Siit ära

Arvasin, et nüüd oleks õige aeg kirjutada jälle raamatust, mis tõi värve mu ellu. Peter Allison "Tee mis teed, ära ainult jookse" rääkis elavast loodusest, andis ülevaate Botswana safarigiidi tõestisündinud lugudest. Teoses olid kõik elemendid olemas: huumor, loomad, ootamatu lõpp. Oleks aga võimalus, siis kihutaks kohe Lõuna-Aafrika poole kõiki neid imeelukaid vaatama. Maod jätaksin vast nimekirjast välja, aga ülejäänusid võiks vaadata küll.

Esiteks tõid need lood tagasi vana kommuuniihaluse. Elatakse koos telkides, õhtul juuakse alkoholi selliselt, et järgmine päev töö ei kannata. Inimestel on ühised huvid ja iga päev toob kaasa põneva sündmuse mõne loomaga. Tuntakse juba nägupidi konkreetseid isendeid, kes turistile tunduvad "tavalise" lõvi, elevandi, geprdina vms.

Sain uusi teadmisi elusa looduse kohta. Eriti olen oma entusiasmi jaganud meemägra koha pealt. See pidavat olema loom, kes pikkade küünistega ründab isaslooma genitaalidest. Raamatu inimtegelased istusid alati jalad ristis, kui meemäger liikvel oli. Kujuta nüüd ette, enne selle raamatu lugemist polnud mul isegi aimu, et mäkradel on erinevaid liike. Kui kunagi lõvidega kokku juhtun, siis pean ennast suureks tegema, möirgama ja teisele kiskjale märku andma, et ka minu silmad on kõrvuti, mitte külgede peal nagu rohusööjatel. Sellise tarkusega jään lõviootele.

Pisikestes jutukestes oli huvitavaid võrdlusi. Iga järgnev meeldis mulle rohkem kui eelmine. Valisin stiilinäite lemmikloost."Tobujussil oli palju veidrusi. Kõigepealt vastumeelne edasiliikumine, häiriv küljele kaldumine, olematud pidurid ning kõikvõimalik kriiksumine, ragin ja oigamine, mis oleks isegi bordellivoodile silmad ette andnud."

Raamat tekitas romantilise "siit ära" mõtte. Endiselt mul veel kasutamata adrenaliinipaak vajaks tühjendamist. Elasin iga keharakuga kaasa kohtumistele lõvidega, autouppumise saagale ja kummalisel kombel eriti hinge sööbis jutustus, kus oli loomadefitsiit, va sääsed ja sebrahääl. Peter pidi ühe isetehtud haagisega autoga 1000 kilomeetrit sõitma igaval teel, tankides endale energiajooke. Ja need rehvipurunemised ja kummalised mõtted keset teed. Imelik, et just see mu lemmikloo tiitli sai. Raamat muidugi süvendas ka jaapanituristide stereotüüpi. Fotokas pikalt ees. Ja ongi nii, et tahaks midagi muud, kui seda mis mulle on antud.

Hoopis teine maailm. Või kolmas?