Nii palju on kirjutada. Tuleb enne paar klaasi veini juua, siis hakkab aju olulist ebaolulisest eraldama. Aga kui on rohkelt öelda, siis on targem alustada.
Sõitsin täna rongiga. See oli hirmus hirmus täis. Nii rahvarohke, et igaühele ei jätkunud õhku, istekohast ma ei räägigi. Ma sain oma tagumiku küll maha, kuid pidin tund aega otsa vaatama maailma naiivsemale mehele. Ega ma teda tundnud, aga noo kuule, kui mees ikka kannab klassikalist peitesoengut, siis naiivne on veel hästi öeldud. Teine võimalus on muidugi see, et ta ei tahagi oma kiilakust kolme ülepeakarvaga peita, vaid ta arvab, et on ilus ja moekas. Tegelikult ikka naiivne. Vaatas mind maailma asjalikuma näoga. Hakkasin juba häbenema oma karvade rohkust. Nii asjalik nägu oli. Mul oli keeruline isegi mõttekalt raamatut lugeda, sest sellist nägu ma ette manada ei oska. Ilmselt ongi asi juustes. Ma olen terve elu seda teadnud. Praegu tahakas küll oma näpud läbi tõmmata ilusatest tugevatest ja tervetest juustest.
Käisin täna maailma asjalikumas kohas. Ausõna. Kuna minuga pidevalt juhtub midagi ja ma ei näe just välja esinduslikkuse sünonüüm, siis valisin istekohaks tagarea. Kohe positsioneerisin ennast ja tegin väiksemaks kui kükitav mannatera. Ja siis tuli mu kõrvale meesterahvas, kes pakatas sõbralikkusest. Tuli välja, et Eestimaa on väike ja temalgi on mälestused samade kohtadega kui mul. Siis kuulasime esinejaid, huvitav oli. Päriselt ka. Ja siis läks mu naaber ja esines ka meile. Mis ma oskan öelda? Hästi rääkis. Ma jälle olin ämbris. Tegemist oli mu lemmikvalitsuse ühe ministriga. Ja lemmikvalitsus on ju mul teadagi mis. Seotud ikkagi selle sama asjaliku kohaga. Minuga juhts see, mis tavaliselt. Huvitav, kui ma järgmine kord täisvalguses esimesse ritta istuksin, kas siis saaksin rahulikult oma nina nokkida?
Inimene on väärtus. Inimene küll sureb, aga ta jätab pärandi. See on oluline. Seetõttu lugesingi rongis Jaan Kruusvalli "Ma tean mitut inimest". Imehead lood nagu päriselt minuga juhtunud, need sõnad ja see tavalisus. Absoluutselt ei seganud ajastute vahe. Inimese mõtted on inimese mõtted. Jalgrattur sõidab teel ja mõtleb oma elu huvitavamaks, ilma utoopiata. Ja mis ilmneb, see võibki tõeks saada. Nii lihtsalt nii vaikselt. Mees unistas, et ta kaevus on kala. Kui enam mitte midagi muud ei olnud, siis tuligi kala. Kas see päästis päeva? "Segapaarismäng" pani nunnumeetri põhja. Eestlaslikult suured tunded. Võtmesõnaks eestlaslik. Jõumees, kes sai tunnustuse jõudu näidates, aga kõigel on hind. Inimene ei austa inimest, ta tahab sensatsiooni. Tugev mees sülitas oma hambad ja klaasitäie verd, aga publik sai sõnumi. Mees sai hakkama. JNE. JNE. Aga vahepeal oli lugu, mis hammustas mind (või on see pudel veini). See oli suhetest. Abieluvälistest. Lugu mehest, kes jahtis lumeinimese jälgi vist on kunagi minugagi juhtunud. Näinud asjades seda, mida ise soovisin ja siis seda taga ajanud. Lõpuks on karu, kellega miskit ei oska peale hakata ja pead valutav õde on ka linna sõitnud. Ja eelviimasena jõudsin jutuni, kus bussis istub kõrvale vööras naine ja pakub väljudes vihmavarju. Mul on kahju, et ei saanud tunda Jaan Kruusvalli, isiklikult.
Ja ülejäänud kiht sellest paljust jutust vajubki unustuste hõlma.
Miks?
No comments:
Post a Comment