Vanus

Pole ammu oma mõtteid korrastanud. Selle eest segi ajanud olen ikka täiega. Kunagi keegi tark ja asjalik ütles, et päeviku pidamine on oma mineviku vägistamine, mida aju peab vajalikuks mäletada, see on seal tallel ja mis on vaja unustada, on mingi põhjusega. Pealegi aasta vanu mõtteid lugedes ei taha ma neid isegi omistada oma sisemaailmale. Vat nii palju on muutunud. Olen vanemaks saanud, mitte mentaalselt, vaid füüsiliselt. Ei vihja siin oma haigele põlvele ja vaegusi põhjustavale puusale, vaid konkreetsele vanusele ankeedis. Olen väsinud, ei vihja siin haigutavale suule ja jalgadele, mis tõusevad maast millimeetri võrra, vaid sellele, et ei torma kõiki vigu parandama oma heaolu hinnaga. Olen teismelise east üle, mitte et punnidega ei võitleks, vaid ma ei peagi meeldima kellelegi, mu ümber ei pea olema sajad imetlejad (piisab ühest ja põhjalikust) - daaaa. Sellele vaatamata ei ole leidnud rahu enda ja maailmaga. Põgenen endiselt ebameeldivuste ja võltside traditsioonide eest. Nagu ürgajal, kui pole hambuni relvastunud, siis tuleb jalgadele valu anda. Minu puhul kehtib see nii otseses kui ka kaudses mõttes. Olen siiski ka tugevnenud. Meenub olukord, kus kogu mu päevatöö oleks jäänud katkise arvuti tõttu tegemata. Pusisin ja pusisin, vererõhk tõmbus 120/80 ja nägu meenutas tõenäoliselt tohletanud peeti (või kui kasutada lapsepõlve lemmikväljendit "nägu nagu välja sititud õunamoos"). Ja aju hakkas nõudma mu lahkumist sündmusplatsilt. Nõudis kõigele käega löömist ... ja siis istusin, ei lugenud kümneni ega lambaid, vaid lihtsalt tödesn, et tegelikult on ka lahingu kaotamine tulemus. Põgenemine ei ole tulemus. Sellise avastuseni jõudsin esimesel päeval oma uues vanuses. Peaks meenutama discolfis ka seda - daaa. Vist oleks viisakas öelda, et tegelikult päev jätkus, mu nunnu sülearvuti ületas mu lootusi (eelkõige tema kõikvõimas ja vastupidav aku). Andsin talle teise masina ülesanded ja mõtlesin pikalt, milleks see lahing, milleks need emotsioonid ...

Mis veel? Koolitasin ennast natuke, et uusi tööülesandeid saada. Juba olen muidugi tundnud ka irooniat ja minusse mitteuskumist, aga ju see hea on. Mu nahk veel pole nii paks, kui ma eeldasin, aga vähemalt on arenguruumi. Kui nahk paksuks läheb, kas siis ei jõua ka positiivne tagasiside kohale? Nuh, vahet ju pole ... tunnustusprobleem on mu keskmine nimi - daaa. Ma oleks selle psühhoanalüütiku jaoks olnud hea materjal. Ikkagi parem kui iirlased, kes ei pidavat üldse alluma mitte millelegi. Saab näha.

Ja ma pole teismeline enam, sest ma ei tahagi kellelegi tõestada, et nad eksivad minus. Et olen oma oskuste suhtes adekvaatne. Ma elan ju endale ja siis veel mõnele inimesele ja mõni ei ela enam ...

Ja veel ... ootan aegu, mida ootan. Kasvõi üks öhtu ja öö puhast röömu.