Sääsepinin

Vahepeal on nii mõndagi toimunud. Kiired asjatoimetused, mis vajavad tegemist.

Alustaks olulisest, see kevad on üle mõistuse palju sääski. Näiteks üks hammustas mind kõrva otsast ja teine jalast, siis kui ma autot roolisin. Ikka sellest jäsemest, mida pidevalt pedaalil hoidsin. Sügamine osutus väga akrobaatiliseks tegevuseks. Pidin samal ajal sõitma aknast teed vaadates ja kätega rooli hoides ning kratsima oma puretud kohta. Et asi veel koomilisemaks läheks, siis helises ka telefon, mis mind segadusse ajas. Meenus, et kunagi mul oli telefonihelinaks miski sääsepinin. Oi, ma armastasin seda halli ilma antennita telefoni, mis kukkus mul pidevalt jope kängurutaskust välja, kui seda üle pea seljast ära tõmbasin. Tulles tagasi veel tänaste putukate juurde, siis on väga oluline mainida, et õues on lauspäike, aga sellest ei lase vereimejad ennast küll segada. Huvitav, kas tuul ja vihm rahustaks nende torkamishimu?
Laupäeval peolaua ääres lahutasin oma meelt sääskede tapmisega. Laibad asetasin salhvale ritta, nagu massihaud või midagi. Keegi teadja rääkis mulle, et sir Churchill olevat kunagi nii kärbestega teinud. Ja seda saavat tõlgendada kui sadismust. Mul on kapi nurga peal suur ja tüse raamat Churchilli elulooga, sellega peaks see suvi hakkama saama :)

Olen kuulnud lugusid, kuidas inimesed maratoniks valmistuvad. Tähtsad inimesed. Võimekad inimesed. Tahaks ju ka, aga mu võimed ja suutlikkus panevad seina ette. Kuidagi napiks on jäänud ka harjutamise aega. See on nüüd muidugi suures osas mu enda süü, aga korvpalli ja discgolfi tahaks mängida ja rattaga sõita ja rauda tõsta. Peale kõike muud meeldivad mulle inimesed ja suhtlussituatsioonid ja selleks peab jälle teistsuguseid tegemisi ette võtma. Ja nagu ikka, vabanduse leiab alati ... Peab selles suhtes asjad oma peas korda mõtlema. Elan ju ühe korra. Samas meenus mulle jutukatke, kust jäi õhku küsimus elukvaliteedi osas. Kas see saavutus muudaks mu elus midagi - kas siis hüppeliselt või sammuliselt? Poolmaraton ei muutnud, kuid ise olen rahul. Väga väga väga rahul.

Kõike peale muud mulle meeldib, et olen pidevas tegutsemises. Sellisel kujul olen õppinud uuesti armastama oma tööd. Isegi tubade kosmeetilisel koristusel on oma võlu. Pidevalt ülesandeid paberile kirjutades ja hiljem neid maha tõmmates tekib tunne, et küll ma jäksan palju. Päikselisus simades :)

Aga rahutus hingest pole siiani kadunud. See on täitsa olemas.

Kõrv sügeleb!