30 March, 2010

Homme näeme


"Homme näeme" oli Tallinna Linnateatri etendus, millega sai eila tutvutud. See on mingis mõttes nagu jätk „Hecuba pärast“ etüüdidele. Ei toetu siis teatriteadlaste arvamusele, vaid jõudsin täiesti iseseisvalt sellele tulemusele, sest olen mõlemat lavastust näinud ja kavalehelt lugenud, et lavastajaks sama mees. Oleks tahtnud kirjutada hirmsasti noormees, aga siis meenus, et oleme sama aasta väljalase ja seda enam väga värskeks ei peeta. Parim enne muidugi pole veel möödas. Seda oli näha ka Mart Toome tagasihoidlikus tegelaskujus, kes laval mängis noorimat "kangelast". Eks see etendus oligi ajast ja parema homse lootmisest.

Palju tuttavlikku oma elust tuli silme ette. Äratundmisrõõmu ja valusat irooniat enda pihta. Kaks katket jõudis eriti kiirelt tee minuni. Üks näägutav naine võttis oma mehe kallal, et ta valge jope seljale eemaldamatu pleki oli soetanud ja teine meesterahvas, kes grilli macGyverlikult kokku pani. Viimase loo taustaka oli loomulikult teemakohane muusika ja käsitöövahendiks rull hõbedast teipi. Sai küll vahva elamuse.

Kui see pesu saaks pestusd ja püksipõlved lapatud ja söök valmis, siis saaks kevadet küll märgata.

29 March, 2010

Kõik on hea



Sain eelmisest nädalast tugeva positiivse laengu. Kas see oli nüüd pühapäevane 10 kilomeetrit jooksu, laupäevased külalised või enda külaskäik lõunasse? Või on lugu hoopis selles, et kui asju positiivselt võtta, siis nad ongi toredad. Tsiteerides klassikuid: "Kõik on hea". Siis järelikult ongi.

Avastasin, et olen eelmise nädala jooksul tugevasti analüüsinud erinevaid objekte. Ennast, tekste, tulemusi, põhjuste põhjuseid. Äkki ma analüüsin asjad üle? On võimalik üldse liiga palju argumenteeritult mõtelda ja lahendusi otsida? Ja jälle ma teen seda.

Homme lähen jälle teatrisse. Linnateatrisse. Ootan.

24 March, 2010

Püha müristus


Tegin eile jälle midagi sellist, mida varem pole teinud. Käisin Nokia kontserdimajas vaatamas esietendust "Püha müristus". Alguses kartsin, et tegemist on Beny Hilli stiilis huumoriga, aga lõpptulemusena polnud üldse nalja. Lõpus mõtlesin, et oleks keegi ikka võinud kellelegi jalaga tagumikku anda. Parem ikka kui tühjad pihud. Hiljem poes punaseid apelsine (pidid olema head kehakaalule) ostes kuulsin, et ka teistel vaatajatel jäi püändist puudu.

Kas võib veel viriseda? Õhku polnud saalis ja näitlejatöö jättis ebausutava mulje. Äkki oligi plaanis üle mängida?

Tagareas porises üks mees teiste riiete üle. Teksadega teatris käimine pidi olema solvav näitlejale. Ta kasutas ikka sõna, et teksad ei näita austust näitleja vastu. Hea, et ta mu jalanõusid ei näinud. Matkasaapad kindlasti on ka mingi märk minu suhtumisest näitekunsti. Pole seal ju midagi pistmist sellega, et mul on mugav linnas 10 000 sammu maha käia.

Eile oli röömus tõdemus, et pool elu on juba läbi, aga ikka on asju, mida pole varem teinud. Esietendusel polnud käinud, Nokia saali polnud näinud, Vana Baskini teatriga pole varasemat kokkupuudet. Nüüd on ilusam tunne.

Seega lõppkokkuvõttes oli tore päev. Nägin väga ilusat Rakvere teatri Üllet. Tema liikuvus ja keha on ikka silmale puhkuseks. Naudinguallikaks.

Nii ilusti lõpetangi!

22 March, 2010

Jõudu!


Peagi saan midagi sellist, mida maailmas mitte kellelgi ei saa olla. Ise oma käega tegin. Ega ma ei tahtnud seda seetõttu, et olla eriline. Pigem tahtsin tegevust. Algul oli seda vaja, hiljem pidin juba tegevuse jaoks aega otsima. Ei, peris vägisi see nüüd ka ei olnud. Mul juba uus materjal varutud, et jätkan tegevust ka siis, kui olen oma käsitöö lõppproduktiks lasknud vorpida. See pakub hingelist naudingut isegi.

