Tahaks olla kiire kui rabapistrik. Tahaks olla enesekindel kui lõvi. Tahaks olla osav kui kala vees. Ja tegelikult võiksin olla ka lihtsalt John Malkovich. Nii muuseas 15 minutit. Jaja, nägin seda filmi.
Aga nüüd on see hetk käes, kus tuleb tugevalt kinni hoida rongi haaratavatest osadest ja sõita ja sõita. Loota, et hoog liiga kiireks ei lähe. Jalutasin üleeila üksipäini kesklinnast Russalkani ja mõtlesin prioriteetide üle. Vägisi mõtlesin, sest tegelikult olin hoopis ametis külmaga võitlemisega ja käekott libises pidevalt ölalt maha. Seega päriselu surus peale.
Lasin ennast järjekordselt töörühma juhiks sokutada, kuigi ma pole kindel, et täpselt aru sain, mis teha tuleb. Igatahes mingi vastutus mu ölule langeb. Nüüd olen juba uues majas ja ootan teise töörühma koosolekut. Siin olen alles ruuki. Seega loodan, et kellelgi pole minu suhtes ootusi. Jaja omal tasandil peaksin vedama veel ühte koostööprojekti, aga juhtimisest lihtsam on ise asi ära teha. Sellele ma hetkel keskendun, sest oma märkmiku vaadates ei näe kohta, kuhu miski koosolek veel suruda.
Aga nagu mulle kohalike prominentide peol tuttav (üks kahest inimesest, keda seal seltskonnas tundsin) ütles: "Ikka hea, et töö on"; ilma tegevuseta kodus istudes olevat ta veel haigemaks jäänud. Seda mõtet ma pooldan täiesti.
Panin kõik tähtajad punase markeriga kirja.
No comments:
Post a Comment