealtnägijateta asja korda ajada. Tunnustusvajadus mul nii suur ka pole. Olen pigem omaette nokitseja. Need juured olid tiba võitlusvalmivad kui mu lapsepõlves oli mind hoiatatud. Nii mõnigi andis tugeva vastulöögi. Lõpiks kohe nii lõpliku, et läksin abivajavalt naabrite poole, aga vastuseks kahekordne lärm. Kõigepealt kui mind vaatasid ja siis kui juure juurde jõudsid. Võiamtu missioon, kui tegemist ikka põmmpeadega. Siiani olen sunnitud nägema kuidas aina tihenevad ja laiendavad oma territooriumi paeljad olendid. Õnneks päris minu koju pole nad tükkinud. Isegi mu vaikse sõbranna juures üks must väänkael, aga ta pole kindlasti aastate jooksul pikkust visanud. Hoian ikka uudishimust silma peal.“

„Siis naabrite omavahelise austuse näitamine. Tahtsin alustada sõbralikult ja ausalt. Paeltega võitlus ebaõnnestus, kuid polnud veel alla andnud meeldimise valdkonnas. Tegin midagi suurt. Võtsin kasutusele kõige võimsamad vahendid, et meelitada ja sõprust võita. Valisin söögitooja. Ta oli lihtsalt tihedamini mu ligiduses. Mõtlesin, et kas maksab kohe alguses oma armastust üles näidata, äkki paistan kerglane. Aga julge küüliku rind on rasvane. Võtsin hoogu ja valisin pehme koha, et saaksin suuremalt oma kiindumust väljendada. Lõin hambad sisse. Ise värisesin erutusest ja ärevusest. Äkki mind on valesti mõistetud. Tegelikult polnud ma senini isegi naisjännule nii suuri tundeid avaldanud. Kahtlustele vaatamata ma siiski ei lasknud lahti. Mulle vastati loomulikult lärmakalt (miks mulle on loodud nii võimas kuulmismehhanism). Mõtlesin, et räägime samast asjast erinevas keeles. Ma siis ei teadnud, et tüübid müristavad iga asja peale. Nuh, aga asi lõppes kerge šokiga. Äkki lajatati mulle pähe millegagi ja põrandal ma oma värvukesi lugesin. Algul ikka vihastasin looma moodi, hiljem lihtsalt sain aru, et ega need tsirkuse värdjad ei oskagi ennast jänesemoodi selges teha. Andestamine on jumalik. Ja Noa laevas mu juured ongi.“

„Siis kui oma kasukat hakkan vahetama, viiakse mind komandeerigusse. Suveelamu on umbes kaksteist minu suurust pluss kõrgus. Vanasti oli seal väga vahva. Peale saja käpatäie mulla krapimist olin teisepool elamist ja sai närida muru. Eriti meeldis mulle leht kollase õie all. Viimasel aastal pole õnnestunud teisele poole tara ennast sätutada. Eks vanadus teeb oma töö. Seal söödavad mind teised olendid. Ega nad suurt erinegi talveperioodi omadest. Hais on vähe teine, aga kummaline, seal mind häirib see kuidagi vähem. Menüü on ka karvavahetusega vahetunud. Vesise osakaal kasvab.“

„Muidu on suvel suhteliselt vaikne, aga seal üks karvane olend otsustab dikteerida muusika. Umbes viiskümmend mind suur ja värv suht sünge. Minu nägemise peale ta hääl läheb veel eriti kiledaks. Üldse vist ei salli mind ja tahab haiget teha. Miks mul need suured kõrvad üldse on? Mustal olendil on üks erinevus mu naabritest ja see sama on ka sarnasus minuga. Ta on karvane, mitte jälgilt ilma kaitseta.“

„Muide imehõre karvkate on ka nendel, kellega eluruumi jagan. Samas nad oma tsirkuse töö tõttu eemaldavad seda vähestki, mis neil on. Ühe suriseva veerejaga. Ilmselt on ostetud mõnest loomapoest, aga mitte sealt, kust mina pärit olen.“

„Mul on elus õnne olnud ka tunda endasarnast aktiivset, temperamendilt lõunamaist sõbrannat. Tahtsin temaga lähemalt tutvuda, aga mu taktitundetud kaaslased kõõlusid kõik mu kodu serval ja nagu ikka ... kriiskasid. Hakkasin just eelmänguga tegelema, kui üks mu oma robustsesse haardesse krabas ja paigutas mu temale sobivas kohas maha. See oli naise tagumisel poolel. Naksasin hammastega tagumikku ja sättisin ennast liikuma ette poole, kui juba suur jäse mind seda teha taksitas. Mis perverdid need väljaveninud on. Algul peaks ikka üksteist tundma õppima ka. Aga nende meelerahuks tegin seda, mis mult oodati, kuigi polnud harjunud seda tegema publiku ees. Mind lohutas teadmine, et ega nad nagunii aru saa, mis toimub ja mis see elu üldse on.“