Jõusaal on väga suur mõnuallikas. Nii tegevuse ajal kui ka pärast rassimist tunnen ennast hullu kunnina. Seal saab oma väärastunud ego turgutada. Veider seetõttu, et naised ei peaks tahtma ju tugevust, vaid pigem välist ilu ja väiksemaid riideid. Ma võib-olla tahaks samu asju, aga kahte korraga ei saa ja jõud jääb tugevama õigusega peale.

Ma ei mäleta, mis mulle peale mu töö veel nii suurt rahuldust oleks pakkunud kui tõstmine ja tõukamine. Lugemise ja tikkimisega see, et seal ma nagu elaksin kellegi teise elu. Võtan raamatukangelase tunded ja mõnud endale, samas saan ka mured ja vaevad. Tikkimisel elan väikse jänese või siilipoisi elu. Jõusaalis olen mina. Sellise analüüsi tulemusel tundub elu lihtne.

See nädal on rõõmusid pakkuv

18 March, 2010

Lennukivaatleja


Läbisin just "Lennukivaatleja" raamatu (Holger Kaints). Tekkis rida mõtteid ja ainult üks neist polnud enesekeskne. Päevakajaline sündmus Poola lennuki maandumisest Ülemiste järvele tekitas mus tunde, et peaks kirjutama teosele uue peatüki. Mida küll töötul raamatukangelasel oleks selle sündmuse kohta öelda. Kindlasti segavad poliitilised asjaolud sundisid lennukit tallinlaste veeallikale ennast maanduma. Kas polnud Poola see koht, kus ameeriklaste vanglad avastati. Saaks ikka rida paralleele tõmmata.

Kui nüüd ringiga endani tagasi jõuda, siis avastasin, et lennujaama ligidal suvilatelinnakus on ka inimestel paremini prioriteedid paigas kui mul. See väike vaikeluline tegevus andis nende elule kahtlase turvalisuse ja rahuldas ka vanade meeste adrenaliinivajadust. Üks, mida mees oskas, oli ootamine. Kas see oskus tuleb vanuse ja elukogemuse või rinnapiimaga? Mina pean esimese variandi peale mõtlema. Vanasti aitas ootamist leevendada suitsetamine, aga nüüd kui olen asendanud selle tegevuse lugemise, sportimise ja tikkimisega, ei saa passimisega enam üldse hakkama. Viis vaba minutit võib mu värvinärvikava sassi ajada.

Algusesse tagasi tulles meenub mulle eileõhtune saatejupp, kus steroide katsetanud mees väitis, et tahtis uhket keha selleks, et naisi saada. Sama eesmärk olevat olnud ka Mihkel Raua musitseerimisel. Kuhu jääb Maslowi ülemine püramiidiaste - eneseteostus. Kas ma ka õpetan selleks, et saada šokolaadi süüa? See tundub hetkel olulisem kui naised :)

Soovitan raamatut!

15 March, 2010

Joodik


Toredad tegelased need eestlased. Joovad ennast tasapisi surnuks. Tunnen ennast ikka täisverelise maarjamaalasena ja seetõttu olen alateadlikult vist osa saamas statistikast. Mõtlesin, et mis on selle alkoholi võlu. Tõenäoliselt tegevus ise, sest ega mulle ei meeldi kui jalad ei kanna, organismi reaktsioongi pole tore, pigem väga kurnav. Kirsiks tordile tuleb veel ju alati järgmise päeva hommik. Isegi kui füüsilised vaegused ei ole häirivad, siis kassiahastusse ja sisemonoloogide haledusse võiks küll juba surra. Panin tähele, et sellistel päevadel ma ka vestlen endaga. Mitte see klišee, et hea on targa inimesega rääkida, vaid pigem see, et saaks saasta endast välja, aga tunded on nii totakad, et neid lihtsalt ei sünni jagada. Seega siis vana ütlus tuleks keerata hoopis vastupidiseks. Isegi see on vale, et olen ainus inimene, kes ennast mõistab. Tõesõna väga täpselt ei saa aru, mis ma teen ja kes ma olen. Muide hetkel mul ei peaks enam kassiahastus olema, sest see päev sai eila mööda.

Panin oma niigi möranenud minapildile huue hoobi. Eks ma taastun sellest jälle möned kuud, ise loodan, et olen võimeline oma vigadest õppima.

Õnneks algab täna normaalne nädal, kus tavaline töö on päevade täitmise eesmärk.

09 March, 2010

Hosv


Omadele võõras ja võõrastele oma. Kes on need võõrad ja kes on need omad? Tunnen ennast ainult oma kodus nagu kodus. Teistes kohtades olen külaline ehk hosv nagu ütleks Johannes Aavik. Peale saare mehe enda seda sõna vast ei teata. Nii ÕS kui ka seletav sõnaraamat sellist päringut ei leia. Huvitav, kas sõna tunneb midagi? Ma nimelt arvan, et tunnen ennast sama unustuste hõlma vajununa kui saarlase sõna. Aga äkki see sõna juba sündis surnult? Mis see siis minu kohta ütleb?

