Täna kirjutan asjadest, mis mind ja paljusid teisi häirivad. Homme plaanin kirja panna raamatuga tekkinud mõtted.
Spordisaali riiuetusruumis on naisterahvastel pidevaks kõneaineks, miks antakse kapid, kuhu riideid panna, inimestele järjest. Pole ruumi liikuda paremale ega vasakule, kui üks avab ukse, siis automaatselt sellega sulgeb teise inimese ligipääs rõivastele. Istumisruumi puudusest pole vaja rääkidagi. On küll keeruline olukord, aga mitte väljapääsmatu. Ma võin enda katmisega tegeleda ka vaba pingi ees. Alati kraban kiirelt oma nänni ja lähen vaiksesse nurka. Järelikult peaksin ikka järjekindlalt pükse jalga sikutama kitsas kohas, kus saan küünarnukiga susata enda kõrval olevatele lühematele sportlastele. Ja siis vabandavalt naeratada ja küsida võtmeküsimuse:"Miks antakse kapid järjest?"
Aga nüüd päris võika teema juurde. Mõnikord näen sellest isegi öudusunenägusid. Inimesed saunas higistavad. Normaalne. Aga osa neist hakkab oma märja käega üle oma märja ihu nühkima, aga hääleks tuleb miski ühtlane ludin. Nägu nälkjad võiksid teha seksimise ajal. Vat selline pilt mul ette tulebki. Kananahk tõuseb ihule ja see ludistamine pole erand, pigem norm. Luta-luta-luta-luta. Ja suvel vaata, et maasikaga nälkjat suhu ei topi. Öuduste tipp.
Eila käisin külas. Toimusid erinevad vestlused inimlikel teemadel. Ja nagu välk ja pauk. Jutuks haigused ja arstid. Tulid tõestisündinud lood sellest, kuidas arstidele on makstud. Selle eest, et üle vaataks, tänutäheks, et üle vaatas ja selle eest, et parema pilguga läheast haiget vaataks. Ilgelt palju vaatamist. Aga tegelikult Hippokratese vanne? Ja nüüd tuli meelde, et samas olukorras olnud minu lähedased on kõike sama teinud. Tulevad meelde ajad, kus see kõik oli jutuks. Tehti ka tegusid ja siis ikka varjati. Nii tugevalt, et mul oli see kuidagi oma ajust kadunud kuni eilse õhtuni. Mu vestluskaaslane avaldas lausa oma numbrid, mis ta arstidele maksis oma isa ravimise ajal. Ja loomulikult läks ikka nii nagu ...
Mis maailmas toimub? Aga mina üritan ikka asju ausalt ajada. Kasvõi närvid krussis, aga üritan.
Veel üks selle aasta lubadus, tennist tahaks hirmsasti mängida.
No comments:
Post a Comment