30 August, 2010

Uinuv peletis



Inimesed jäävad autoroolis magama ja ärkavad heal juhul põllul ja halvemal juhul ... Aga täna suigatasin mina rattal istudes. Jaja, jalgrattaga töölt koju tulles äkki virgusin selle peale, et siledast asfaldist oli saanud murune maastik. Mul muidu ongi peaaegu maastiku masin (kunagi oli, eks aastad ole oma töö teinud ja neid aastaid on kaherattaline näinud rohkem kui mõni mu uus kolmapäevane tuttav). Aga sündmuse juurde tagasi tulles ei saa ma siiani aru, et keset füüsilist tegevut on võimalik ennast nii välja lülitada.

Peale vuramist kraavipervel ei julgenud ma isegi enam silma pilgutada. Mõtted keerlesid selle ümber, et eila sai varakult voodisse mindud, üleeile veel sobilikumal ajal.

Kas uni ei saa kunagi täis? Vana võlg nii suur, et organism näpistab igal võimalikul momendil oma osa? Minu pearinglused ja unitõbi on omavahel seotud?

Ootan natuke kolmapäeva.

28 August, 2010

Vihm



Las kallab nüüd vihma nii,
et pilgu eest kaob silmapiir.


Täpselt nende laulusõnade elluviimine oli eilne ilm. Muidu eriti ei kurdaks (olen suur sügise ja niiskuse armastaja), aga olin huvitava maastikuga metsas jalas jooksukingad ja seljas kilekas, mis on mõeldud tibutuse kaitseks. Kui ennast tavaliselt nii märjaks teen, siis olen paljalt ja lisan veele ka seepi.

Täna on plaanis sama taldrikumatk ette võtta. Huvitav, kas taevas on mulle veel üllatusi pakkuda. Väike rahe, ei tegelikult suureteraline rahe. Keeristorm. Igas asendis nii suur vastutuul, et lendav taldtik selja taha suuna võtab.

Ma ei hakka välismaiseid kliimatingimusi näiteks tooma. Asi peab ikka reaalsuse piiridesse jääma.

Sportlikult oli tore. Minu mahajäämus eelviimasest võistlejast polnud enam kilomeetrite pikkune. Aga äkki ma olen ka raskest ilmastikust kasu lõikaja nagu Jaak Mae. Ilusa ilmaga oleks mu kaotus olnud möödetav meremiilides.

Eks täna paistab.

27 August, 2010

Sügis



Hakkan juba töösse sisse elama. Nipet-näpet on juba tehtud. Kolleegid on jätkuvalt kenad ja sõbralikud. Miskil üllataval kombel oli nii mõnelgi neist sigaheameel mind näha. Mainiti, et mõeldi suvel mu pihta. Ma ka mõtlesin vähemalt pooltele töökaaslastele, aga mu enesekesksus ei lase seda välja paista ja veel vähem ütleksin seda kellelegi. Ma ei uskunud, et inimesed üldse teavad, et ma olemas olen. Seega ma lähen korda?

Vaevalt.

Spordi suhtes oli hea nädal, natuke rattaga sõita (läbi suure vihma), 24 kilomeetrit joostud, 2 korda jõusaaliga tutvutud. Proovin igati sügisesse sisse elada. Vist tuleb välja ka. Ma juba ootan oma uusi tööalaseid väljakutseid.

Tahaks miskit head filmi näha.

26 August, 2010

Suvi läbi



Suvi hakkab läbi saama. Higi ei lahma enam igal võimalikul ja võimatul sammul. Peaks hakkama kokkuvõtteid tegema. Milliseid? Esiteks oli palju momente, mida kogesin esimest korda elus. Minu vanuses, mõelda ometi...

