Tundetu

Kui küüne all on lontkõrvküüliku kuivanud väljaheide, peaks mingi reaktsioon või tunne sellele järgnema, aga ei. Steven Seagali emotsioonidest pakatav näoilme ja Clint Eastwoodi kivist nägu kirjeldavad täpselt mu suhtumist olukorda. Hiljuti keegi minust parem ja targem ütles, et tunne on kõige alus. Nagu romantismi ajastul. Tunnen, järelikult olen olemas.
Milline paralleel täna, küüliku hommikune muundunud söök ja see mille nimel elan. Madalus ja ülevus - kas oli see klassitsism või barokk.

Tegelikult kasvõi selle nimel, et panin täna kolmandat korda see aasta sooja pesu selga ja teist korda suusad alla ja tegin 10 kilomeetrit. Ma ei julge kasutada sõna suusatamine, pigem termin liikumine suuskadel. Ja suusad polnud abivahend, vaid pigem takistasid. Keppidest oli küll kasu. Nüüd isegi mõistan neid naisterahvaid, kes võtavad ka suvel pulgad kaasa ja lähevad metsa patseerima. Sama tegevust harrastavatest tervetest meestest ei saa siiski veel aru.

Huvitav, kas masu aeg nõuab inimestelt ka kokkuhoidmist ilusatelt sõnadelt. Pigem külvatakse kõik üle solvangutega. Võiks teha uue olümpiaala. Solvamise eest võib soorituspunkte, stiilipunkte, kestvuspunkte anda. Kowalczyk juba alustas teravalt, astmahaige norralanna pandi paika. Samas mitte lõplikult, sest hetkel ta endiselt juhib.

Aga ka igapäevaelus tuleb koledaid sõnu ette. Täna on mulle kaks korda mõnudega mainitud, et olen kehv suusataja. Tunnistan, ma pole üldse suusataja ja enda eksisteerimist siin maailmas ei seosta ka suusatamise kaudu eneseteostusega. Aga ikkagi ei tahaks kuulda, et nimekiri, millega hakkama ei saa, osutub lootusetult pikaks. Samas ei tekita see minus piisavalt tundeid, et adrenaliinilaks üle pea läheks.

Keegi võiks öelda näiteks, et mul on ilus naeratus, võib-olla. Ammu pole seda kuulnud. Äkki naeratan vähe.

Rohkem ilusaid sõnu ja paremaid tundeid.

Käärid

Olen sunnitud meenutama oma lapsepõlve. Kuidagi palju negatiivset tuleb meelde. Mitte, et keegi oleks mulle liiga teinud, vaid mina valmistasin tihti inimestele meelehärmi. Tavalises mõistes oli mul õnnelik noorusaeg, sõbrad, vanemad, väike vend. Aga ma millegi tõttu protestisin kõige ja kõigi vastu, haukusin õpetajatega, vihastasin vanemaid, ajasin kiusu sõpradega. Kuidas nad kõik mind talusid ja tahavad tunda siiani? Või nemad mäletavad minuga seoses olevaid rööme? Miks mina ei mäleta? Samas meenub kõik see, kui head teised minuga olid. Ma olin nagu karistus headele ja asjalikele inimestele, mille nad valisid, et hiljem hinnata teiste inimeste positiivset seltskonda.

Ei tea ühtegi head põhjust miks mu vana klassijuhataja peaks tahtma minuga kokku saada ja vanu aegu meenutada.

Üks ütles mulle, et Hobujõud pidavat kangekaelsuse vastun aitma, huvitav, kas maksab proovida. Mulle kargas hetkel pähe kummaline mõte.

Jälle jõudsin väärtushinnanguteni. Olevikus ehk siin ja praegu hindan tuimust ja külmust ja trotsi ja kangekaelsust, kuid distantsilt vaadates tahaks näha pigem pehmust, soojust. Ja seda kõike tahaks, et kiirgaks minust välja. Käärid. Aga küsin homme õpetajalt, et miks ta tahtis minusugust jonnipunni näha (lükkas pikali, aga mina jonnakalt ja samas totakalt ikka tõusin püsti ja nii iga päev).

Homme saan oma küsimusele vastuse. Loodan, et vastus pole käärid.

