Veebruar

Mõtlesin, et täna pean kirjutama, sest järgmised kolm aastat ei ole võimalik 29. veebruaril midagi teha, kaasa arvatud kirjutada. Varastasin selle hetke siin masina taga oma pudulojuselt, kes hetkel närviliselt süüa peaks ootama. Kasutan sellist veidrat lauset seetöttu, et looma närvilisusest ei anna muud märku kui tema peremehe südametunnistus.
Praegu pole sellist nägemust, et aeg hakkaks asu andma. Selline tõmblemine ja saagimine käib, käed värisevad ja saepuru lendab, kuid seda valgust veel ei paista. Nagu ikka on tegemistel üks huvitav füüsikaline omadus ja see on kuhjumine. Ja loomulikult lõpp-produktid peaksid kõik lähestikel kuupäevadel valmis saama. Mis ma vaatasin - esimene katarsis peaks saabuma 26. aprill ja siis jääb ainult üks ülesanne, millega saab maadelda septembrini. Oli vist nii. Vahepeal on loomulikult ka igapäevatöö ja võitlus bardakiga. Ei imesta, kui oma naiivsuses suudan magnetina juurde lisada veel asju, mida teised teha ei taha. Pluss mõned hariduslikud ja egoistlikult lõbusad isikliku elu eesmärgid, mis vaja täita. Unustada ei tohi, et viimasesse hakkab kogunema ka kohustusi, eriti järgmisest nädalast.

Mis muidu. Kirjutasin täna paarkümmend e-kirja. Tõesõna. Maniakk. Erinevaid küsimusi ja vastuseid. Iroonilis-vihkavalt kuni alandliku heatahtlikkuseni välja. Sain ühe konkreetse kuupäeva, ühe saamatajäänud paberi, paar vennastuvat kolleegi ja täenäoliselt inimese, kes mind silmast-silma näha ei taha, arvestades mu vägivaldset kirjutamistehnikat. AI.

Mängisin palli. Õige pisikest, alla oma võimete. Ärge unustage, et neid mul ju tegelikult pole, seega peaaegu, et ei mänginudki. Aga mänguhimu kasvas ja lubasin endale, et see aasta tegelen ping-pongiga põhjalikumalt.

Panin paika järgmise nädala tegevusplaani ja konkretsiseerisin logistika.

Üldiselt on veebruar lühike, kuid alati tomekas. Või olen veel vanemaks ja aeglasemaks jäänud.