27 June, 2010

Etendus



Natuke on saanud suveplaane ellu viia. Metallica kinoelamus ja punginostalgia pole loomulikult veel kustunud. Aga ega uued sündmused sellest küsi ja ega nad meelega taha tuhmistada vanu mälestusi. Minu elule lööb trummi endiselt jalgpall. Tänase trauma sain kätte ja kui olevik on tume, siis tulevik saab ainult heledam olla. Seda peab ootama 4 aastat koos inglastega.

Sai harjutatud kätt kergejõustiku kohtunikuna. Mul selles vallas D-kategooria. Võiksin ju meelitada ennast ja öelda, et tasemeid Ü-ni, aga keda ma petan. Ma ikka ise oma oskuste ja kogemustega lõpus ehk seal, kus mu koht ongi.

Mulle hirmsasti meeldib vaadata sporti nii ligidalt, et öelda asja seest. Televiisor paneb tugevasti aupaistet tublidele sportlastele juurde. Koha pealt paistavad inimlikumad ja päris ehtsad.

Ka suveetenduse konks on kirjas. John Patricu "Augustikuu teemaja", mille lavastas Roman Baskin ja peaosas esines Marko Matvere. Esiteks avastasin, et see aasta juba teine noore Baskini lavastus. Ma pole ta ande austaja, aga vähemalt on laval dünaamiline liikumine ja eriefektid. Kahjuks Unt enam ei lavasta, temalt oleks olnud üht-teist õppida.

"... teemaja" vaatamiseks tuli sõita Varbusele Maantemuuseumi territooriumile. Pikk reis oli ja seetõttu olin ootused teekonnal kõrgeks kruttinud. Silme ees oli reklaamiklipp ETVst. Ja see oligi parim koht teatris. Marko kihutas Jeebiga mööda lava ringi ja pidurdas napilt enne kivist seina. Võttis publiku ohhetama ja diskuteerima, kuidas ta julges, suutis, oskas. Keegi targem tagant reast teadis, et ega Markol päriselus ka auto juhtimiseks vajalikud load. Hea, et teadis.

Lugu iseenesest oli lihtne ja eestlastele omaselt ajalooline. Rääkis siis erinevatest Okinawa okupeerimistest. Või siis Eestist? Situatsiooni ja sõnakoomika tuli eriti välja ikka peaosalise kaudu. Halb polnud, kuid midagi jäi nagu puudu ... Tegelikult ega ta ka meistriteos olnud. Aga ma ei porise. Või siis ikkagi liiga kauge reis etenduse pärast. Mine võta kinni. Polnud minu tassike teed.

Varbuse teine tipphetk ikka seotud mu endaga. Vaheajale minnes kukkusin pea ees trepist alla. Publik ahhetas. Mu põlved lõid (siiani löövad) tuld välja. Mitu astet sai ikka vales asendis alla poole potsatatud. Püsti tõustes ei teadnud kuidas reageerida. Nutta, naerda, poriseda ... Ei teinud midagi, lihtsalt lõin piinlikusest silmad maha ja vudisin kohvi ostma. Lootsin, et kõik unustavad mu näo ja teo.

Midagi haiseb.

22 June, 2010

Õige aeg



Eila õhtul jõudsin jälle õndsasse teadmisse, et olen sündinud õigel ajal. Võin ju vaadata vesiste silmadega 17. sajandisse ja ahmida baroki ja klassitsimi ilu, kuid suures plaanis oleksin ikkagi pime, sest Metallicast poleks osanud unistada ja vat see oleks ikka rumal küll olnud. Raske on mõista, kuidas üldse kalk kivine süda on võimeline selliselt kaasa elama Jamesi, Kirgi, Roberti ja Larsi tegevustele.

Paele selle bändi sai kinos nauditud ka kolme teise suure hevika musitseerimist. Üllatuse valmistas Slayeri laulja Tom Araya. Polnud teda sellises valguses näinud. Muheda ja südamliku naeratusega sobiks pigem lõunaameerikalikku seebiooperisse kui karme laule laulma. Väga pehme mulje jättis.

