Varjuteater

Kirjutan vahepeal teiste elust. Või siis teiste elust enda silmade läbi. Tundub, et täna ongi õige päev kirjutada Viivi Luige raamatust "Varjuteater". Kunagi keegi soovitas mulle seda ja siis ta võitis mingi auhinna ning lõpuks sai raamatukogus ta järjekord otsa ja sai elavas järjekorras teose koju tuua.

Esiteks oli kirjeldatud palju tuttavaid kohti ja veel rohkem võõraid. Mina, kes ma üle kahe nädala pole kodust eemal olnud, ei adu seda koduigatsuse puude kohinat ega taju teiste temperamentide suurt erinevust eestlaste omast. Kui ma kodu uksest väljun, siis algabki üks suur seiklus ja ma eeldangi, et kõik on nii teistsugune ja rebib mind julmalt rutiinist välja. Ma ei mõtlegi enam kodule.

Koraani roheline raamat (nii oli sees väidetud ühe värvi kohta) tekitas mus sooja tunde. Tekkis arusaam, et nende kaante vahel austatakse inimest. Igasugust. Seda, kes oma kodu üürib ja tegelikult ei tahagi üürida ja neiut, kes oma lapsele rentis kana. Inimene on oluline. Missest, et mõni majahoidja ei teinud oma tööd sellise andumusega kui surnuaiavaht viimases peatükis. Tahaks jälle Rooma ja Berliini. Tegelikult tahaks ka Londonisse (vaatasin täna telekast Londoni maratoni ja tekkis ahastus, meil jäi ju Londoni silmal tiirutamata ja ma ju armastan ülevalt alla asju vaadata).

Raamatus olnud sündmused tundusid filmilikud. Mitte keegi ei olnud tavaline. Või mis see tavaline siis on? Igatahes tegelased olid nagu muinasjutust - ideede kandjad.

Mulle läks väga hinge mõtisklus, mis algas Alliksaare luuletusega: "Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga mälu ei hävi, sest et olnu ei kao. Sa võid oma vanad mõttet veel aastate ja aastakümnetegi pärast üles leida, kui lähed tagasi samasse kohta, kus sa neid mõtlesid. Alles siis, kui need kohad ja paigad on maa pealt kadunud, kaovad ka nendega seotud mõtted."

Lemmikpeatükk oli hoopis kodust. Siis kui jõudis närtsinud lumikellukestega isa matustele, seal kus tragi surnuaiavaht tegi oma tööd hoole ja armastusega. Kõike saab teha tösiselt.

Kunagi ütlesin, et peaks täiesti ilukirjanduse manu minema, aga ikka põrkavad mu teele huvitavad lood elust enesest. Aga Viivi Luige raamat on siiski kirjutatud mitte just eluloo vormis, niisiis arvan, et loen ta ilukirjanduseks. Aga ära igatsust ta süvendas. Muidugi pole kindel, et üle kahe nädala kodust eemal olla tahaksin :)

äraäraäraära .... ..... ....