Emotsioooonid

Hakkan muutuma sentimentaalseks, härdaks ja kurvameelseks vanainimeseks. Iga asi lööb rööpast välja, isegi see kui tuttav eila mainis, et tema küll ei uskunud, et ma nii nõrganärviline olen, et ei suuda televiisorist vaadata verist thrillerit. See krt polnud verine thriller, see oli puht maniakaalne alandamise ja vägistamise eksponeerimine uurimuslikus võtmes. Aga kui tavaliselt on ohvrid elutult reas, siis seekord ikka helendas ekraanil ka kogu tegevus oma võikuses. Ma pigem imestan kuidas seda filmi ja raamatut saab kirjeldada sõnaga "hea". Mul hakkas kogu ihu valutama. Väikse varba küüs ja kõige pikema juuksekarva ots. Teistest kohtadest pole mõtet kirjutadagi. Aga imestati, et ma ei suuda kultuuri nautida. Miks see kultuur nii kuradima valus peab olema?

Täna mängisime korvpalli. Ma ei saanudki aru, et midagi viga oleks olnud. Pesuruumis ennast pestes, aga kuulsin, et mehed kõrval ruumis analüüsivad kogu mängu. Üllatuseks leidsid ka meie kaotuse võtme. Need pidid olema minu nõrgad näpud. Need paremad mängijad pidid eeldama, et kui keegi ees kadjama paneb, siis mängib ta ikka kiire lõpplahenduse peale välja. Mina aga polnud võimeline pikki sööte kätte saama. Viskaja oli endast kõik andnud, arvestanud mu nõrkust ja palli kõrgema kaarega mu poole saatnud. Aga oh nisanäppe. Ma enamikel kordadel ei puutunudki palli, aga oh neid ludiseid sõrmi. Olgem nüüd ausad, ma tean oma nõrkusi ja ka seda, et olen nõrgim lüli platsil, aga kaasvõistlejad (tunnevad mu mänguoskusi mõni vähemalt kolm aastat) peaksid välja tooma ja mängima mu tugevuste peale. Ma ei hakka ju üks ühte tegema endast kolm korda suuremate poiste vastu, eriti kui neid on kaks. Seega siin tegemist ka söötja lihtlahendusega. Minu ülesandeks on ennast vabaks joosta omale sobivas viskekohas ja sooritada pealevise. Aga täna seda ei olnud. Parim mängija polnud vormis (ikka juhtub) ja teisel kahel puudub platsinägemus. Sain nüüd neile ka selja taga ära panna. See ongi kõige kurvem, et neist polnud meest mulle näkku ütlema tulla, mis nende mõtteid vaevas, vaid naiste kombel kiruda oma võistkonnakaaslast (mitte küll päris saunas, vaid pesuruumis). Mu solvumine oli nii suur, et esialgu kavatsesin nende ruumi joosta ja öelda mida ma nende koostööst arvan. Aga lõpuks valisin tönnimise kasuks. Ikka südamest ja tükk aega. Veel paar tundi tagasi olin veendunud, et ei mängi enam kunagi korvpalli ja ei suhtle enam reeturitega. Nüüd lihtsalt on tühi tunne. Nagunii õpin varsti tennise selgeks.

Teate - õnnelikud ja naiivsena tunduvad õnnelikud juhused on päris elust. Siiani arvasin, et hea fantaasiaga filmiautorid on need lood välja mõelnud. Aga siis ... Eila vaatasin jalgpalli, ei hakka seda analüüsima nagu loetud raamatuid, kuid narratiivi annan edasi. Maailma ilusaim mees anti laenulepinguga tagasi oma kunagisse koduklubisse. Eelmise päeva pressikonverentsil rääkis, et tema kiirus pole enam noorusega võrreldav. Tema vorm pole sama, mis tippajal, aga ta annab endast parima. Fännid uskusid ta sõnu, meenutasid tema vanu kangelastegusid. Algas mäng, kuid vanameister oli pingil - varumees. Tegelikult oli teada, et nii juhtub. 20 minutit enne lõppu pani peatreener ta platsile. Rahvas pinkidel hullus. Muide, seis oli null null. Plaksutati. Kümne minuti pärast lõi mees värava, mis viis võistkonna võidule. See polnud film, see oli päris elu. See oli selle aasta ilusaim sündmus, mis juhtunud "minuga". Muinasjutud on olemas. Ma tönnisin ja tönnisin ja tönnisin.

“It was like a story you’d tell some young kids about football,” Wenger said. “It’s not often like that in our game but sometimes it happens. It was a dream. He was already a legend here. He’s added just a bit more to the whole story.”

Äitäh, et kuulad mind!