Discgolf, küünarliigese rebestus, paraplaan, Kihnu, Barcelona, varjusurmas olnud tunded. Päris mitmed kilomeetrid maha jooksnud ja kilode viisi higistanud. Sellele vastuseks ka liitrite viisi joonud erinevaid vedelikke. Selles suunas on mul ka uued armastused - Beefeater ja Bombay Sapphire. Eriti viimane oma nunnus helesinises pudelis ja vähe kangemas olekus.

Tegelikult hakkab elu normaalsetele radadele loksuma.

Muidugi on veel idiootsusi maailmas. Üldiselt. Härra vähk näiteks ei taipa, et kui ta teeb liiga oma peremehele, siis tegelikult suretab ta ju ka ennast.

Aga mulle on see selgeks tehtud, et maailma paremaks kohaks ma ei muuda.

23 August, 2010

Sisalik



Kihnus käidud. Virvet ei näinud. Kõik.

Tõstamaal käidud. Tõstamaa välimus osutus üllatavalt välismaiseks. Mõis ja hobusetallid - imepärased. Ja tavaliselt see sõna ei kuulu mu keelepruuki. Tõenäoliselt nüüd möödub ka kuid kui mitte aastaid, millal uuesti selle väljendi oma suhu võtan.

Barcelonas käidud. Esialgu koonduvad märksõnad - arhitektuur, meri, väga palju inimesi. Kõik need hoiatused haisu ja liigse palavuse eest olid liialdatud. Tegelikult ei haisenud linn sugugi rohkem kui Pärnu ja palavusesüsti saime juba kodumaal kätte. Pigem oligi kõige külmem koht, kuhu kunagi on õnnestunud reisida.

Mõttekilde on piisavalt, aga pole kindel, et tahan need kõik järjest kirja panna, ju õige mulje õiges kohas lihtsalt pääseb lingu tagant lahti. Viskan metafoore täis Gaudi sisalike ja Picasso mittegeomeetrilisi maale.

Muidugi ka suured kõrgused ja tornid sai vallutatud. Igal reisil ju tarvis näha ka linna ülevalt alla. See miski kummastav tunne. Samas nii ülevalt pole ma kunagi midagi näinud kui Tibitabo kirikutornist horisontpilt. Tekkis korraga ka mõte, et sellises vanas eas siis avaldus mu kõrgusekartus. Aga tõenäoliselt oli tegemist millegi muuga. Ma loodan. Kasutan veel põnevat sõna - vaade oli hingemattev. Ausõna, mu hing jäi kinni ja nagu ma juba mainisin, ma ei karda kõrgel olla.

Jalkastatale jõudes tuli pisarapoiss (või oli ta nüüd tüdruk) silma. Minule, kelle kõige suurem tunne on kohusetunne. Õnneks hakkab see taanduma ja annab teistele ka võimaluse.

Eks seda kõike on ja tuleb veel. Suvi lõppes väga sõbralikult, positiivselt ja ... Ma mõtlen siia ka mõne kummastava sõna.

10 August, 2010

Kullisilm



Jälle suutis Kurt Vonnegut mulle rahuldust pakkuda. Tema fantaasia ja mõtete kasutus klapivad minu näljase natuuriga. Liiga elavalt suudan tema loodud pilti kokku lappida. Tema raamatud ei ole ka kordused eelmistest teostest. On küll sarnaseid teemakatkeid ja paralleele. Seekord on vaatluse all „Kullisilm“. Kui uskuda üldist kriitikat, siis autor sukeldub kuriteo, karistuse ja lunastuse vetesse.

Maailm läbi sümbolite. „Kui mina sihtisin mitte millegi pihta, siis mitte midagi ma ka tabasin. Kuul oli sümbol, ja ükski sümbol ei ole kunagi kellelegi kurja teinud.“ Mõttekäik pärast raseda naise juhuslikku surmamist. „Irooniat jagunuks kahtlemata kas või lahingulaeva uputamiseks.“ Lause on rebitud Hitleri kontekstist, aga sobib ka peategelase elu kirjeldamiseks.