Paksuke

Kuidas saab inimene olla paks heas mõttes? Või on mulle jäänud mulje, et paks on negatiivne omadussõna. Ilmselt tuleb see väärtushinnangutest.

Veel ebamugavam, kui sind positiivses mõttes ülekaaluliseks sõimatakse on see, kui oled esimest korda sportimas lühikeste pükstega ja vastassoost vastasmängija palli hoidmise eesmärgil virutab ümmarguse nahast kera vastu kahvatut sääremarja sellise kiirusega, mis garanteerib sinika järgmiseks päevaks. See pole veel kõik, siis võõras otsustas paitada kogu publikumi ees liivapaberi kuiva säärenahka ja võitis selle tegevusega rahva positiivse muige. Selline õhtupoolik siis.

Tuleb meelde Seymour "Banaanikaladest", kelle viimaseks suhtluseks jäi vestlus naisega, kes vaatas ta Siniseid jalgu.

Eile jäi liug sooritamata, seega pikkasid linasid pole lootus saada.

Mitteteadja

Avastasin jälle, et olen andnud näpu kohta, kus krabatakse terve käsi. Pealegi tahaks oma nunnut näppu ka tagasi esialgses seisukorras. Kas sellised olukorrad tekivad sellest, et ei oska ei öelda või pigem sellest, et "tüüpilise naisterahvana" ei tea ma ise ka, mis tahan? Ei siis, kui teen valikut ega ka siis, kui valiku tagajärgi pean analüüsima. Kumbale variandile jaatavalt vastamine mu enda silmis paremasse valgusesse jätab? Isegi seda ei tea.

Paanikahood tabavad mind järjest sagedamini. Põhjuseid võib leida lähedalt ja kaugelt. Ise mässin ennast võrku, kust pole väljapääsu. Kinnisideed on minu kinnisideed. Loodan, et see kõik ei tee minust vikerkaarevärvipimedat.

Eile naeratasin rohkem ja see tasus ära.

Minu olümpia

Hakkaski pihta see kaua oodatud olümpia. Paar esimest võistluspäeva on minust küll mööda läinud. Loomulikult vaatasin avatseremooniat kolmel korral ja valasin mõne pisara ka grusiinile. On ikka õnnetukesed. Kord rikub nende võistlusi sõda ja siis jälle sportlik tragöödia.

Et vooluga tempot pidada, siis muretsesin endale sõbrapäevaks Toomas Uba raamatu. Ei alustanud raamatut lehekülest kolm kuni lõpuni, vaid inimeste kaupa, kes mulle sümpaatsed või kelle arvamus on oluline. Kes siis oli number 1? Loomulikult Allar-poiss. Väga mõistetav oli ka see, mis Kivirähk mehest arvas.Lapsepõlv tuli meelde, sõna otseses mõttes.

See nädal tahan sporti teha, vähem süüa ja rohkem naeratada.

Suurendamine

Olen kuulnud, et inimesed lasevad midagi suurendada, et nende enesetunne parem oleks. Hakkasin ka täna seda võimalust kaaluma. Jätaksin sellised lihtsad asjad nagu rinnad ja tagumiku rahule ja sööstaksin kohe siseorganite maale.

Esimesena võtaksin ette põie. Laseksin ta kohe 5 korda suuremaks venitada. Tegelikult venitamine suurt ei aita, olen proovinud. Pigem peaks ikka vahetüki juurde installima. Aga detailid jätaksin professionaalide hooleks.

Siis laseksin südame suuremaks teha, et ta nii ruttu täis ei saaks. Sinna võiks ka üht-teist rohkem mahtuda. Mõni irooniline märkus või sarkastiline pilk esialgu rohkem ajaks ka asja ära.

Kops peaks suurem olema, et 6 kilomeetri jooksu lõpuks ka veel väiksele varbale õhku jätkuks.

Maksale ja neerudele esialgu etteheiteid pole, aga laseks nad suurendada proportsionaalselt teiste organitega. Inimkeha peab ju harmooniline olema.

Siis tunneks ka ennast uhkema ja enesekindlamana, võib-olla.

Vormitu

Eile sai mainitud, et raamatukogus käisin. Tulemuseks oli raamat (Hille Karm "Midagi head"), mida silmal on hea vaadata. Maalähedased toonid rahustavad. Paberi materjal ka kuidagi rõhutab inimese ja looduse seotust, aga tekstist ei taha ma lihtsalt rääkida. Liiga vara on, et ropendama hakata.

