Reaalsed asjad tunduvad väga ebareaalsetena. Nagu pärit väga intensiivse looga raamatust. Tihe novell, mille ootamatu lõpplahendus veel ei paista. Nimelt olen sattunud olukorda, kus mul on tunne, et mind ahistatakse ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Konkreetselt ei saa kedagi milleski süüdistada ega ühtegi traumat pole ka ette näidata, aga hing on vaevas ja erinevate kokkusattumuste tulemustena pole kolm ööd maganud. Ütleks selle peale, et hakkab jälle pihta.
Käisin haiglas. Juba lõhn uksel pani käe värisema ja pea ringlema. Kaotasin täielikult olevikutaju. Nägin haiget. Esialgu ei tundnud ära. Võpatasin iga asja peale. Külm oli, kuigi jopet seljast ei võtnud. Ei rääkinud midagi. Lihtsalt selline blokk oli ees, et seisin ja passisin pool tundi. Tulin ära.
Käisin uuesti haiglas. Uksel tabas jälle ärevus. Teised rääkisid ja hoidsid kätt. Siis oli minu kord. Ta leidis mu üles oma silmadega, mulle tundus, et ta ilme muutus. Tegelikult olen peaaegu veendunud, et muutus. Ma rääkisin, ei tea millest, ilmselt mälumängust, kus ma ei käinud, aga võib-olla millestki muust. Pildistamisest? Või rääkis sellest keegi teine. Me vaatasime ja vaatasime ning siis hakkas mu käsi värisema ... jälle ... Olen selliseid abituid ja abiotsivaid silmi oma elus näinud. Lasin käe ja hakkasin oma traagikaga tegelema. Seekord tekkis nagu harjumine. Ma tundisn ära käed. See arm sõrmel, mis on mu nähes sadu kordi fotoka nuppudele vajutanud. Tulin ära.
Aga ahistamisest ma veel ei kirjuta, sest ma ei tea, millega see lõppeb. Ma tahan näha seda kontekstis, kus ma ei pea enam hirmu tundma. Tahan näha seda läbi huumoriprisma. Hetkel ei ole see võimalik. Natuke kardan. Olen häiritud.
Nägin unes astelpajust nohurohtu, mis oli pihustiga pudelis. Tahtsin seda võtta, sest nina oli kinni. Märt Avandi karjus: "Seda Sa ei puutu!". Ehmusin, kuid täitsin käsu. Priit Võigemast ütles: "Saad ju aru, miks ta selliselt reageeris." Vastasin, et saan ja tunne oli, et saingi. Isegi nüüd saan aru.
Veider elu. Nii veider, et tahaks karjuda.
Aaaaaaaaaaaaaaaa
No comments:
Post a Comment