Tõde tõde

Selle suve teine ühisüritus. Esimene oli Õllesummer üle saja aasta. Polnud miskit suurt muutunud, palju inimesi, õlle- ja saslõmmilõhn ja segu erinevatest muusikatest. Aga see teine ettevõtmine oli monoetendus "Isa". Paar head võrdlust, huvitav kehakeel, kuid selleks, et täiesti teemasse sisse elada, peaks vist olema mingigi seotus sisuga. Sain küll aru, mille üle naljatleti, kuid ei tekkinud oma linki. Pole seda lastesaamise lugu ikka omal nahal läbi põdenud. Ürgmehel ja minul on suurem kokkupuutepunkt. Aga usaldan naabrite naeruturtsatusi, ju see ka ikka kellegi elust maha on kirjutatud ja siis natuke võimendatud.

Vahepeal pidin korra vaikima ja kuulama, milles alumine naaber mind jälle süüdistab. Nimelt laupäeval, kui meil siin maja ees väike neiu kanalisatsiooni kaevu peaaegu kukkus, siis üldises koosolekutuhinas võeti teema üles, kuidas keegi meie korruselt viskab sodi aknast alla. Vatitupsakaid ja -padjakesi. Tundub küll minulik ettevõtmine. Eriti hirmutav oli lausejätk, et ise veel haritud inimesed. Suures mures ja teistesse teemadesse süvenemistes avastasin, et mu näopuhastusvahendid on otsas küll. Nagu oleks keegi need aknast alla visanud, või nii. Otsustasin uued osta kõige kaugemast poest ja peaaegu pimedal ajal, sest aru saadav ju miks mul neid nii palju kulub - palavatel ilmadel ja pideval vajadusel nägu värskendada ei ole siin miskit pistmist. Õnneks täna ei räägitud minust.

Lugesin läbi toreda raamatu Daniel Kehlmann "Kuulsus". Üheksa novelli, mis põimuvad lõpuks kokku üheks romaaniks ehk nagu tutvustuses on öeldud: lugu, mis on osa loost, mis on osa loost. Novellid olid üllatavalt erinevad ja samas ikkagi ühenduses. Autorit kütkestab lugude seotus ja nende tähendus. Päris elus ei pidavat paljud otsad kokku seotud saama. Tegelaste kompott oli kirju. Samas neid ühendas raamatumaailm või kirjutamine. Eriti meeldis mulle vanadaam, kes läks surema ja teades, et ta on osa teosest, vaidles autoriga ja palus, et ta ikka ellu jäetaks. Lõpuks kirjanik halastas ta peale ja muutis nooreks ka veel kauba peale. Teine lemmik oli näitleja, kellelt ta elu varastati ja isegi iseenast järgi tehes ei olnud ta iseendalik. Lõppkokkuvõttes ta polnud väga kurb, sest anaonüümsus oli parem kui kuulsus. Pidevad vihjed meie elude kohta e-kirjade, telefonide ja arvutite kaudu. Meesterahvas, kes peaaegu sai närvivapustuse, et hotellitoas polnud wifit ning tungis sisse võõrasse arvutisse, et kommenteerida uudiseid. Valus hakkas natuke. Isegi keskastmeboss mobiilifirmas elades kahte elu organiseeris seda sõnumite ja e-kirjadega. Nii vast on lihtsam valetada? Vat see on raamat, millest võiksin pikalt kirjutada, sest tema erinevad tahud mahtusid ühel või teisel moel mu maailma. Tekkisid paralleelid. Alates lennukisõidust ja lõpetades jutuajamisega lemmikkirjanikuga. Leidsin oma.

"Kes ei ole midagi näinud, jutustab meelsasti, aga neil, kes on palju näinud, ei ole äkitselt enam midagi öelda."

"Inimesed on iseenda tahtmiste ja murede kammitsais ning märkavad sellest, mis nende silme all sünnib, väga vähe."

"Väljast ja selge pilguga vaadates ei ole ükski inimene enda sarnane."

"Mis on parem: katta maapind vaibaga või panna kingad jalga?"

"Raamatute lugemine pole mingi töö."

Seda kindlasti.