Avastasin, et olen nii palju küsimusi esitanud, et kümnest targast jääks väheseks. Vastuseta jäänud mõttespusled nörritavad mind. Aga äkki elu teine pool hakkab vastuseid andma, puistab varukast tarkuseteri ja suunab mind õigetele radadele. Eelkõige need teekonnad võiksid täpsemad olla, mis kulgevad üleval korrusel hallolluse kurdude vahel.

Varsti saab üks mu selle aasta ülesanne täidetud ja seega peaks kandmise rist kergenema.

08 March, 2010

Ikka saamatu


Mu juuksevärv on küll eestlaslikult ebamäärane, aga mu teguviisid lõunamaiselt naiivsed - ehk koondnimetusega blondiin. Ei hakka pikalt heietama lugusid oma Alzheimerist ega ka sellest kuids hindan inimesi nende ilusate siniste silmade alusel, vaid pigem sellest, et pole õppust võtnud. Samad lood kipuvad korduma ja mitte farsina, vaid ikka oma loomulikus keskkonnas. Ja ka sellest ei tahaks ma tegelikult rääkida.

Ma ei kurda aja puudumise üle. Pigem enda saamatuse üle. Kuidas mul on nii palju tähtsaid tegemisi, et mõni oluline jääb tegemata. Kas ma ei ole hea hierarhiate koostaja või ei ole oma pika elu jooksul saanud selgeks, mis tähendab tähtis. Kas töö või nauding? Kas karbi sisu või karbi välimus? Sellel hetkel, kui arvan, et mõlemad on prioriteetsed, tekib imaginaarne ajapuudus.

Teisipidi võiks aega vaadata selliselt, et mitte mina ei kasuta teda, vaid tema kasutab mind. Muidugi ma pole tema jaoks tipp, aga siiski lüli. Ehk Andres Ehini sõnadega:

aeg õgard on ei ealeski gurmaan
kõik nahka paneb tegemata valikut
ta kärssa kaovad lutikas ja vaal
ja kerjusvanamoor kel pole palitut

Naistepäeva puhul teen naiselikku sporti ja külastan vanemaid.

03 March, 2010

Mittekeegi


Olen väikse jutu kuningas. Suudan rääkida asjadest, mis mind ei huvaita ja pole minu teema. Seega potentsiaalne poliitik. Vaevalt. Äkki tunnustusvajadus on tappev? Samas elan oma palgata puhkuse valguses siiski edasi. Keegi, mitte kunagi mitte kuskil pole öelnud, et olen selles vallas kasvõi lihtsalt hea. Või ma ei mõista seda keelt. Tahaks tunda ennast osana sellest maailmast, mitte tühja kohana.

Täna oli ühel struktuuriüksusel sünnipäev. Keegi ei kutsunud mind sinna, aga nagu näha, ma olen kellegi või millegi kuues varvas, vägisi tuli kaasa võtta, sest maha jätmine oleks olnud valulik protsess. Selline ma siis olen mittetahetud kui siiski osake.

Homme olen targem.

01 March, 2010

Hirmunud


Hirm on see, mis mehe araks teeb. Hetkel kardan kole palju. Mida? Avalikku häbi, ebamugavustunnet, oma saamatust, oma reageerimist või reageerimatust. Ma ei taha rahva ees punastada, samas mu uhkus ei luba ennast õigustada. Kas mul ongi midagi enda kaitseks öelda. Samas, miks mina pean ennast kaitsma, olen struktuuri osa ja suuremad ja tugevamad siis muutku süsteemi või valigu uus nupuke mu asemel (töökindlam). Ma ei tea, kas täidan oma kaelale pandud ülesandeid ehk kas olen oma ülesannete kõrgusel. Äkki on vastupidi, kas keegi on möelnud, et ülesanded ei küündi temani? Ma hakkan nüüd nii mõtlema, see on liiga lihtne, et tegema hakata. Kahjuks minu jaoks pole mittekeerulisi asju olemas. Suudan kõik "huvitavaks" teha.

Külm on ka kõigele lisaks.

Eila tegin ühe jooksu üle hulga aja. 7,4 kilomeetrot aeglases tempos. Kiirust enam pole, jõusaal on selle röövinud. Aga kuhu mul kiire on? Igatahes mitte piinapinki ega tänasele näidispoomisele. Äkki minu kaudu tahetakse liiga teha hoopis kellelegi teisele?

Aga varsti on kevad ja lilled.