Vat selline vaatepunkt

Minu sport

Nüüd on käes see päev, kus ma pean oma väärtushinnangud spordile üle vaatama. Kas tõesti on olemas olukordi, mis muudavad kehalise aktiivsuse mu jaoks ebamugavaks? Hasart on see, mis spordile võlu annab ja selgus, et hasart on see, mis spordilt võlu võtab. Olin korvallimeeskonnas, mis nautis protsessi. Sattusin võistkonda, mis ihales võitu. Ja vahendid polnud enam olulised. Väiksemad vastased lendasid kahte lehte nagu Punane meri Moosese ajal. Suuremad ja tugevamad jäid omale jalale, kuid lisasid oma kehale värvilisi plekke. See, mis aga suust välja tuli, oleks riigitelevisioonis piipidega kaetud. Kuulub pigem anatoomiatunni valdkonda. Ja ikka ise ja ise. Mis on sööt või mis on kate ... Eelmine hooaeg olid küll need mõisted meie sõnavaras.

Miks on võit nii tähtis? Kas kõigile on? Nu, ma arvan, et Aivar Rehemaa küll ei unista Olümpiavõidust, ikka kulgeb seal suusarajal. Mis tema eesmärk on?

Mis mina tahan saavutada jõusaalis või jooksmas käiguga? Olen kehapede? Ei. Mulle meeldib see tunne, mis on pärast trenni, pärast jooksu, pärast enese ületust. See on füüsiline tunne. Mõnikord olen ka vaimselt endaga rahul, aga seda on harvem, sest alati saaks paremini, puhtamini, kiiremini, osavamini. Või siis, et oh mis, seekord jäi veel veri ninna.

Aga tegelikult, minu sporti ei võta mult keegi.

Tükk väljaheidet

Mul on küülik.

Ma räägin temaga, aga ei oota kunagi vastust ega reaktsiooni. Tema arvamus ei maksaks midagi, isegi kui tal oleks see ja ta suudaks ennast mõistetavaks teha. Temast kõneledes kasutan ainsuse kolmandat pööret, kuigi ta on minuga samas ruumis ja samas helikauguses tollega, kellele info on suunatud. Kasin teda, puhastan ja kammin. Kõik saast, mis ta ruumi jätab, koristan. Käin päevas mitmed korrad ta aseme juures ja vaatan, kuidas ta elutseb ja kas üldse. Rääkimata söötmisest - hommikul ja õhtul. Kui suvel hakkab päike soojendama tuba, siis on mulle mugavam ta maale kolida, kus õhk liigub. Võin ju öelda, et see kõik mu lemmiku heaks, aga ka minu elu lihtsustamiseks. Tavaline lugu. Isegi siis, kui jännu on nii nunnu kui pildil.

Nüüd kujutage ette, et see jutt pole küülikust vaid inimesest. Läheme veel kaugemale. Maalige silme ette pilt, et jutt on inimesest, kellele te oleksite kunagi andnud oma neeru, ei pigem kaks ja natuke soolikaid ka peale. Mees, kelle moodi te täpselt oleksite tahtnud olla hoolimata sellest, et olete naissoost. Ja siis ikka see küüliku jutt.

Tunnen ennast sitatükina.

Vannitus

Ma pole vähemalt kümme aastat vannis käinud. Üksi hotellitoas otsustasin oma meelt lahutada vahu ja sooja veega. Lasin aurava vedeliku suurde plastikanumasse ja lisasin seepi, et ikka vahutaks. Niisket õhku oli pisike ruum täis ja ma ainult istusin. Hakkasin siis vannitamist nautima. Istusin ja nautisin, libistasin sõrmed läbi mullide ja nautisin. Plärtsisin jalgade ja kätega, et ikka pritsiks ja rohkem nalja saaks (hotellitoa põrandat ei pea ju mina kasima). Lõpuks pesin ennast puhtaks ja mõtlesin, et see ongi vannimõnu. Kuivatasin, ennast.

Nüüd mõtlen, et kas paari aasta norm on täis. Nautimist ma mõtlen.

Nädalavahetus

Tänase postituse võtmesõnaks on uued kogemused. Sellel hooajal käisin esimest korda Eesti meitriteliiga korvpalli vaatamas ning samuti külastasin kalendriaastal esmakordselt kirikut. Füsioloogilistest eripäradest rääkides oli ühes kohas palav ja teises kohas ikke väga külm.