„See võib olla halb, et nii paljud inimesed püüavad oma elust head lugu teha. Lugu on ju lõppude lõpuks sama kunstlik kui joomakohtade rodeosimulaatorid.“ Oleneb vaatenurgast ja eesmärgist? Selle mehe biograafia oli ikka elavam kui härjavõitlus. Assotsatsioon tuli vast sellest, et teoses oli mainitud mehelikku Hemingwayd, seda küll enesetapuga seoses, aga üks asi viib teiseni. Minul aga Hemingwey pole vanamees ja meri, vaid ikka sõda ja härjavõitlus.

„Ma arvan, et seepärast nii paljud Ameerika naised tänapäeval nurisevadki: nad avastavad, et nende elu lugu on lühike ja epiloog liiga pikk.“ Kas sama häda minulgi? Avastan, et nüüdsest on mu kulgemine üksnes väljajuhatus elust, sest kõik oluline on juba juhtunud. Adrenaliinivajadus tuleneb sellest, et tahan tunda, et kõigele vaatamata ikka elan?

Oi, Kurt miks paned Sa mind elu üle mõtelema. Miks arvan, et iga sündmus on minu elu sümbol? Egoist!!!!

Lõpetuseks – „Te pole just sotsiaalne inimene. Miks teil üldse nelja uksega auto on?“

07 August, 2010

Katapult



Viimati külastasin Taevaskoda oma varases lapsepõlves. Vist oli nii. Nüüd siis jälle. Igatahes tulid kaunid kohad meelde küll. Muidugi trantspordivahend oli seekord veidi erilisem. Laenutasime Mammastest tõukerattad. Ees oli suur maastikurehv ja taga väike kokuka rattakene. Mäest allas sõiduks parim riist. Mäkke tõusmiseks olin oma kahale jalale kindlam. Ja tagasisõitu raskendas vihmast pehme kruusane maastik.

Taevaskoda pakkus meile tasuta etenduse. Loodus pani oma elektri ja saundsüsteemi tööle just siis, kui Suures Taevaskojas nautisime rahulikku liivast vaadet. Äike sähvis peade kohal ja müristamine kajas seintel vastu. Tegemist ikke peris sürraundsaundiga. Männid pole loodud vihmavarjudeks, eriti kui valget seina taevast alla sajab. Saaks kasutada väljendit, et olime märjad kui kassipojad, kuid ausalt pole ma märga väikest kiisut oma elus näinud. Aga olukord oli ikka nii vesine, et mul oli isegi kõrvas uputus. Püksid vajusid suure raskuse tulemusel pidevalt alla. Ja sellises olukorras tuli veel 5 kilomeetrit ööbimiskohani tõugata. Õnneks sai sooja sisse. Liikumist aitas intensiivistada adrenaliinilaks, mida emake loodus ise tasuta pakkus. Tavaliselt käin ja maksan selle eest, et keha hakkaks kummaliselt reageerima.

Lõuna kandis oli veel põnevaid kohti, näiteks Otepää. Nüüd jõudsin vist oma puhkuse kulminatsioonini, aga samas pole vaba aeg veel läbi. Talve pealinnas turnisin seiklusrajal, mis pani vere keema ja keha füüsilisest ennast pingutama. Ega ta väga raske rada polnud, aga suur kuumus andis oma osa. Selle raja suureks plussiks pikad laskumised. Võimsam tunne igatahes kui paraplaanil. Samas kontrollitavam kui äike ja müristamine looduskaunis kohas.