Tolmuimeja hirm

Esimest korda jooksin järjest 20 kilomeetrit (lähimas tulevikus see ei kordu). Esimest korda võitsin midagi tänu arengule (tundub, et ka selle saavutuse kordamine vajub pensionipõlve). Aga mis kõige tähtsam, neljandat korda panin tolmuimeja põlema. Mitte tiku ega välgukaga, vaid tugevas töötuhinas ei märganud, et talvel voodile kogunenud tolm ei taha enam masinasse mahtuda. Esialgu andis märku veidra häälega, siis tikkus ninna ka lõhnapoiss, kuid ma ei reageerinud. Olen keeldunud oma vigadest õppimast. Näha ju on, juba neljas masin. Kui oleksin indiaanlane, siis mu keskmine nimi oleks, tolmuimejasurm. Mul pole ka viha tolmueemaldaja suhtes, meeldib isegi rohkem kui hari ja kühvel. Eks meil kõigil ole oma nõrgad kohad. Aga nii palju olen elus õppinud, et see sündmus ei pane isegi kätt värisema ega mõtet umbe jooksma. Kiire ja adekvaatne käitumine ja masin puhkama.

Peaksin kirjutama ka Jon Ronsoni raamatust "Mehed, kes jõllitavad kitsesid". Ootused olid suuremad ja algus paljulubavam. Itsitamise kohti oli, aga mida leht edasi, seda vähemaks jäi. Palju erinevaid mehenimesid ajas mu segadusse, kuna ei lugenud teost järjest. Pidevalt pidin tagasi pöörduma, et oma mälu kontrollida. Segadusse ajas ka kaanefoto, kus olid peal kuulsad näitlejad. Tegelikult mu film ootab vaatamist. Enne pean aga raamatu veel korra läbi seedima. Lühidalt jutustati jedisõdalastest, kitsede surnuks jõllitamisest, muusikaga mõjutamisest ja selle taustaks oli Iraagi sõda ja päris inimesed. Seega ei jõudnudki arusaamale - kas nali või tõsi või midagi vahepealset.

Sain huvitavaid teadmisi ja meeldetuletusi: Bucha efekt (põhjustas helikopteri õnnetusi, sest tiiviku labad varjasid päikesevalguse ning kui vilkumise sagedus jõudis inimese ajulainete piirkonda, häiris see aju võimet saata ülejäänud kehale tõest teavet); Lynndie Englandi ja Abu Ghraibi vangide lugu, Frank Olsoni enesetapu (või siis LSD abil mõrvamise lugu).

Oma saladused tuleb peita ebaõnnestumise kivi alla. Sealt ei oska keegi neid otsida.

Elu maal

Sümpaatia esimesest silmapilgust. Meeldimine süvenes peale väikest juttu. Ja ei kadunud ka järgmisel päeval peale sisutuid dialooge. Seda on ka varem juhtunud just üle viiekümneste meesterahvastega. Kogu see olukord tekitas mus tunde, et ei taha alt vedada, et pean andma oma suhtumises ja tulemuses parima (eelkõige suhtumises). Ma vist kandsin mingid tunded kuskile tühja kohta üle, sest iseendale ma ennast tõestama ei pea. Ma tean liigagi hästi mis mu vead on. Seega esinesin kellelegi, kes mu etteastet ei vajanud. Aga rahul olin ikkagi ise. INE: kõik, mis Sa teed, teed kõik endale!!!

Käisin Pühajärve juures jalutamas. Tegelikult oli see väike liialdus, aga korra trepist üles ja alla kõmpisin küll. Vaatasin kogu rannaäärse üle ja tuli meelde mu kümne aasta tagune pidu samas kohas. Ja tõsi ta on, kui hakkame vananema, siis tulevad meelde vanad lõhnad, tunded ja isegi mõtted. Rääkimata füüsilistest märkidest. Aga ma ei ole haige, sest kui ma unelesin vee juures, siis mõistsin, et ei taha aeg tagasi keerata ja midagi muuta. See sündmus kogu oma suures sürreaalsuses on hea just sellisena nagu ta oli. Ja hea on, et oli.

