Kõik need läbielamised aitavad paksu nahka ehitada. Aga kui nahk liiga tugevaks saab, siis ei pääse sinna sisse enam uued inimesed, kelle abil rööme ja kahjuks ka muresid läbi elada. Goethel on ütlus, et kannatatakse üksnes nende inimeste läbi, kellest hoolitakse. Seega ka vastupidi. Õnne tuntakse ka nende läbi. Maailm pidavat olema tasakaalus. Oleneb kelle poolt ja kust vaadata. Laupäeval sain uue tähelepaneku osaliseks kui majasõber ütles, et selle järgi saab aru, et inimene on vanaks jäänud, kui järjest rohkem sõpru surnuaial on.
Ega inimesi asendada ei saa, aga see aeg, mis kulus suhtlemiseks nendega, keda enam pole, tuleb mujale suunata. Valikute küsimus. Kuhu? Kellele? Või on nii valus, et ei tahagi. Samas pole elu värviline ilma lähedasteta, aga värvidel on nagu näha ka tumedam pool. Mis lämmatab kõik heledad. Tuleb tugevalt kinni hoida ilusatest mälestustest. Esialgu ei näe, kust uued ilusad seigad peale hakkavad tulema. Aga ei tohi ennast lukustada, see on kindel.
Käisin teistkordselt Euroopa pealinnas - Brüsselis. Nägin linna arhitektuurilist ilu ja tänavte lagastatust. Nägin kerjuseid oma tööhoos ja kõiki nippe kasutavat (lapsi, loomi, vigastatud jäsemeid). Nägin mini-Euroopat ja aatomit, NATO peakorterit ja Europarlamendi hoonet. Kuid mõtted olid Eestis, kohtades, kus oleksin pidanud olema. Maitsesin kirsiõllet ja mõtlesin Becksi peale. olin Brüsselis, aga mõtlesin järjest rohkem Berliini peale. Mis ma seal kõik oleksin võinud teisiti teha. Väga teisiti ... Ikkagi oleksin pidanud mõne tantsu rohkem tantsima.
Aga ma olen juba piisavalt vana ja kogenud, et teada - elu ongi selline. Või siis surm ongi selline. Ja siis teha nii, et sellises olukorras ei mõtleks, et oleks pidanud rohkem ...
Väike Pissiv poiss suure ilusa vanalinna sümbolina - vat see ongi iroonia ...
No comments:
Post a Comment