Kohalik meeskond ei saanud ülikooli omale vastu. Põnevus kadus juba esimesel veerandajal. Kodumängude puhul ikka loodetakse, et publiku toetus annab mängijatele lisaemotsioone ja selle pealt võib isegi Taavet Koljati võita. Seekord seda ei juhtunud. Kõik oli vastavuses loodusjõududega. See ei välistanud muidugi pidevat pasundamist ja vilistamist. Üks keskealine naisterahvas ei kontrollinud üldse enda suuvärki. Mitte, et ta ropendanud oleks, aga mu meelest ajas suust ebaadekvaatset juttu. Nuh, imelikke lausekatkendeid.

Kirikuõpetaja rääkis isade rollist tänapäevaühiskonnas, ristis ühe pisikese tüdruku ja lasi kogudusel laulda väga väga aeglaselt kulgevaid laule. Ristiinimestel ikka pole kuskile kiiret. Tegelikult kirik propageerib igavesi väärtusi. Kui mõned parasiitsõnad vahelt ära jätta, siis on iva tugevalt küljes. Tasub järgida üldisi moraalinõudeid.

Küsi ja Sulle antakse, koputa ja Sulle avatakse.

Nutan vihmas

Meeletu nädal on olnud. Emotsioonidest tulvil päevad. Ja siiski jookseb refräänina läbi mõte, et ma seletan pidevalt. Kusjuures proovin ennast kasvatada. Ja kui soonele satun, siis ikka räägin ja räägin. Õnneks ja kahjuks mu elukutse soodustab kõike seda.

Mis siis jäi meelede - saatuse keerdkäigud, lollid arstid ja sugulase välja öeldud viie korra seadus, et korda midagi viis korda ja see muutub koomiliseks. Samas: lollid arstid, lollid arstid, lollid arstid, lollid arstid, lollid arstid. Isegi muie ei tulnud suule. Ja tegelikult ei ole mina kannataja. Neid võib olla pesakond, aga mulle pole vaja kaasa tunda. Peaksin olema terveim lüli, mis ei garanteeri loomulikult tugevust.

Kui enne paistis kogu maailma päike mu peale, siis nüüd tundub, et põrgutuli ei viitsi üldse valgust heita. Ja ma ei kurda ja ma ei hala, vastan avameeleslt pisaraid ei vala. Tegelikult ma nii madalale ei lange, et minu tegevusi saaks ka kaudselt seostada Keskerakonnaga. Pigem : "I will do my crying in the rain" Ja just seda ma tegemas käisingi. Vihm on hea.

Vihm on parim

Seletaja

Mul on lastud rahumeeleslt kolmkümmend aastat seletada ja seletada. Ja alles nüüd leidus julge, kes ütles, et ma olen nõme sellepärast, et ma räägin liiga palju. Ma pole pahane selle märkuse pärast, vaid peale lühikest, väga lühikest järelemõtlemist sain aru, et jutt rohkem kui õige. Mu suu aina käib ja käib. Vanad inimesed ütleksid, et suu käib nagu tatraveski ja nooremad teaksid paralleeli tuua Pläralära-Leenuga.

Oleks keegi varem öelnud, et see teeb mu ebameeldivaks inimeseks, oleks mul ennast kergem muuta olnud. Mida vanem tegelane ja harjumus, seda keerulisem on seda välja juurida. Eks ma üritan. Teen miski kava, et iga päeva jätan kolm asja ütlemata, mis suhu kogunevad. Siis järgmine nädal teen kokkuvõtte ja võimalusel suurendan kogust. Samas sada mõttetut mõtet vähendada ei muudaks veel päeva, vat nii palju ma räägin.

Ma teadsin seda kõike varem ka. Isegi CVsse teadin juurde kirjutada, et olen jutukas, aga ei teadnud sinna juurde lisada, et see teeb mu talumatuks. Kuidas ma sellest varem aru ei saanud? Kas peale jutukuse olen loll ka veel. Palju avastusi inimene enda kohta päevas üle elab? Üks veel ja ma nutan ennast magama, kindlalt.

Mul hakkas kuidagi väga raske olla, tahaks aega tagasi kerida ja oma suulise folkloori tagasi kiskuda. Inimeste ajust enda kustutada. Uuesti alustada paljude inimestega. Oleksin poole vaiksem. Ma ju suudan.

Mu eesmärk pole meeldida väga paljudele inimestele, aga see on kurb, et mu oma sugulased ja lähedased võiks mind siis loomulikumalt võtta. Samas seletab uus teadmine selle, miks ma perekondlikest ja suguvõsalistest üritustest kõrvale olen jäetud. Ma lihtsalt oleks kõik surnuks lobisenud.

