Kui tunne on, et tööl puudub usaldus ja meel kipub mõruks, siis võimenduvad kõik emotsioonid, mida saad väljaspool oma rahateenimise ruume. Mul on hetkel piinlik, et kirjutasin sõna rahateenimine - see ei saa ju olla põhjus, miks igal hommikul lähen oma igapäeva tööd tegema. Aga kui usaldust ei ole? Ainuke sõber, kes töö juures oli, on haiglas mitmendat kuud, ja inimesed kellega enne sõbralikult suhtlesin, on nüüd minu vigadesse süüvinud ... vist. Kuidas muidu olukorda seletada? Seega tekitas mus elevust kui nägin kuulsat kirjanikku joodikuga veslemas, telekast tuntud saatejuhti teatris kohvi joomas ja ülima tundesähvatuse sain nähes oma kolleegi armukesega. See oli nii palju komöödiat pakkuv element, et teatri külastust poleks vaja olnudki. Aga samas ilma etenduseta poleks ma ka seda etendust näinud.
Mõnusa meeleolu pakkusid ka pikad pühad, mida nautisin koos sõpradega. Nagu ikka suudan ma oma mõtetega kõik ilusa ära rikkuda, aga mis sa teed, kui tõde hakkab kohele jõudma. Kõik mu tuttavad, sõbrad ja kolleegid elavad täiskasvanud inimese elu, mõtlevad nagu täiskasvanud inimesed, vastutavad oma tegevuste eest ja planeerivad tulevikku. Kõige selle taustal on inimestele näkku tulnud tõsiduse kortsud, mõttekurrud ja pilk, mis on täis teadmisi ja tulevikuhoolimist. Mu nägu on kirtsus ja krompsus, aga see on klounilike nägude tegemisest ja vastutuse peletamisest. Ma ei saa vist kunagi suureks. Ma ei taha teha plaane, mis on seotud isikliku eluga (tööalased plaanid mulle meeldivad), ma ei taha minna seltskonda ja arutada, kuidas kavatsen oma tulevikku kindlustada. Ma tahan kopsu välja naerda, juua ilma mõtlemata kuidas see mõjutab mu sündimata lapsi, tahan oma magamiskotiga kasvõi sõbra ukse taga tunda hetkest mõnu ja külma. Aga näe, ma hakan üksikuks jääma. Nägin ka viimase mohikaanlase kodustamist (ja sirgumist).
Aga etenduseks oli "Keti lõpp", mille lavastas Priit Võigemast ja kirjutas Paavo Piik. Efektid olid huvitavad, muusika ja värvid, luuletaja pallimeres. Inimeste lood olid ka vast igapäevased (arvestades oma kolleegi lugu). Emotsioone ja rahulolematust oli. Ja muidugi kohatut nalja. Igast jutukesest sai midagi enda elu kohta teada. Meeldisid pidujänkud, kes tankisid burksi enne joomist, et rohkem kannataks. Teismeline neiu, kes elab telefonis ja hoiab mitu rauda tules ning lõpuks ettekandja, kes pole ammu saanud rääkida. Andis märku, et ka kiirtoitu saab teha südamega ja planeeritult. Kahju oli mul endast seetõttu, et ma ei tunne Arvo Pärdi muusikat ja seetõttu ei oska arvata, kas etenduse alguses olnud muusika oli tema sulest. Arvestades asjaolusid võis ju olla. Mis see sisu ja terviku jaoks tähendab?
Praegu just ütlesin kõvasti välja, et samastasin ennast ettekandjaga. Kunagi mingist arvustusest lugesin, et tema silmist paistab tülpimus. Järelikult jõudisn jälle tagasi sinna, kust alustasin. Töö ... tülpimus.
Inimesed ja ebakindlus? Tänapäeva keerdkäigud.
No comments:
Post a Comment