Lõpetasin raamatu, mille kohta julgen öelda, et mulle ei meeldinud. Olen täiesti veendunud, et probleem on minu iroonilisuses, küünilisuses ja muudes pahedes. Aga üldiselt jättis Viivi Luige ja Hedi Rosma "Ma olen raamat" mulje taskufilofoofide targutusest. Viivi Luik on elukogenud ja oskab oma mõtted kirja panna, siis see teine naisterahvas jäi ikka äbarikuks tema kõrval. Kohati mulje wannabe kirjanikust. Tahtis üles näidata austust vanema kirjaniku vastu, aga samas tõestada, et ma suudan ka. Natsa beibelik. Sorry. Ju on kellelgi vaja sellist raamatut, kus lihtsad asjad keeruliselt välja öeldakse ja oma tarkust näidatakse suure osa tsitaatidega kellegi kolmanda teostest.
Lugesin tekstid lõpuni kohusetundest ja ka selleks, et tegemist oli nii väikse raamatukesega, et oleks piinlik öelda, et jätsin pooleli. Kellele ma seda ikka öelnud oleks? Tegelikult minu enda normide järgi lihtsalt oleks keerulisem peeglisse vaadata olnud.
Saan oma väikestele sõpradele ausalt kirjeldada oma võitlust raamatuga, mida peris vabast tahtest lõpuni ei lugenud.
Huvitav, miks mul on piinlik, et see raamat mulle ei meeldinud? Miks ma vabandan?
Selles raamatus oli loomulikult endale tuttavaid ideid. Avastus. Selleks ta mulle ei sümpatiseerinudki, et ma ise oleks ka nende kirjelduste ja analüüside peale tulnud. Vist.
Nüüd hakkan mina vööraid tsiteerima:
"...kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose ..."
"Vangid ja hullud muide ei vaata enamasti kunagi üles, vaid ainult maha. Seepärast nad ei näegi muud kui seda, mis maas on. Konisid, prahti ja koerasitta."
"... kuna inimene elab, siis on paratamatu, et ta teeb ka sõnnikut, kuid tal pole kohustust omas sõnnikus püherdada ega ennast sõnnikuga identifitseerida."
Kummalisel kombel ja täiesti teadmata olin valinud välja Viivi Luige mõttemõlgutused. Tegelikult tema osa tekstist oligi minu jaoks mõjusam. Osa tuli tuttavad ka "Varjuteatrist". Viimati mainitud roheline raamat mulle meeldis. Imelik lugu, sest neis oli ju teatav sarnasus.
Mõeldes katkendi peale - "Surmahirm on ühtlasi ka hirm häbi ees. Surm ongi häbi. On alandus." Siis see lõikas täiesti hinge, sest mu kaks viimast surmakogemust on just sellised. Täpselt. See koht aitas küll korratsda mõne ajusahtli. Pani sõnadesse selle olemuse, mis mind häiris. Ja ka selle, et ma ei lükka enam tulevikku kvaliteetaega heade inimestega. Loodan ju, et ootusaeg hiljem süvendab mõnu. Tegelikult võib ta ka selle ootamatult ära võtta. ... Ja ikkagi see alandus ja häbi. Abitus. Vuh, kui palju koledaid sõnu.
Nüüd siis tean, miks ma tahtsin selgitada nii väga, miks raamat mulle ei meeldinud, sest tegelikult see üks tõekoht nõudis seda. Õnneks siis midagi ikka meeldis ka :) Kui see nüüd õige sõna siin on.
Hakkan ise taskufilosoofiks - kui pealehakkamist oleks.
No comments:
Post a Comment