24 September, 2016

Miks Sul on?


Mida vanemaks saan, seda tihedamini esitatakse mulle küsimust, et miks mul lapsi pole. Huvitav asjaolu on see, et enamik küsijaid on meesterahvad.
Vastuse formuleerimiseks olen hakanud demagoogitsema ja ega ma ju päris kinde pole ka küsimuse esitaja eesmärgis. Lühidalt vastan küsimusele küsimusega ja siiani on toiminud see kahel moel: a) küsija hakkab ise rääkima, b) teema ammendub. Ja mu vastuküsimus: Miks Sul on?
Üsna mitmed hakkavad oma lastest rääkima ja satuvad õhinasse ja unustavad, kust teema alguse sai. Ja teised, kes hakkavad rääkima kas enda edasi kestmisest läbi laste, Eesti ühiskonna ootusest ja maailma järjepidevusest või siis hoopis asjade loomulikust käigust. Need vastused siin võimaldavad juba poliitilistesse vestlustesse laskuda ja unustada uudishimu konkreetse fookuse.
Ühesõnaga (või siis üpris mitme sõnaga) olen samasugune kui meie üks naispresidendi kandidaat. Puudub oma isiklik seisukoht, aga vastanud nagu oleks. Kirjutan siis ka siia, et mul tegelikult pole ühtegi põhjust, miks mul lapsi pole ja pole ka ühtegi põhjust, miks ma neid peaks tahtma. Sinna taha see asi jääb. Kui pole olnud, ei oska ka puudust tunda. Pealegi nad juba sünniksid puuduses. Neil ei ole võimalust saada endale maailma parimat vanaisa.
Meil see külaelu siin ka areneb jõudaslt. Toimuvad sündmused ja pidustused. Peaks olema täielik autsaider, kui neis ei osaleks. Samas ei ole ma peris kindel, et mina kõikidel käidud üritustel just sihtgruppi kuulun. Õnneks muidugi ei ole vaevutud kuulutusele detailselt osalejakirjeldust märkima.

Homme lähen balletti vaatama. Siis muljetan jälle.

13 September, 2016

Tegelen


Jälle jõudis kätte hetk, kus tundus, et on vaja muutust. Pigem isegi suurt, aga ... Aga seisneb selles, et kui teekonda ei tea, siis ju ei tea mille vastu vahetada oma senine liikumisvahend. Muutust on vaja, hing ihkab.

Mõtlen siin asjade üle, mis teistel toimivad ja minul ei toimi. Viimases lauses polnud kübetki kadedust, vaid pigem õpihimu. Mis peaksin tegema, et ma ka ennast samas olukorras leiaks ... nu võib-olla veidi minu isikupära oleks ka juures. Olen jälginud inimesi tunde, selle eest riielda saanud, märkusi tehtud, küsimusi küsitud, aga ei jää need teiste inimeste trikid külge. Aga muutust on vaja. Tegin midagi väga pisikest, aga see hakkab silma. Miks? vastasin, et mul oli valida kas "see" või armuke. Valisin "selle". Vestluse ajal ei meenunud mulle keegi klassik Winston ja ka see kuidas mõttekäik lõppes, aga praegu siin istudes tuli see meelde. Naeran ... homeeriliselt. Olukord muidugi oli poliitilisem.

Muutusi on vaja. Tahan rutiini kõrvale teist elu. Töö on vast aastatega paika loksunud. Trenne ei jaksa nii palju kahmata, et tunneksin ennast elusana ja tegevuses. Seega, mida mulle on vaja? Muutusi minu töö ja trennide vahelises elus. Ehk siis milal?