Olen kogu aja arvanud, et mu kodu on Karuperses ja siin on näha elu veidramat poolt. Eksisin täiesti. Sattusin pühapäeval Lõuna-Eesti pisikesse külakesse. Astusin sisse ka elukeskusesse - kohvik/poodi. Tellisin rotiburksi ja kohvi. Asjalik müüja asus kohe tegutsema - lõikuma, hakkima, presskannuga kohvi tegema. Parim osa toimus loomulikult poe ees laua taga. Kohalikud külamehed analüüsisid noorte vööraste kaaslastega kukeseenesaagikust, elu maal, poemüüja asjalikkust. Siis kargas müüjanna poest välja klaasi piimaga ja pakkus linlastele värsket lehmapiima. Enamik keeldus sellest vihjates nõrgele seedmisele. Ma võtsin lonksu. Pole juba seitse kuud isegi poepiima suu sisse võtnud. Kiusatus oli liiga suur keeldumiseks. Piim oli endiselt maitsev. Huvitav, kas laktoositalumatus võib ka elu jooksul kaduda, kui ta sama ootamatult võib tekkida?

Poes oli ka normaalne käimla.

Kõike eelnevat arvesse võttes tuli meelde Kivirähk, meenus aeg maal vanaema juures, sain mõnes mõttes aru, miks ma olen selline nagu olen (mitte igas). Tundsin, et kasutasin aega hästi.

Lärm laeval

Ükskord oli nii, et kutsuti kahele sünnipäevale, kohtunikuks Kuldliigale, samal ajal lapsed laulsid ja tantsisid ja veel toimus mandril nipet-näpet. Mina aga ignosin kõike seda, keerasin oma motika nulli ja sõitsin Hiiumaale puid kuuri viskama. Erilise entukaga ma seda ei teinud, kuid oli aega tegeleda mõttetööga ja lühendada eesti keeles eksiteerivaid vöörsõnu.

Eks oma võlud olid ka saareelul. Sai nautida filigraanset vaidluskunsti. Algas sellest, et kahtluse alla sai lärmakalt panna nii hommikune tere kui ka isiklikud ihuhädad. Õnneks oli selline tase, et vahekohtunikke ei vajatud ja teiste rolliks jäi ainult kuulata ning imestada. Üllatus muidugi kadus juba esimese päeva õhtuks.

Mere lained pakkusid naudingut. Maailm tundus erinev kõrgest tuletornist. Discgolf noore ja nunnu kaaslasega andis sellele mängule hoopis uue tasandi. Sain rakendada oma ainsat head omadust ja viimane koht tundus samariitlaslikum vaatamata sellele, et see lõustaraamatusse üles riputati.

See kõik oli sissejuhatus minu kõige suuremale emotsioonile. Parvlaeval Ofelia on kena lastenurk, kus pisikesed maailmakodanikud saavad klotse laduda ja muidu vaibal tatsuda. Seekord oli neid seal õige mitu. Me asetasime oma tagumikud laste vahetusse lähedusse ja asusime ebaviisaka nimetusega kaardimängu kallale. Jõmpsikatele meeldis klotse üle äre alla lükata. Vaipkatteta põrandal olid kolksud tugevad. Reageerisime sellele hüsteerilise naeruga, aga mitte kõik ruumis viibijad ei tahtnud ennast kaitsta huumoriga. Üks närviline naisterahvas kargas läti perekonna juurde ja riidles vanematega, et nende laps ei oska avalikus kohas käituda. Kuulekad naabrid kutsusid oma võsukese ära, aga blondid eesti neiud jätkasid mängu sama valjult edasi. Nõrganärviline naiskodanik tõusis püsti ja lärmas ka eesti laste emade ja isadega. See kõik ei meeldinud lätlasele ja ta läks rahulikult (kordan - väga viisakalt) küsima, et äki istuksid need, kellele lapse hääled ei meeldi, vabadele kohtadele laeva teises osas. Ja vat siit algab minu trauma. Eesti naine (piinlik) hakkas oma vigases inglise keeles ja kriiskavas hääletoonis rääkima kuidas peab lapsi kasvatama (selle kohaselt ütlen, et tal endal pole ühtegi, ta isegi pole väikesi lapsi lähemalt näinud kui too päev praamil). Ja kriiskas ja kriiskas. Siis ma lõpuks ütlesin omal moel, et see käitumine pole ka viisakas ja ta segab rohkem kaasreisijaid kui lapsed. Ai-ai, mu kaaslastel oli vast piinlik, aga saavutasin oma tahtmise. Hääled mahenesid ikka mitme pügala võrra.

Nüüd lähevad lätlased koju ja räägivad õigustatult õelaid anekdoote eestlastest. Muide ma kandsin pluusi, millel oli mu perekonnanimi suurelt ja roheliselt peale kirjutatud.

Mulle meeldivad isegi lärmakad lapsed.