Loomulikult sain aru, et mul pole mõtet Guitar Heros oma näppe painutada Slayeri taktis, nagunii väga hästi välja ei tule. Kõik neli bändi on ikka kitarri manipuleerimisega osavad. Ja mina jään oma liistude juurde. Kuulama.

Muide, 17. sajandi tüübid isegi ei teadnud, mida tähendab romatika Tõnu Trubetsky sule ja suu läbi. Elan ikka õigel ajal. Pühapäeval meenutasin seda osa oma lapsepõlvest. Singer Vinger ja Tõnu Trubetski mõtestasid mu ülikooli aja.

Barokkajal poleks ülikooligi saanud. Tõenäoliselt parimad palad mainitud sajandist on meieni säilinud uhkete hoonete ja Lope de Vega näidendite näol. Seega mina saan sellest omamoodi osa.

Ikka õnneseen.

19 June, 2010

Kilplane



Eila sai külastatud kohta, kuhu ma vist kuulun. Suures sabinas lihtsalt hakkasin oma juuri unustama. Õnneks loksub kõik paika ja õhtuks oli minu geneetline päritolu tuvastatud. Minu esivanema olid kilplased.

Paar tundi kuulasime lugusid, mis olid kopi-pastetud minu igapäevaelust. Lühidalt, inimene on küll leidlik, aga sellest on rohkem kahju kui kasu. Minule omaselt muidugi tuleks targutama hakata sõna kasu definitsiooni ümber. Aga täna hommikul lepin üldlevinud arusaamadega. Mis need on?

Tegelikult oli vahva vaadata, et ei peagi olema hullu tivolit, et inimestele meelelahutust pakkuda. Paar toredat ideed, mõned entusiastid ja rekalaam. Siinkohal toetas ka Müüsleri pargi loodus oma võimsate puudega. Igati vahva avastus.

Sellised kohad muudavad mu veel patriootlikumaks.

18 June, 2010

Novell 3



Istudes kodus, mõtles C, et mida inimesed oma vaba ajaga peale hakkavad. Mõni käib lennutamas lohe, teine tolmutab mööda korterit ringi ja kolmas vihub kududa ja tikkida. Tema ise on jälle üks neist vähestest, kes ootab oma puhkust kui messiast, aga kui imeasi käes, siis ei suuda suure õnnega midagi peale hakata. Meie üks ammune president lasi selliste olukordade kohta lendu fraasi, et taevas peaks appi tulema. Siiani tähtsad poliitikud ja vähem tähtsad kriitikud kutsuvad taevaseid vägesid olukorda lahendama, aga pole märgata olnud, et miskit muutuks.

Veel proovis ta analüüsida tänast situatsiooni pargis. Uinak pargipingil ja kahtlane aromaatne tegelane tundusid küll Becetti absurditeatrist välja karanud olevat. Aga mis oli, seda ei saa muuta olematuks. Tuleb kujundada suhtumine sellesse. Ainus mis teadis, oli see, et pompsi kingades C olla ei tahtnud.

Asjalikuks hakates korjas neiu kokku tühjad veepudelid, võttis mageda raamatu ja rahakoti ja otsustas veel korra välja minna. Seekord oli õnn teisejärguline.

Alustuseks tuli minna taarapunkti, sest ega raamatukogus pole mugav olla klõbisevate pudelitega. Kott sai ka täna päris suur, sest mitu nädalat on saanud ju vett osta ja juua ilma pakendeid tagastamata.

Juba kaugelt silmas C tuttavat kuju ja tuul kandis temani ka täna juba korra ninna karanud lõhna. Nüüd polnud kahtlust, mees passis tütarlast häbematult ja otse. Alateadlikult jäi taaratassija samm aeglasemaks ja otsuse kindlus tegudes hakkas kaduma. Pudelite toomine ei tundunud enam olevat parim puhkuse veetmise mõte. Adrenaliinivajadus tavalistes olukordades oli Cl keskmisest kõrgem, aga see ei olnud kuidagi seotud taara, võitluse ja pompsiga. Selleks oli ta liialt keskklassi kuuluv ja liialt mõjutatud ühiskondlikust arvamusest.

