28 May, 2012

Jõudeelu


Ma ei uskunud, et pean seda veel kord mainima, aga need sääsed söövad kogu mu vere. Neid ei häiri päike, hoovihm ega tuul. Ma olin laupäeval ja pühapäeval sisse mäkerdatud sääsepeletiga. Koostöös päiksega tekitas see mõnusa reaktsiooni nahal. Mis teha. Muidugi uus idee, et hea asi oleks putukamürgi ja päikesekaitse combo. Üks määrimine. Mõlemad teevad ihu imelikuks. Õnneks aga ajavad vähem sügelema kui sääsepunnid. Vähemalt igav polnud. Kratsida sai piisavalt.

Discolfis sai nii mõnegi emotsiooni. Ja kindlust sai väide, et nõrga käe puhul võib võidule aidata kindel närv ja inimeste toetus. Olukord, kus osavam mees kõrbes ja mitteosavamal polnud midagi kaotada. Vaatamata mitmetele soovitustele jäi endale kindlaks ja pärast need sõbralikud noogutused, plaksutused ja tunnustused. Praegugi tuli pisarapoiss silma.

Aga tavaline elu on ikka proosalisem. Palju proosalisem. Seetõttu olen avastanud, et pisikesed humoorikad ksenofoobi käsiraamatud on minu jaoks just sellel aastal. Loed ja muheled ja saad aru, et teises kontekstis saab sama eestlaste või tuttavate rootsalaste kohta öelda. Seekord siis "Sellised nad on ... iisraellased" Avin Ben Zeev. Iroonia astmelt tugevam kui iirlaste ja austerlaste raamat. Samas informatsioonilt väiksem. Aga see polegi selle teose eesmärk. Ma lihtsalt tahan tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Valmistuda mälumänguks ja muiata.

Lemmikpeatükk oli liikluse äärmuslikkusest:
1. tänav on lahingutander, kus vange ei võeta
2. kellest mööda sõidetakse, on impotent
3. et kõik autojuhid on peast segi, siis tuleb enese maksmapanemiseks käituda nagu marutõbine
4. minuga õnnetust ei juhtu

Ja eneseharimiseks kuulasin torust ka selle väikse riigi hümni ära (Ha Tikva).
Nii väike, et Eesti sisse mahuks kolm Iisraeli. Üle mõistuse, samas põhjast lõunasse sõidab kauem kui Eestis sama tee ette võtaks :)

Hakkan asjalikuks.

24 May, 2012

Taskufilosoofia


Lõpetasin raamatu, mille kohta julgen öelda, et mulle ei meeldinud. Olen täiesti veendunud, et probleem on minu iroonilisuses, küünilisuses ja muudes pahedes. Aga üldiselt jättis Viivi Luige ja Hedi Rosma "Ma olen raamat" mulje taskufilofoofide targutusest. Viivi Luik on elukogenud ja oskab oma mõtted kirja panna, siis see teine naisterahvas jäi ikka äbarikuks tema kõrval. Kohati mulje wannabe kirjanikust. Tahtis üles näidata austust vanema kirjaniku vastu, aga samas tõestada, et ma suudan ka. Natsa beibelik. Sorry. Ju on kellelgi vaja sellist raamatut, kus lihtsad asjad keeruliselt välja öeldakse ja oma tarkust näidatakse suure osa tsitaatidega kellegi kolmanda teostest.
Lugesin tekstid lõpuni kohusetundest ja ka selleks, et tegemist oli nii väikse raamatukesega, et oleks piinlik öelda, et jätsin pooleli. Kellele ma seda ikka öelnud oleks? Tegelikult minu enda normide järgi lihtsalt oleks keerulisem peeglisse vaadata olnud.
Saan oma väikestele sõpradele ausalt kirjeldada oma võitlust raamatuga,  mida peris vabast tahtest lõpuni ei lugenud.

Huvitav, miks mul on piinlik, et see raamat mulle ei meeldinud? Miks ma vabandan?
Selles raamatus oli loomulikult endale tuttavaid ideid. Avastus. Selleks ta mulle ei sümpatiseerinudki, et ma ise oleks ka nende kirjelduste ja analüüside peale tulnud. Vist.

