Mõeldud, tehtud. Valisin raamatu õhuksuse järgi nagu mu väiksed sõbrad. Viinis sündinud (seega läheb päris austria kirjaniku alla) Franz Grillpartzeri "Vaene mängumees". Mulle meeldis see lugu. Kuidagi läks väga hinge, aga äkki see ongi nii selle vastamata vastatud armastuse puhul. Äkki see on see loogiliselt mõtlevate inimeste traagika. Lugu oli ju iseenesest lihtne. Kohati naiivselt aimatav. Mitte, et see alaväärtustaks tema mõjusust. Pealegi, kui ma läheksin Viini, siis oleks saanud nii mõndagi kõrvataha panna tänavate asetusest, aga ma ei lähe ja kõrvataha ka ei pane.
Palju muusikat. Aga tuleb vist harjuda, seal see heliloojate konsentratsioon ju üle mõistuse suur. Kirjanikud kuidagi tahaplaanile jäänud, kuigi vaatasin, et 2004. aasta oli üks juudu päritolu austerlane saanud kirjandusliku Nobeli (hakkan asja uurima). Ikkagi raamatus kirjeldas palju muusikaga seotud termineid. Ja lõpuks ma ei saanudki aru, kas mees mängis oma viiulit harmooniliselt ja voolavalt või disharmooniliselt ja katkendlikult. Ja kordan veel kord. Lugu ise läks sujuvalt.
Mehe traagika: "Ma tõotasin andevaesust korvata usinusega ..."; "...ja ma loodan kord temaga veel kohtuda seal, kus meie üle kohut mõistetakse meie kavatsuste ja mitte meie tegude põhjal."
Viimased kaks tsitaati võtavad kokku novelli, kus tegelane kohtus kerjusest peategelasega, kes sünnijärgselt oli rikas. Keskmise pojana jäi teiste varju, sest tema pea ja andekus andsid selleks põhjuse. Isa pettus temas, viskas majast välja. Poiss töötas kontoris, armus neiusse, kes polnud ilus, kuid laulis kui ingel. Tüdruku isale meeldis noormees vaid siis, kui tekkis võimalus, et poiss saab päranduse. Tütarlapse meelest oli peategelane liiga viisakas ja abitu. Raskel südamel valis meheks teise, kuid mitte armastusest. Hiljem pöördus tagasi oma vana armastuse juurde sõbrana. Peategelane aga veetis kõik oma päevad viiuliga. Suri päästes Doonau üleujutusest teisi. Alguse tegelane läheb matustele ja veendub, et kerjusest viiulimängijat oli siiski armastatud. Nüüdseks vananev ja tüse abielunaine nuttis. Raamjutustus või nii.
Ja kui ei teaks ja vanaaegseid ametinimetusi ei kasutataks, siis ei paneks tegevust 19. sajandisse. Kindlasti mitte. Kuidagi universaalsem tundub. Elab üle oma aja.
Muide, kirjaniku ema oli enesetapu teinud.
No comments:
Post a Comment