Silmad leidsid juba eesmärgi. Rohelise sildi, millel nooled olid paigutatud kolmnurkselt ringi. Aga nagu laste mängus tahtis C hüüda, et ei saa tulla hunt on ees. Tulge ikka. Vahemaa mehe ja neiu vahel kahanes. Kas võis tunda õhus elektrit. Vaevalt, see sõnapaar on suurte kirjanike privileeg. Kui üldse midagi õhus oli, siis selleks sai olla ammu mainitud lehk.

Pomps haaras Clt musta prügikoti ja kallas selle asfaldile laiali. Tüdruk jäi nagu välguga pihta saanult lolli näoga seisma. Mees vaatas saaki veel totramal ilmel. Lõpuks ütles, et pargi piirkonnast sellist saaki küll ei saa. Tema juba teab, sest on aastaid tegelenud selle territooriumi korrastamisega. Veel mainis midagi, aga ega tegelikult tal kuulajat polnud. C tegeles liialt oma mõetetega. Nagu ikka tavaline inimene.

Neiu järsku virgus. Võttis otsustavalt jalad keskmiselt suurema kõhu alt välja ja hakkas jooksma. Lihtsalt, kindlalt ja peaaegu kiiresti. Vähemalt nii ta ise arvas. Ta mõte keerles ainuüksi selle ümber, et kui mees peale pudelite ka ta raamatu endale krabab, siis mis ta küll raamatukogutöötajatele räägib. Seda piinlikust ta üle ei elaks.

16 June, 2010

Novell 2



Kodus pani C oma veepudeli teiste samasuguste juurde köögilaua alla. Võttis riiulilt ebsündsa kirjaga kruusi ja lasi kraanist vett sinna. Jõi paar lonksu ning kallas ülejäägi kraanikausist alla. See polnud mingi rituaal, vaid pigem harjumuspärane rutiin, mis oli tekkinud ennemuistsel aal. Keegi sellele tähelepanu ei pööranud, seega neiu ei pannud tähelegi, mis ta teeb.

Vahetas poekäigu riided koduste vastu ja võttis oma lemmikasendi raamatu taga sisse. Proovis nautida head keelekasutust, ebareaalselt reaalseid tegelasi, kelle elu polnud küll meelakkumine, kuid eesmärgipärane. Aeg-ajalt sügas reflekse liigutusega pead ja keeras lehte. Aga täna oli hinges rahutus. Riided polnud piisavalt mugavad, pigem kitsad; raamat polnud küllalt kaasakiskuv, pigem tüütu jauramine. Tuli midagi ette võtta.

C pani selga paar numbrit suuremad spordirõivad, võttis veepudeli ja otsustas õue õnne otsima minna. Ise itsitas, et ta on nii suur, aga õnneks toodetakse riideid varuga. Neiu oli veendunud, et elujõu allikas asub pargis. Saab vaadata hullavaid koeri ja asjalikke lapsi. Kuid endiselt oli tegemist väikelinnaga ja unistused tegevusest puude vahel osutusid asjatuks. Pettunult istus pehkinud pargipingile ja lootis lindude laulule. Aga selle jaoks osutus koht liiga tsiviliseerituks. Kus siis see õnn on? Tõenäoliselt Himaalaja mägede lumistel nõlvadel. Vaikse ookeani kaldal vahustel lainetel. Itaalia restoranis pastat luristamas. Hambapastat.

