Tavaline esmaspäeva hommik. Võtan puhtad riided kapist, panen selga ja ruttan tööle. Libistan peas veel läbi päeva ja ka nädala ajagraafikut. Kõik tundub sujuvat, plaanid reaalsed. Sõidan autoga ja istun töölaua taha. Rahulikult (uimaselt) nagu alati. Aga tulemus oli suhteliselt uudne. Püksitagumik kärises täiega pooleks. Tegemist polnud mikrohaavandiga, vaid massiivse lõhikuga. Loomulikult oli seljas lühemat sorti pusa, mitte tuunika, mida tavaliselt nende püksetga kannan. Esimesed tööülesanded sain rahulikult istudes teha (nihelesin tegelikult), aga siis oleks tarvis olnud teha mõned käimised ja meil maja peal ikka nii mõnigi inimene ja minu tagumik on ikka suhteliselt selline vaade, mida isegi ei tahaks näha, aga elan enda sees, seega olen sunnitud. Teisi prooviks ikka säästa. Ja ega mu suspedki pole just moelavadelt välja astunud. Isegi mitte intrigeerivalt huvitavad nagu pornofilmides. Seega oli vaja märkamatult koera söötama hiilida ja siis koju teisi ülesandeid lahendama. Ühesõnaga ajagraafik vajas ikkagi ümbertöötlemist.
Üks mu väike sõber küsis: "Kui lindistada vaikust ja siis seda raadios lasta, mille volüüm on põhja pandud, siis kas vaikuse vaikus summutaks kõik ülejäänud helid ruumis? Kas me kuuleksime teineteist, kui vaikuse heli oleks maksimumi peal?"
No comments:
Post a Comment