Kuidas minusugune tuim ja külm jääkaru satub ilusate, tundeliste mõtete ja sõnade keerisesse ja sealt edasi juba lõksu? Küsimus jääb õhku. Toomas Uba vast oskaks mu saavutusi kommenteerida allarlevandliku vormi võtmes. Kuuse Lempsule panust ei paneks, tema läheneb spordile liiga matemaatilselt. Teeks väikse statistika, kui suur oleks tõenäosus, et saan teistsuguse raamatu jne. Samas oleks hea teada, mida eelmisel aastal samal ajal lugesin ja millal esimest korda taolise tükiga hakkama sain.

Pealegi eks nii kiirel ajal ei saaks kedagi neist tülitada. Maailmanaba on hetkel Kanadas.

Huvitav, kas ma olen terve elu olnud nii kriitiline või sai 2010. aastal mu mööt täis? Ei jaksa kõike tagant, heaks ega suureks kiita. Ma pole vormis.

Ujudes näiteks läks eila sääremari nii krampi, et kartsin hirmuga, et see külaujula on viimane koht, mida mu kloori täis silmad näevad. (Muidugi kohati oli mõte õigustatud, sest peale sauna tuli kloor silmast välja ja edaspidi nägid kloorist tühjad silmad). Ei, sellesse ma ei uskunud, et haiglani vastu pean. Siiski, siiski, Jumalal olid teised plaanid ja sain täna tööle kahel jalal puha. Ikkagi - ma pole vormis.

Konksud

D. H. Lawrence teema läbitud. Ei öelnud seda uhkusega hääles. Pigem konks kirjas meeleolu. Õhku jääb küsimus, miks on sellist raamatut vaja kirjutada? Või enesekriitiliselt, kas see TEHTUD oli siis ikka nii vajalik tunne? Samas ega see halb lugemiskogemus ju leiba ei küsi.

Eila tegin sporti ja kõnelesin ka koosolekul, seega saan jope, mantli ja mütsi juba varna riputada (konksu otsa). Ja vastupidiselt laia üldsuse arvamusele ei plaani ma neid varnast võtma hakata. Haaramiseks on mul endiselt hambad.

Võtsin hoopis raamatukogust "Midagi head" ja loodan, et nimi väärib sisu või oli see nüüd vastupidi.

Võitlused

Istun koosolekul ja mõtlen, et nüüd oleks viimane aeg sukelduda töökuulutuste maailma. Nuh, peaksin tööd tegema ja ma teostan ennast hoopis oma uue mänguasja saatel virtuaalses keskkonnas. Seega peaksin leidma töö, kus need kaks hobi kattuvad.

Olen täna maha pidanud rida võitlusi. Algas suhtebarjääridest ja lõppes sellega, et shokolaad kotis hakkas mu ajju saatma signaale, et ma olen kotis ja pigem tahaksin olla Su maos. Kaua ma lasen endale magnetlaineid pähe saata. Ootasin millal inimesed ruumist lahkuvad, krabasin paberi maiuselt ja toppisin 100 grammi korraga suhu. Ei saanud täpselt aru, kas närisin, lutsusin või imesin. Lõpptulemus oli, et shokolaad lõpetas mu aju kiusamise ja andis tööd maole. Kes selle lahingu võitis? Kes kaotas? Medalit ei saa keegi ja koju naisele telegrammi ka kurva uudisega ei saadeta. Seega pisiasjad, pisiasjad.

Järgmine vehklemine toimus mooduli ja teema kallal. Kas moodulmaja koosneb erinevatest teemadest või on see tellis hoopis tehtud ainest. Aine, moodul, teema - teema, aine moodul ... Palju toredaid sõnu. Kas inglise keel tuleks meile siin sisu lahtiseletamisel appi? Siit lahinguväljalt ma põgenen. Kusjuures ilma hirmuta.

Tahtsin veel päeval lugeda Lawrence miniraamatut "Rebane", aga see suhte läigus teoses ja pidev sagimine reaalses maailmas jättis mu kaotajaks võitluses selle inglasega.

Plaanin veel täna sporti teha ja koosolekul vähemalt ühe targa lause öelda. Seega ikka võidetud päev.