Uni oli tõesti magus. Nii magus, et kõva pind tundus parem kui oma voodi. Padja puudumine pigem boonus kui puudus ja spordiriie parim öösärk. Kuid kõrvale ujuv pomps polnud just parim variant kaisukarust. Lõhn oli vööras, väga vööras. Veidra välimusega mees kruttis minipudelil korki maha neiu kõrval istudes. C avas silmad ja pingile tulnud meesterahvas instinktiivselt tõmbas oma pudeli kehale lähemale. Sama reaktsioon oli neiul, ainult tema tõmbas kõik oma natuke liiga suured ihuliikmed enda ligidusse. Istus pingil nagu krassus lõngakera. Lahkuda ka ei tahtnud, sest tema oli enne ju seal. Tõele au andes, oli pargis tühje ja paremas olukorras pinke veel küll. Noh mis küll, aga piisavalt. Algas vaikne olelusvõitlus.

C võttis oma veepudeli ja avas selle. Mõlemad pingil olijad jõid. Lürpisid kuni pudelid tühjad. Neiu tahtis heast südamest oma 50-sendise pudeli odekolonnimehele anda, aga viimane nagu aimas seda ja tõusis püsti ning lahkus tuigerdaval sammul kiirelt. C mõtles, kas tõesti mees veel nii päästetav, et ei taha üksi juua. Miks muidu valis tema pingi? Või ma olen juba muutunud niivõrd tavaliseks, et ei eristu ka enam loodusest. Nii see oligi. C oli veendunud, et pomps polnud teda märganud.

Kohendas juuksed, raputas riided ja liikus kodu poole tagasi.

Pomps läks taarapunkti juurde vanade semudega vestlema. Muu jutu seas mainis, et liikvel on uus konkurent. Pomps ütles, et käis ja vaatas tegelase üle. Hetkel oli pargiterritooriumil, aga kui uus ennast sisse seab, küll siis piirid paika pannakse.

Novell



Mõtlesin, et hakkan raamatut kirjutama. Siis ka mul oleks elutöö või eksistentsi õigustus. Lihtne on võtta ju negatiivne tsitaat, et siia inimühiskonda sündis soovimatu laps. Aga kes mind ikka soovida oleks teadnud, ja ju olin siis milleski esimene, et nii sügavale aia taha sai maandutud.

Aga nüüd siis raamatu juurde.

Peategelaseks oleks tüdruk, kes sündides juba oli halli peaga. Kaheselt muretses selle pärast, et oli oma ema alt vedanud. Õnneks kuuselt kohandus väliselt ühiskonnaga. Möönduseks oli muidugi see, et klassiruumis istus üksinda viimases pingis ning tegi kõik ülesanded proovides endast parimat anda. Selline tegevus garanteeris, et ta rahule jäeti.

Ühiskondliku murrangu elas üle ise murdumata. Enne ülikooli astumist pidas Baltiketti ja vabariigi välja kuulutamist romantiliseks tegevusest, mis toitsid ainult fantaasiat. Kõrgema hariduse omandamise üheks suurimaks eesmärgiks oli unustada ebakindel ja valuline gümnaasiumiperiood. Panna kalevi alla kõik need teod, millega sai inimestele liiga tehtud. Tuli leida ka endaga rahu. Siiski tümitas ennast veel kaua, et polnud igast olukorrast maksimumi võtnud, et oli füüsikaõpikusse pealiskaudselt suhtunud ja saksa keele eessõnad pähe tagumata jätnud.

Traagiline ellusuhtumine jälitas teda kuni päevani, mil kirstukaane sulges. Pabistas üle kui kirjutas e-kirja, millel unustas koma märkida ja süütu nalja pärast, mida sai kaheti mõista. Siis hakkas juba kartma ka seda, et sellise mõttelaadi juures ei pruugi tal närvirakke viimse päevani jätkuda.

Teisi iseloomujooni ja omadusi oli neiul veel. Vastuoluline oli tema seltskonna armastus ja üksinduse igatsus. Aeg-ajalt eksisteerisid nad korraga. Seda võis välja lugeda tema ilmekatest silmadest. Muide, need kehaosad olid tema kõige tähelepanuväärsemad ja kui üldse midagi meelde jäi neiu kujust, siis just silmad. Tavaliselt muidugi on inimestel olulisemaid asju pähe jätta, näiteks saksa keele eessõnad.