Nüüd hakkan mina vööraid tsiteerima:
"...kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose ..."
"Vangid ja hullud muide ei vaata enamasti kunagi üles, vaid ainult maha. Seepärast nad ei näegi muud kui seda, mis maas on. Konisid, prahti ja koerasitta."
"... kuna inimene elab, siis on paratamatu, et ta teeb ka sõnnikut, kuid tal pole kohustust omas sõnnikus püherdada ega ennast sõnnikuga identifitseerida."

Kummalisel kombel ja täiesti teadmata olin valinud välja Viivi Luige mõttemõlgutused. Tegelikult tema osa tekstist oligi minu jaoks mõjusam. Osa tuli tuttavad ka "Varjuteatrist". Viimati mainitud roheline raamat mulle meeldis. Imelik lugu, sest neis oli ju teatav sarnasus.

Mõeldes katkendi peale - "Surmahirm on ühtlasi ka hirm häbi ees. Surm ongi häbi. On alandus." Siis see lõikas täiesti hinge, sest mu kaks viimast surmakogemust on just sellised. Täpselt. See koht aitas küll korratsda mõne ajusahtli. Pani sõnadesse selle olemuse, mis mind häiris. Ja ka selle, et ma ei lükka enam tulevikku kvaliteetaega heade inimestega. Loodan ju, et ootusaeg hiljem süvendab mõnu. Tegelikult võib ta ka selle ootamatult ära võtta. ... Ja ikkagi see alandus ja häbi. Abitus. Vuh, kui palju koledaid sõnu.

Nüüd siis tean, miks ma tahtsin selgitada nii väga, miks raamat mulle ei meeldinud, sest tegelikult see üks tõekoht nõudis seda. Õnneks siis midagi ikka meeldis ka :) Kui see nüüd õige sõna siin on.

Hakkan ise taskufilosoofiks - kui pealehakkamist oleks.

22 May, 2012

Sääsepinin


Vahepeal on nii mõndagi toimunud. Kiired asjatoimetused, mis vajavad tegemist.

Alustaks olulisest, see kevad on üle mõistuse palju sääski. Näiteks üks hammustas mind kõrva otsast ja teine jalast, siis kui ma autot roolisin. Ikka sellest jäsemest, mida pidevalt pedaalil hoidsin. Sügamine osutus väga akrobaatiliseks tegevuseks. Pidin samal ajal sõitma aknast teed vaadates ja kätega rooli hoides ning kratsima oma puretud kohta. Et asi veel koomilisemaks läheks, siis helises ka telefon, mis mind segadusse ajas. Meenus, et kunagi mul oli telefonihelinaks miski sääsepinin. Oi, ma armastasin seda halli ilma antennita telefoni, mis kukkus mul pidevalt jope kängurutaskust välja, kui seda üle pea seljast ära tõmbasin. Tulles tagasi veel tänaste putukate juurde, siis on väga oluline mainida, et õues on lauspäike, aga sellest ei lase vereimejad ennast küll segada. Huvitav, kas tuul ja vihm rahustaks nende torkamishimu?
Laupäeval peolaua ääres lahutasin oma meelt sääskede tapmisega. Laibad asetasin salhvale ritta, nagu massihaud või midagi. Keegi teadja rääkis mulle, et sir Churchill olevat kunagi nii kärbestega teinud. Ja seda saavat tõlgendada kui sadismust. Mul on kapi nurga peal suur ja tüse raamat Churchilli elulooga, sellega peaks see suvi hakkama saama :)

Olen kuulnud lugusid, kuidas inimesed maratoniks valmistuvad. Tähtsad inimesed. Võimekad inimesed. Tahaks ju ka, aga mu võimed ja suutlikkus panevad seina ette. Kuidagi napiks on jäänud ka harjutamise aega. See on nüüd muidugi suures osas mu enda süü, aga korvpalli ja discgolfi tahaks mängida ja rattaga sõita ja rauda tõsta. Peale kõike muud meeldivad mulle inimesed ja suhtlussituatsioonid ja selleks peab jälle teistsuguseid tegemisi ette võtma. Ja nagu ikka, vabanduse leiab alati ... Peab selles suhtes asjad oma peas korda mõtlema. Elan ju ühe korra. Samas meenus mulle jutukatke, kust jäi õhku küsimus elukvaliteedi osas. Kas see saavutus muudaks mu elus midagi - kas siis hüppeliselt või sammuliselt? Poolmaraton ei muutnud, kuid ise olen rahul. Väga väga väga rahul.

