Maailmas on palju huvitavaid raamatuid ja lugusid, aga mina lugesin Iiri legende ja muinasjutte. No nii pool juhuslikult otsustasin, et teen selle puudujäägi tasa. Vahepeal mõtlesin, et äkki oleks pidanud enne Iirimaale reisi seda tegema, aga tegelikult ei muutunud midagi. Kogumiku nimi on "Kullakaevanduste kuninganna". Esialgene ehmatus oli suur. Palju negatiivsust. Keegi sai kurja pilguga teise elule õnnetuse kaela kutsuda ja vaimud puht füüsiliselt peksid tavalisi inimesi läbi. Need tavalised inimesed polnud negatiivsed tegelased, vaid vaimud olid!!!! Esimesed legendid ja muinasjutud olid vanemad kui hilisemad. Öeldi, et juhtusid kuninganna Elizabethi ajal. Samas oli segadust tekitav suur kartuli kasvatamine ja tekstis mainitud, et vaimud rääkisid puhtas inglise keeles. Aga eks ma nüüd võtan Iiri päris ajaloo käsile ja uurin seda tagapõhja. Nii pool juhuslikult.
Kurjad silmad olid eraldi teemaks. Eriti meeldis vanasõna: "Ärgu punajuukselise naise pilk sinul puhaku." Kas Iirimaal pole mitte kõige suurem punapeade konsentratsioon???
Eriti õõvastav oli lugu või tegemisest. Selleks, et suuremat portsu saada, tuli segada toiduainet surnud mehe käega. Loomulikult polnud see ühiskonna poole heakskiidetud vahend, aga nad olid sellise asja välja mõelnud ...
Poole raamatu pealt läksid muinasjutud seikluslikumaks. Tekkisid õnnelikud lõpud, armastus, kangelased. Siis kasvas lugemismõnu. Sellised lood tekitavad alati hea tunde, unistused tekitavad endale ka tunde elamisest. Ja äkki juhtub minuga kunagi midagi millest saaks olematutele lastelastele jutustada. Keegi suurest süvenemisest hüüataks eivõiolla. Või võõras seltskonnas häbelikult poetab moka otsast, see oli minu vanaema.
Aga asja iva vist selles, et kaante vahele sattunud juhtumised on tõlgitud erinevate autorite kogumiksest ja erinevatel autoritel on olnud erinev eesmärk. Ühed siis tavaliste inimeste lood, kes elavad kõrvuti töö ja vaevaga, mille tasuks tahaksid saada rikkusi ja teiselt poolt kuningad ja kuningannad. Iirimaale neid väga palju ei mahu, seetõttu olid tegelasteks ka naabrite kuninglikud pered ja veel kaugemalt kuni Pärsiani välja. Seda ma ei tea, kus see väga kauge meri võiks asuda.
Oli ka üks humoorikas lugu, kuidas halvatud naine suurest hirmust jooksma sai. Too erineski teistest kõige rohkem. Tegelikult polnudki midagi üleloomulikku. Nojah, lõpp ju oli...
Aga päriselt oli muinasjuturaamat nagu ikka, lihtsalt pole ammu sellisesse maailma oma pilku keeranud. Tagasi vaatena tulevad meelde, kuidas lapsepõlves sai neelatud a la "Jukakiiri muinasjutte" igal õhtul peale kriminulli lugemist. Unenägude parandamise eesmärgil.
Kas see avas mulle natuke iirlaste maailma - sama palju kui vaeslapse ja käsikivi lugu avaks minu maailma.
"Ciad ja Tumesilm elasid kaua ja õnnelikult, ja mingu teil ja minul sama hästi."
No comments:
Post a Comment