Ta oli ka jutukas, kuigi tal suurt midagi öelda polnud. Üpris tihti ka väikest mitte. Aga rääkimist see ei seganud. Mõnikord lobises ta omaette.

Välimusest pole midagi rääkida. Lihtsalt ei midagi meeldejäävat. Rahvamassis ei eristuks ta kuidagi. Kõike oli natuke üle või puudu. Selline tegelane siis astus maailmas ringi.

Ühel hommikul, kui oli unustanud oma kooli tragöödiad ja esimesed tööelu ebaõnnestumised, astus neiu C toauksest välja ja liikus kiirel sammul poe poole. Ega tal midagi tarvis polnudki. Väike külmik sisaldas eluks vajalikku ja muu oli ka keskklassile omaselt olemas. Kauplusesse oli tarvis minna hoopis selleks, et olla üksi, aga ikkagi rahva seas. Provintsilinnas muidugi anonüümsust polnud ja mõned tered tuli kilomeetrisel teel lendu lasta, aga see oli ka maksimum. Ilus päev või mis?

Korv käes, silm kaugemale suunatud kui toiduletid, astub C uimaselt, kuid kindlalt edasi. Tavaliselt 10 minutit jalutuskäiku ja siis veepudel kaasa ja maksma. Pidi ka täna selline päev olema. Pidi. Äkki meenus, et kunagi ülikooli ajal oli tütarlaps ise olnud klienditeenindaja ja koos kolleegidega sai püsikundedele hüüdnimesid pandud. Arvesse võeti klientide harjumuspärast tegevust. Kõigil oli ju kiiks. Jaja, üks meesterahvas sai liignimeks Kodutu. Miks küll?

C vaatas kassapidajale pikalt otsa. Esimest korda vist. Ta nimelt oli oma tavapärasusest nii teadlik, et lausa häbenes seda ja seetõttu tundis, et tal pole õigust pikalt otsa vaadata endast ilusamatele, targematele, osavamatele, peenematele, töökamatele, tublimatele jne. Müüja oli hoolitsetud välimusega ja väga kenade juustega. Lausa katsuda oleks tahtnud. Aga nüüd vaatas ta otsa seetõttu, et näha, kas naisterahvas neiut mäletab. Igava välimuse tõttu kindlasti mitte, aga kuust kuusse veepudeli ostmine äkki on mingi märgi maha jätnud.

Mingit äratundmisröömu ega parastavat hüüdnime kordamist silmadest välja ei lugenud. Samas ega C ei teaks milline see tundmine silmades välja näeb, sest ta polnud ju julgenud varem vööraid hingepeegleid vaadata. Seega läks neiu koju teades, et veefirma on tema 10 krooni võrra plussis ja maailmal ükskõik, kas astub seal või mitte.

Kenake kassapidaja läks abiruumi ja ütles töökaaslastele, et Pohmakas käis täna oma ringi ära.

See oleks mu raamatu esimene peatükk, mis vajaks veel toimetamist ... Nali

15 June, 2010

Kõik on töö



Tööd rügada oskab ja suudab igaüks, areng peitub puhkamises. See lause käis küll spordi kohta, aga äkki saab seda üle kanda ka muudesse valdkondadesse. Ei tea, pole kuskil proovinud. Eks natuke on ka usaldamatust, sest on tunne, et kui praegu ei tee, tuleb maailma lõpp või keegi teine ei saa asjaga hakkama piisavalt minulikult. Polegi nagu täiuslikust vaja, vaid, et asi mahuks mu raamidesse. Vähe kontrollifriigilik. Aga eks midagi saab geenidega ka ju kaasa.

