Hakkan vaikselt tegema ettevalmistusi suveks. Esimese koduse ülesandena läbisin Louis James´i raamatu "Sellised nad on ... austerlased". Pean nentima, et ei ole selle riigi tegemiste ja inimestega eriti kursis. Ainsad konkreetsed seonduvad elemendid on olnud Hitler, Mozart jt ning California Arni. Ei ühtegi ilukirjanduslikku teost, ei ühtegi lemmiksportlast ega näitlejat. Jätaks need von Tropid välja. Igast kategooriast.
Mis ma siis üles märkisin, et millega edasi tegutsema hakata? Karja võõraid nimesid, siis hulga tuttavamaid nimesid uues kontekstis ja veel lipizzanerid (Sloveenia eurol olevat need hobused peal - aga ok, ma peaksin rääkima Austiast).
Austerlased on hullud enesetapjad. Palju kultuuriinimesi on ennast sellel teel elust ära lõiganud. Ja meie siin räägime, et eestalaste ka kalduvus ning mingisugusel edetabeli joonel olevat sellel näitajal me kunagi kolmandad olnud. Kindlasti on palju aega möödas ja ajad teised. Aga Mahleri aforism: "Kas Austrias peab inimene enne tõepoolest surnud olema, et tal elada lastaks?"
Austrias võib saada väga palju erinevaid klimpe ja koogikesi. Viimane tundub ahvatlev. Juba tunnen magusat saialõhna oma ninas. Austerlased ise pidavat viletsat ölle jooma ja kihisevat veini. Aga kas turistidele müüvad paremat ölle ja ilma kihinata veini?
"Kõige silmatorkavam joon Austria huumori juures on enesehalvustamine, kramplik veendumus, et asjad lähevad halvasti isegi siis, kui nad parajasti hästi lähevad." See on peris omane ka mulle. Olen alati arvanud, et midagi seob mind Hitleri ja Arniga.
Sain palju vihjeid, millega hakkan oma vaba aega sisustama. Kindlasti loen ühe Austria ilukirjandusliku teose läbi, uurin Niki Lauda autoõnnetuse ja lennukompanii kohta ning asun asisemate reisikirjelduste juurde.
Algus on tehtud.
No comments:
Post a Comment