Esimene raamat, millest see aasta kirjutan, on Andrei Hvostovi "Sillamäe passioon". Ilukirjandusliku teosena meeldis ta mulle küll. Sönakasutus ja sündmusterohkus tegid sellest suurepärase thrilleri. Kui aga keegi ütleks, et vaata asja kui mälestuste raamatut, siis muutuksin ma skeptiliseks. Usun kõike, mis juhtus, aga selgeid meenutusi neljaaastase poisi mõtetest... No ei. Teose ülesehitusse muidugi kõik sobis. Probleem ilmselgelt minus, ma ei mäleta, kus ma elasingi neljasena. Olen üpris kindel, et ma ei kasutanudki oma aju mõtlemiseks.
Aga päriselt mulle ikka meeldis. Eriti see egoistlik pool, et ma ei pea ennast enam materdama oma lapsepõlve pärast, isegi kultuuriinimene (nagu ta ennast kirjeldab) Andrei tegi idiootsusi varases põlves.
Iroonia meeldis ka. Raamatu kaane siseküljel olev ukse motiiv oli liiga otsitud sümbol, aga lihtsus pidi teinekord geniaalne olema, aga teinekord ongi ikkagi liiga lihtne.
Läbivaks teemaks on kurikuulus tehas, millest tegelikult autor suurt midagi ei teadnud.
Õnneks ta ei õigustanud enda käitumist, küll aga romantiseeris oma lähisugulaste oma.
Vahepeal panen kirja oma kõige lemmikuma koha:"...nood jooksevad järjest sada kilomeetrit ja tapavad seejärel kogu NATO baasi tühjaks vaid hambaorke kasutades..."
Tark mees, huvitav raamat.
Ja nüüd endast. Oli äratundmisröömu, oli paralleelide tõmbamist. Kuidas elukoht vormib meist need, kes me oleme. Andrei puhul tundus koguni, et Sillamäel oli suurem roll tema kujunemisel kui vanematel. Ja õde. Teda nagu polnudki. Või siis diskreetne valik elus olevast õest mitte midagi kirjutada, äkki ...
Lapse tegemised täiskasvanu võtmes tunduvad eriti filosoofilised ja oomenlikud. Seega täiskasvanud, kes te tegelete kujunevate isiksustega ...
Kui ma vanaks jään ja targaks saan ning kirjutamisoskustega lasen ennast õnnistada, siis panen oma eluloo pealkirjaks "... miraakel".
No comments:
Post a Comment