Siis veel need neetud valikute küsimused, mis vaevavad mind alailma. Tänane valik on kohustuse ja tahte vahel. Homne valik on sündsuse ja spordi ning teiste inimestega arvestamise vahel. Reedel viisakuse ja mugavuse vahel.

Laupäeval õnneks kõik OK. Ma tahan seda, mis plaanis on ja see vastab ka kõigile ühiskonna normidele ja on rahuldustpakkuv inimestele, kellest hoolin.

Mütsiga und



Olen langenud unitõve küüsi. Vertikaalselt veel pean vastu, aga juba poolhorisontaalne asend võtab haigutama. Eriti ei mõista, millest see tingitud on. Vanasti ikka sai raamatu seltsis pool ööd veedetud, nüüd teos pakub pigem konkuretntsi kaisukarule. Aga pehmusest jääb puudu. Seega James ära muretse.

Muidugi võib see olla seotud varajase ärkamisega hommikul. Ei mäleta enam aega, mil üle 9 oleksin voodis lesinud, rääkimata sügavast magamisest. Aga jälle, kui kurtma hakkan, pean mõtlema sellele, kas see mu elukvaliteeti muudab. Kvaliteedis pole kindel, küll aga on struktuur muutunud päevakava näol. Lõunaks on juba põhitegevused tehtud. ...

Õnneks on lähenemas puhkus.

13 June, 2010

Väravavaht



Jalgpallimaraton alles algas, aga mina olen oma "lemmikud" välja valinud. Robert poiss vist ei suuda ennast kunagi minu silmis rehabiliteerida. Öösel nägin hirmuunenägusid tema tööst. Samas siit peale saab ta ennast ainult paremas valguses näidata. Ja loodan, et tal tuleb ikka pikk turniir.

Kommentaatorid on oma suuvärgi ka vaikselt käima saanud. Eks paremaid ja veel paremaid fraase tuleb ka igapäevakõnesse. Siiani on toredaim olnud Zelinski Kreeka kaitse ja riigikassa võrdlus. Lembitu arvas muidugi õigustatult, et ameeriklased tahaksid ka endale pikka ja väärikat ajalugu. Mõnigi jalgpallur on osutunud tegelikult õhuvägede ülemjuhatajaks.

Ja kõige selle kõrval tahetakse, et ma elaksin ka oma igapäevast elu. Mulle küll tundub, et see saab suhteliselt keeruline olema

Oleksin ikka pidanud spordiajakirjanikuks hakkama. Tore on see, et ei valinud väravavahi elukutset.

12 June, 2010

Alguses oli sõna



Mida tähendab sõna "sõprus"? Kas see on mõisusega seotud mõiste või tunnetega? Samas teooriaid sõpruse kohta on mitmeid. Ühiste kogemuste alusel kokku kasvamine, sarnaste muutujate alusel loodav suhe või ilma intiimsusteta armastus. Veel võib olla sama maailmavaate alusel loodud suhtlus.

Lasen silme eest läbi inimesed, keda pean oma väga headeks semudeks. Maailmavaade meil küll sama pole, välimuslikult olen koledaim oma tuttavategi seas. Mõistuslikult olen ka "valinud" endast targemad kaaslased, et ikka toimuks pidev õppimine. Kui ma sellekski võimeline olen. Seega kummutasin mõned teooriad.

Aga tunded? Ikka on inimesi, kelle heaks annaks palju, peaaegu et kõik. Sellel ei ole ratsionaalsusega midagi pistmist. Kuid ajaproovile on vastu pidanud need suhted, kus siiski ei ole armastust, armukadedust, üksteise egode paitamist. Pigem koosolemise mugavus. Ei pea ennast tõestama ja oma vigu varjama. Seega saab sõbraks see, kes talub mind ja kellega on lahe koos olla. Väärtushinnangud pole olulised.

Aga talumisest ei tohi meeldimisele üle minna ja ei tohi ka vigade fokuseerimisele keskenduda. Seega sõber, kes teab minu häid omadusi ja vigu, samas ei armasta mind ja ei tänita mu eksimusi.