Kõike peale muud mulle meeldib, et olen pidevas tegutsemises. Sellisel kujul olen õppinud uuesti armastama oma tööd. Isegi tubade kosmeetilisel koristusel on oma võlu. Pidevalt ülesandeid paberile kirjutades ja hiljem neid maha tõmmates tekib tunne, et küll ma jäksan palju. Päikselisus simades :)

Aga rahutus hingest pole siiani kadunud. See on täitsa olemas.

Kõrv sügeleb!

10 May, 2012

Seletamatu



Seisin eila vasaku küljega päikese poole ja tänaseks on tulemus olemas. Nägu õhetab, aga õnneks ainult ühelt poolt. Nüüd siis on kevad käes, rattaga sõidetud (hiline algus), joostud (kuid liiga vähe), discgolfis tulemus kirja saadud (mitte kõige parem), tööiseloomu muutumine (mitte just ametijuhendi poole).

Miski ärevus on hinges. Miks? Ei oska öelda. Ega elus pole väga palju asju muutumisefaasis. Kuu pärast saab Austriasse sõita. Ega ma siis ometi seda veel avalikult ja ametlikult oota? Järgmine nädal veidrad võistlused ping-pongis. Seda ma ei oska ei oodata ega karta. Üks kirsiölle külmikus ootamas nädalavahetust, no kas mu elu on nii tühi, et pean seda passima? Mida siis ... Või siis kõige selle summa.

Panin selle kirja seetõttu, et hiljem öelda endale, et ma ju ütlesin ...

Aeg annab arutust.

07 May, 2012

Pissiv poiss


Järelikult peab elus algama jälle uus peatükk. Kui midagi ära võetakse, siis peab õppima elama tühja kohaga. Maailmas on üks inimene vähem, kes läks mulle korda ja kellele mina korda läksin.

Kõik need läbielamised aitavad paksu nahka ehitada. Aga kui nahk liiga tugevaks saab, siis ei pääse sinna sisse enam uued inimesed, kelle abil rööme ja kahjuks ka muresid läbi elada. Goethel on ütlus, et kannatatakse üksnes nende inimeste läbi, kellest hoolitakse. Seega ka vastupidi. Õnne tuntakse ka nende läbi. Maailm pidavat olema tasakaalus. Oleneb kelle poolt ja kust vaadata. Laupäeval sain uue tähelepaneku osaliseks kui majasõber ütles, et selle järgi saab aru, et inimene on vanaks jäänud, kui järjest rohkem sõpru surnuaial on.

Ega inimesi asendada ei saa, aga see aeg, mis kulus suhtlemiseks nendega, keda enam pole, tuleb mujale suunata. Valikute küsimus. Kuhu? Kellele? Või on nii valus, et ei tahagi. Samas pole elu värviline ilma lähedasteta, aga värvidel on nagu näha ka tumedam pool. Mis lämmatab kõik heledad. Tuleb tugevalt kinni hoida ilusatest mälestustest. Esialgu ei näe, kust uued ilusad seigad peale hakkavad tulema. Aga ei tohi ennast lukustada, see on kindel.

Käisin teistkordselt Euroopa pealinnas - Brüsselis. Nägin linna arhitektuurilist ilu ja tänavte lagastatust. Nägin kerjuseid oma tööhoos ja kõiki nippe kasutavat (lapsi, loomi, vigastatud jäsemeid). Nägin mini-Euroopat ja aatomit, NATO peakorterit ja Europarlamendi hoonet. Kuid mõtted olid Eestis, kohtades, kus oleksin pidanud olema. Maitsesin kirsiõllet ja mõtlesin Becksi peale. olin Brüsselis, aga mõtlesin järjest rohkem Berliini peale. Mis ma seal kõik oleksin võinud teisiti teha. Väga teisiti ... Ikkagi oleksin pidanud mõne tantsu rohkem tantsima.

Aga ma olen juba piisavalt vana ja kogenud, et teada - elu ongi selline. Või siis surm ongi selline. Ja siis teha nii, et sellises olukorras ei mõtleks, et oleks pidanud rohkem ...

Väike Pissiv poiss suure ilusa vanalinna sümbolina - vat see ongi iroonia ...