Õnneks olen oma keha ja vaimu enamiku ajast suutnud rakendada. Sebin ringi ja korraldan asju ning torman kossutrennist kossutrenni. Tegin vahepeal ka ühe poolmaratoni, mis andis vähemalt lootuse tagasi. Kõik kaugeltki ei klappinud ja jalad olid liialt väsinud (nu kossutrennidel vahet pole sisse jäänud), aga vähemalt enamiku maast ma teadsin, miks mulle on hakanud selline omas tempos jooksmine meeldima. Seekord oli rajal üks märkimisväärne olukord, kus kilomeeter enne lõppu põlv kuidagi väga läbi vajus ja mõte läks natuke uitama valumaale, kui kuulsin väga tuttavat häält enda nime hüüdmas. See oli töepoolest nagu hommikune äratus. Leidsin silmadega hüüdjad ja kuni lõpuni ei tegelenud valutava põlvega, vaid mõtlesin, et nii vähesest piisab (või just nii paljust piisab), et see naeratus ka pingutamise hetkel näole tuleks. Põrgu - see on teised inimesed. Paradiis - see on ka teised inimesed.

Tegin endaga kokkuleppe, et ma enam ei oota midagi. Tegelen eluga selles päevas, kus ma olen. Nende inimestega, kes tahavad olla tegeletud. Veel mõtlesin, et Jürksist võiks saada hoopis president, samas statistika järgi on tal kunagi lootust.

06 September, 2016

Uus uks ... ma loodan


Jah. Jälle tundub, et alles praeguses vanuses tunnetan elu. See pole mingi enda huvitavamaks tegemine ega sisukamana näitamine, aga tegevused tunduvad mõtestatumad ja tagajärjed ootuslikud. Teisest küljest lasen elul olla ja teen oma valikud pigem hiljem kui kohe. Paljus pole oluline, mis minust oodatakse, vaid tahan ennast tunda hästi (nii füüsiliselt, emotsionaalselt, vaimselt ... ja kindlasti veel kuidagi). On palju põnevusi ees ootamas ja on palju põnevusi, mis on kogu aeg käes ... ja siis möödas.

Igasuvine kohtumine vanade tuttavatega oli see aasta natuke närviline. Võib-olla ootasin midgi äkilisemat või on mu muu elu liiga särtsakas, et ootan igalt poolt elektrit. Uusi teadmisi sai, nalja sai ... lihtsalt olla sai ka. Ja ma ei võrdle seda olengut ei varasemate ega ka teistsugustega. Lihtsalt hetk ja olu oli selline. Närviline.

Enne tööd käisin veel pisikesel "laulupeol" ja kinos, et siis traditsiooniliselt sulgeda kohustustevaba elu ja sukelduda oma kutsumusse.
Avastasin, et oma mõtteid saan korrastada üksi metsas seenel käies. Lihtsalt kõndides mööda vööraid radu ja tuvastades tuttavaid seeni. Minu korilus pigem meenutab müttamist kui saagikoristust. Samas metsast väljudes nagu oleksin jälle mõned pusletükid kokku pannud. Mõned otsused teinud. Mõned eksimused andestanud. Ja mõned teed avanud. Ja ka mõned peatükid sulgenud.

Kahel korral sai ka teatrit külastatud. Esimesest etendusest jäi hõljuma masendav lugu, kus õiglus ei pääsenud võidule ja naised on ühed parajad fruktid. Teise etendusega aga oli jama enda ihuhädadega. Nimelt unustasin, et välietendus on õues ja riided võiks olla vastavad. Triiksärgiga ikka võttis mõnusa vibra sisse, aga õnneks meenus, et väikese korteri töttu hoiame palju asju autos ja nii ka köögikardinaid. Teiseks vaatuseks sai ennast Batmaniks maskeerida ja kardina üle tömmata. Mõnikord on ebatraditsioonilisus voorus. Ja etendus oli ka ...

Ja ja ja ... üks mu elu parimaid korvpallikogemusi. Liepaja linnas. Ma taasarmusin sellesse mängu. Eriti vahva oli see, et minu võistkonnas oli inimesi, keda nägin esimest korda elus, kelle oskustest ja liikumistest ei teadnud ma midagi, aga mingil hetkel on see mäng ikka tuttav. Ma olen hetkel nii korvpallis, et töölegi läheks pörgatades. Vist ikka on nii, et kui kuskil uks sulgub, siis ikka avaneb uus.

"Kuidas võib ta teada, et see on tema elu ainus tõeline armastus?" (Hemingway)