Lugesin just Truman Capote romaani "Suvine merereis". Siin oli tegemist inimsuhetega ja ka sellega, et sõprus oli siiski muutunud armumiseks. Tähelepanu keskpunktis oli aga hoopis ebavõrdsete füüsiline armastus. Lugu lõppes lahtiselt nagu eesti film.

Mulle meeldis peategelane, sest ta ei tunnelnud üle ja hoidis oma armastuse endale. Mõtetes ta loomulikult tegeles sellega. Ehk siis parim kirjeldus "... meeleolu kõikus edasi-tagasi viha ja enesehaletsuse vahet justkui kahemehesaag." Minu olukorda vist kirjeldab see ka, sest muidu poleks see konkreetne lause mulle näkku karanud. Tuntakse ikka tuttavaid.

Võõraid ei märgata ja nende tõttu ei kannatata.

Jalka, hurrrraaaaa ...

08 June, 2010

"Minu ..."



Lugesin läbi oma esimese "Minu ..." raamatu. Valisin selleks Anna-Maria Penu teose "Minu Hispaania". Loomulikult oli eesmärgiks teada saada riigi kohta üht koma teist. Selle asemel aga kisti mind noore neiu lahmivasse elusse. Kasutab sõnu vabalt ja sildistab inimesi. Üldistused on nii tapvad, et kaks korda lõid mus välja pedagoogi instinktid. Oleksin tahtnud talle õpetust jagada. Proovisin küll astuda tema kingadesse ja ennast nooreks (kirjutaja vanuseks mõelda), aga ikka mingil hetkel tuli trots sisse. Ei usu, et ma vanasti nii pealiskaudne olin. Ei taha uskuda.

Raamatust sain teada, et Hispaanias ma paellat ei söö, sest sinna pannakse pool klaasi oliiviõli (kui suurt klaasi?). Võib-olla hakkas ka midagi alateadlikult külge, näiteks vaatasin ikka kaardi pealt järgi kõikide mainitud linnade asukohad

Peab ju kasu sees olema.

Pealegi oli põhitegevus Valencias ja mina veedan oma augustikuu nädala hoopis Barcelonas.

04 June, 2010

Kõigevägevam



On asju, mida ma kõrgematele võimudele ei andesta. Mitte kunagi. Materiaalsetest objektidest/subjektidest meenub roomajate loomine. Mittemateriaalsetest ebaõiglus. Miks seda vaja on? Klassikuid parafraseerides siis selleks, et ma pehmed ja nunnud loomakesed ja õigluse ära tunneksin? Vaevalt küll.

Ma pigem arvan, et suures loomistuhinas ei olnud ei kava, skeemi ega ka eesmärki. Kogu protsess käis lapselikus röömus. Hiljem ei saanud midagi muuta ja hakati siis suruma sõnale tasakaal. Kui kurjus maailmast kaotatakse, siis on kord ebastabiilne. Kõikidest headest on kellegi hea ikkagi kehvem. Järelikult jääb ikkagi paha ilma tolgendama. Ega meil kommunismus pole. JNE ... JNE ...

Mulle tundub, et ikkagi on kaalukaus vasakule kiiva. Löön lehe lahti ja avastan, et lennuk kukkus alla, sees olid lapsed. Purjus mees sõitis vaegkuuljatest abielupaari surnuks (kas pole ebaõnne juba topelt). Maavärina ohvrid. JNE ... JNE ...

Taeval ei pidanud olema soosikuid. See on jama. Skeem peaks hakkama kehtima aastatest üle 80. Alla selle võiks siiski eelistada Hitlereid ja tema hakatisi. Põrgus. Taevas peaks armastama nende vastandeid ja laskma neil rahulikult maa peal tegutseda.

Selles see ebaõiglus seisnebki. Täpselt. Selles, et headust ei soosita...

Ja ma ei anna seda kunagi andeks. Mitte kunagi.