Iga lausega jõuan lähemale tõelisele tundele. Sellele, mida tunnen veel tänagai ja arvatavasti ka nädala pärast. Oma Tehvandil viibimisele panin punkti katapulteerumisega. Pandi kaalule, siis seoti kummidega kummide külge kinni ja ... laksti taeva poole. Vasakust käest käis selline raksatus läbi, et kui oleks olnud aega mõelda, siis kindlasti oleks käe kaotamisele panustanud. Järgmised 10 sekundit ootasin lihtsalt millal see piin ükskord läbi saab. Pole tegelikult siiani saanud. Varsti hakkan jälle rohtudesse oma jäset mõkerdama. Ühes olen kindel, et kui mu edaspidine elu sõltuks katapulteerumisest, siis eelistaksin vaikset piinavaest surma.

Ühesõnaga külastasin esimest korda elus ka Tartu kiirabi. Seal muidugi arstitädi mudis mu haiget kohta suure mõnuga. Silme ees võttis ikke virvendama.

Huvitav, kas neid tundeid saab veel ületada?

01 August, 2010

Lind



Uued elamused. Võib-olla on hetkel liiga vara panna kirja oma päevaseid kogemusi. Pea veits tuikab ja ei saa ka enam vedeliku tasakaalu organismis paika. Selle tulemusel võib kirja pandu osutuda subjektiivseks. Seda oleks ta ka siis, kui mul oleks üle mõistuse hea olla.

Võtan ühe hea lähmaka vett ja asun siis oma emotsioone korrastama. Hommikul kümnest jõudsime eestimaisele põhusele põllule. Ajasime masina elavasse järjekorda ja asusime ootama, millal antakse mulle võimalus õhku tõusta paraplaaniga. Olin nii keskendunud hirmule, et mul õnnestub kindlasti midagi lennu ajal valesti teha, lausa vigastada instruktorit, et ei pannud tähele, mida ülejäänud potentsiaalsed linnud tegid. Nad nimelt registreerisid ennast järjekorda. Hetkel kui me sellele asjalikule mõttele tulime, olid juba kella 12 saabujad ka ennast enne mind paika saanud. Seega õnnestus mul äärmiselt elementaarne element juba valesti teha. Ei, pigem tegemata jätta. Kuidas see ütlus oli, et meid ajavad endast välja asjad, mis me tegemata jätame, mitte need, mida me valesti teeme. Tegelikult ma isegi ei tea, kes seda ütles või kas üldse selline lause on olemas. Vedelikupuudus ikka annab tunda.

Ehk ma sain lennumasina ja konstruktori lähedusse alles kell kolm päeval. Selleks ajaks olin lageda taeva all, laus päikese käes, pikkade riietega ennast mõnudega hautanud. Ma arvan, et mu pea polnud mitte ainult soe, vaid ka imiklikult pehme. Äkki on siiani?

Lend? Usaldades kaaslendaja sõnu, tõusime 400 meetri kõrgusele ja tiirutasime metsatuka ja põldude kohal. Professionaalse lenduri meelest olin ma liiga vaikne ja ta tõlgendas seda hirmuna. Küsis, et kas soovin alla laskuda. Nii palju minus veel jõudu oli, et vastata eitavalt. Olin ju esiteks seda lendu oodanud kuus kuud ja veel kuus tundi peale. Teiseks tahtsin ikkagi ju miski adrenaliinilaksu moodi keemilise ühendi kätte saada. Aga päike oli vist kogu kehakeemia nii sassi ajanud, et olin suht tuim ja tundetu. Tüüpiline mina. Kaks korda käis kergemat sorti nõks kehast läbi, aga see juhtub ka päris lennukiga sõites. Jaja, kõrvad läksid ka väheke lukku.

Veel mäletan, et ebamugav (närviline) oli see hetk, kui auto trossiga meid üles vedas. Kõis või oli see siks, mis tegi kummaliselt nagisevaid häälitsusi. Tundusin endale, et kaalun tonne ja see masin ei jaksa mind liigutada.

Peale maandumist tundsin, et kõht on hirmus tühi. Seega ei jäänud nautlema ja tunnet sõnadesse ei püüdnudki sündmuskohal panna.

Nüüd ütleksin ülehinnatud??? Ei, lasen veel settida. Joon.