Ma siis nüüd kirjutan siia anonüümselt kõik mõtted, äkki see paneb mind vähem rääkima.

Paha, paha suu.

Põkk, ökk

Täna häirib mind kolm momenti. Esiteks see, et unistused ei täitu. Saatus ei pidavat nendega midagi muud tegema kui tagumikku pühkima. Teiseks see, et rahvas toodab rumalaid poliitikuid ja kolmandaks, mis ajast ei tohi jõusaalis vaadata Eesti osavama kettaheitja intervjuud ETVst?

Kirjutan siis kõige olulisemaks. Kui külalised saabuvad, siis ikka koristatakse tuba ja pakutakse head paremat, et inimene ennast oodatuna tunneks. Aga kas visiidi puhul lage värvima hakkaks ja torusid seest poolt puhastama tormaks? Vaevalt. Kui oodata on tähtsat meest, siis tuleb ju hullu Potjomkini tegema hakata. Otsida maa alt ja maa pealt hõbenõud välja, laenata naabrilt kullast vaas ja lasta sugulastel tuua sinna haruldaseim roos Eestis, mille kasvatamisele nad on pühendanud mitte ainult oma elu, vaid ka oma tulevaste laste omad. Hiljem lasta välja nuhkida, mida siis ikka arvati minust ja mu kodust. Kas hetkel juba prügimäele lennanud lill täitis oma funktsiooni ja näitas mind paremast valgusest.

Poliitiku petmine on ka ok. Eriti näidata ennast rikkana ja ilusana. Temast ju sõltub valdkonna rahastus. Ülla-ülla - mees läheb tööle ja hakkab hoopis oma palgatõusust rääkima, sest tema ei saa endale lubada väärismaterjalist vaase ja unikaalseid õielisi. Lihtinimene saab. Loomulikult ei leia ta eelarves kohta, et susata sinna, kus juba on. See ütlus, et kus on, sinna tuleb juurde, käib pigem pahanduste, mitte raha kohta. Seega laenamine, värvimine ja vuntisimine jättis küll hea mulje, kuid külastatava jaoks ei täitnud funktsiooni. Sama inimene veel telekas pajatab, et eestlased ei ela sugugi halvasti ja keskmise palga eest saab endale luksusi lubada. Elagu rahvas.

Miks on nii oluline endast ülimuslikku muljet jätta?

Aga põkk naine jõusaalis vajutas televiisori paueri nuppu ja kruttis ka raadiojaamu. Üks naisterahvas hakkas muretsema, et keerab tuled ka kustu. Tituleerisime telekapõlguri närvihaigeks. Tema mulje pärast ei muretsenud.

Üllatav elu

Kaduvad ja purunevad

Kas alati lähevad katki ja kaovad just lemmikud? Mulle tundub, et see T-särk, kus vasakpoolne lõunaameeriklane peal oma vahva peakattega, oli mu tugevaim trennisärk. Selles pluusis tegin oma vapramad surumised ja kiiremad tõuked. Ühel heal päeval polnud seda ihukatet enam kuskil. Anomaalia. Tegelikult kunagi kadus ka mu jamaikateemaline varbavahe plätu kolmeks aastaks. Neljandal leidsin ta diivani alt. Nüüd jääb mulje, et ma ei korista üldse. Vat see see pull ongi. Olin seal hõõrunud igas tujus ja erinevates poosides, aga ei miskit jalavarju. Ja äkki oli ta seal.

Che särgiga võib nüüd küll nii olla, et kolme aasta pärast see mulle enam selga ei mahu ja nii palju ma õmmelda ka ei oska, et siilud vahele paneksin. Seega võiks ta ikka selles kehakaalus üles leida.

Täna kukkus potist kraanikaussi kruus, mis loomulikult purunes. Kindlasti oli tegemist mu parima tassiga. Omapäraseim oli kindlasti, sest vahetas kuumaga värvi. Peidus oli pilt arhitektuuri suursaavutusest Vatikanis. Ja ka kiri, mis soovis mulle suures koguses õnne. Huvitav, mida tegi teetass keedupotis? Ootas purunemist. Sinna stsenaariumisse oli juba ootamatus kirjutatud. Uut nagunii ostma ei hakka, sest ega tegelikult mul pole ju jooginõude põuda. Lihtsalt oleks võinud mõni blänk tass otsad anda. Aga kas mul üldse sellist on? Iga esemel ju oma lugu. Minu puhul on see ju alati nii.

Mul on homse päevaga oma unistused. Eks paista ...