Ma ei uskunud, et pean seda veel kord mainima, aga need sääsed söövad kogu mu vere. Neid ei häiri päike, hoovihm ega tuul. Ma olin laupäeval ja pühapäeval sisse mäkerdatud sääsepeletiga. Koostöös päiksega tekitas see mõnusa reaktsiooni nahal. Mis teha. Muidugi uus idee, et hea asi oleks putukamürgi ja päikesekaitse combo. Üks määrimine. Mõlemad teevad ihu imelikuks. Õnneks aga ajavad vähem sügelema kui sääsepunnid. Vähemalt igav polnud. Kratsida sai piisavalt.
Discolfis sai nii mõnegi emotsiooni. Ja kindlust sai väide, et nõrga käe puhul võib võidule aidata kindel närv ja inimeste toetus. Olukord, kus osavam mees kõrbes ja mitteosavamal polnud midagi kaotada. Vaatamata mitmetele soovitustele jäi endale kindlaks ja pärast need sõbralikud noogutused, plaksutused ja tunnustused. Praegugi tuli pisarapoiss silma.
Aga tavaline elu on ikka proosalisem. Palju proosalisem. Seetõttu olen avastanud, et pisikesed humoorikad ksenofoobi käsiraamatud on minu jaoks just sellel aastal. Loed ja muheled ja saad aru, et teises kontekstis saab sama eestlaste või tuttavate rootsalaste kohta öelda. Seekord siis "Sellised nad on ... iisraellased" Avin Ben Zeev. Iroonia astmelt tugevam kui iirlaste ja austerlaste raamat. Samas informatsioonilt väiksem. Aga see polegi selle teose eesmärk. Ma lihtsalt tahan tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Valmistuda mälumänguks ja muiata.
Lemmikpeatükk oli liikluse äärmuslikkusest:
1. tänav on lahingutander, kus vange ei võeta
2. kellest mööda sõidetakse, on impotent
3. et kõik autojuhid on peast segi, siis tuleb enese maksmapanemiseks käituda nagu marutõbine
4. minuga õnnetust ei juhtu
Ja eneseharimiseks kuulasin torust ka selle väikse riigi hümni ära (Ha Tikva).
Nii väike, et Eesti sisse mahuks kolm Iisraeli. Üle mõistuse, samas põhjast lõunasse sõidab kauem kui Eestis sama tee ette võtaks :)
Hakkan asjalikuks.
No comments:
Post a Comment